Laupäev, 15. märts 2008

XVIII PEATÜKK


TEISIPÄEV, 12. VEEBRUAR 2008. HONGI SAARESTIKU KÜLASTAMINE.

Nagu kõik head asjad ja isegi halvad asjad ehk teisisõnu, nagu kõik asjad siin ilmas on määratud lõppema, nii jõudis kätte ka meie reisi viimane täispikk päev. Ja me ei kavatsenud sedagi raisata päevitamise peale, mida me võime sobiva ilma korral ka Stroomi rannas teha. Niisiis võttis Anon meid jälle ilusasti hommikul bussi peale. Anon üritas alati meil vastus olla, ehkki polnud tal võimalik meiega alati kaasa tulla - Bergeri poliitika, et kui on alla kümne eesti turisti, siis reisijuhti kaasas ei ole. Seekord oli kaheksa turisti, kuid Anon nõudis enda osalust ja ka sai selle. Anon paistis olevat hingega asja juures. Nagu ta meile mainis, selline reisikorraldamine ja giidindus on juba tal veres. Tegelikult paistis mulle, et ta on lihtsalt suhtlusnarkomaan. Olgu põhjused millised tahes, kuid turistidel oli temaga igatahes väga mugav asju ajada. Loomulikult tingimusel, et soostutakse laskuma temaga pooleteiseks tunniks lakoonilisse lihtlausete vahetamisse.

Jällegi seesama väikebuss ja needsamad kuus eestlast teisest hotellist. Taas kord sadam, kus meid võttis pardale kiirpaat. Seekord väiksem, just meie seltskonnale sobivas suuruses. Kui Phi-Phi reisil olime sõitnud paadiga, mille vööris oli ruumi kümnele inimesele, siis seekord mahtus sinna vaevalt kolm-neli inimest. Hõivasime Maarjaga selle platsi, mis andis meile piisavalt privaatsust ega kohustanud vestlusse laskuma teiste pardal viibijatega.

Anon oli lubanud, et see viimane reis on lõõgastumisekskursioon. Ainult meie, ilma tagantkihutava ajata, ilma teiste turistideta - lahkusime hotellidest väga varakult - vaid puhas puhkus. Tal oli peaaegu õigus ehkki ei nautinud me täielikku privaatsust. See polekski selles piirkonnas eriti võimalik, vähemalt mitte tipphooajal. Kõige esimene peatuspaik oligi Hongi saar. Peamine ja väidetavalt kõige ilusam saar nende hulgas. Nagu olen juba Andamani mere saarestiku loodust kirjeldanud, võib lugeja isegi arvata, et saarte top kümmet on seal põhimõtteliselt võimatu koostada. Hongi saar oli ilus saar tõepoolest. Nagu ka Phi-Phi Le ja Phi-Phi Don, Bambusesaar, Paradiisisaar, Koh Bida Noki kaljurüngas, Ko Tapu ehk James Bondi saar ja loendamatud teised. Ja nagu kõik teised, nii tabas ka seda saart 26. detsembril 2004. aastal tsunami. Saarel oli vähe ellujäänuid - juhuslikult kusagil kõrgemal viibinud inimesed või targemad, kes taipasid sisemaale kalju ääres asuvale kõrgemale platoole minna. Mõned inimesed olid pidanud seda kohta ebaturvaliseks ning läinud paremat paika otsima. Neid ei nähtud enam iialgi.

Tsunami üleelanute hulgas oli ka saare "kuberner" või komandant või mis iganes tiitlit ta ka ei kandnud. Ta oli ka meie külastuse hetkel saarel ja toimis ühtlasi ka turismiinfo, piletitemüüja ja muu sellisena.

Hongi saarel, mis oli sama pisikene nagu teisedki temasarnased, oli tsunamit meeldetuletavaid viiteid rohkem kui mujal, kust need olid nagu halva mälestuse eemaletõrjumiseks silma alt ära koristatud. Siin leidus saare kaart koos tsunamist kahjustatud alaga, mälestuskivi ja isegi mõned paatide jäänused, mille laine oli sisemaale kandnud. Loomulikult olid siingi tsunami evakuatsiooniteed ära märgistatud.
Meie saabumisel olid siiski ühed turistid pikasaba paadiga meist ette jõudnud. Neid oli õnneks vaid kaks või kolm ega häirinud. Lisaks meile viibisid saarel mõned kohalikud. Enamus eestlastest läks kaldale jõudes kohe suplema või jäi rannale päevitama. Panime meiegi oma asjad liivale, loomulikult teistest inimestest võimalikult kaugele. Selles piirkonnas oli palju viie sentimeetrise läbimõõduga krabiaukusid. Mingit liikumist ei paistnud.

Leidsime oma selja tagant sildi, mis näitas sisemaale viitega mingile matkarajale. Läksime lähemale asja uurima. Tee peal avastasime mahakukkunur puurondi ning selle peal terve armee sipelgaid edasi marssimas. Nad olid võtnud ennast enamvähem rivvi nii, et iga sipelgas kõndis eelmise jälgedes. See moodustas rondile naljaka triibulise kihava mustri. Hakkasime siis uurima, et kust see sipelgaarmee tuleb. Ta kulges mööda puuronti, sealt edasi rohu sees tükk-tükk maad kaugemale, üle puu ja suuremate taimede lehtede ning siis edasi kuni silm seletas. See oli tõeliselt hämmastav et mitte öelda kummastav ja ma leidsin end arutlemas, kas selle pika sipelgakolonni viimane ots üldse on kursis, kuhu esimene ots tüürib.

Hakkasime Maarjaga edasi puude vahele tüürima, objektiiv iga huvitavamat vaatamisväärsust valmis mikrokiibile talletama. Endalegi märkamatult olime juba jupi maad matkarajal edasi liikunud. Olime sisenenud sisuliselt džunglisse ja seda kõike ujumisriietes ja paljajalu, mis oli tegelikult üsna totter ning loll tegu, kuna me polnud ennast viitsinud absoluutselt kurssi viia, milliseid inimesele ohtlikke liike Taimaal leidub. Ma ei käi üldiselt Eestiski ujukate väel ja paljajalu metsas.
Matkarada oli ilus, kuid kaunis lühike, kõigest poole kilomeetri kanti. Me käisime seda kaunis aeglaselt ja peatusime iga kord, kui kusagil midagi krabises või häälitses. Eemal põõsastikus sabistasid linnud, mööda lendasid suured kiilitaolised putukad, kes tegid vurinat ning korra õnnestus näha pronksikarva sisalikku, sellist, keda olime esimesel õhtul oma hotelli aias näinud. Kahjuks pani ta kaamerasilma eest plehku. Muide, saarel pidavat elama viieliikmeline varaanide perekond, kes vahetevahel ka rannale tatsavad, et turistide käest maiuspalu noolida. Kui matkaraja olime läbinud, sõime rannas lõunat ning ootasime veidikene lootuses varaane näha, kuid seekord nad end ei näidanud.

Seilasime edasi, külastades erinevaid kohti selles saarestikus. Kõige viimaseks viidi meid Paradiisisaarele. Mulle jäi arusaamatuks, miks just see saar sellise kõlava nime oli pälvinud kuna ta ei paistnud teiste seast millegagi silma. Randumispaik oli tal väike ning kaljude vahele peidetud. "Sadama" kõrval oli eraldatud ala suplejatele. Võtsin snorgeldamismaski ja üritasin veidi ringi vaadata. Nähtavus oli seal äärmiselt halb ning mingit elu praktiliselt polnud. Ringi ujusid kollase-hallitriibulised saiamaiad kalad nagu me neid pea igas rannas näinud olime.

Ühe kivi peal märkasime väga kaunist musta-kollasetriibulist sisalikku. Ta erines teistest seninähtutest olles pikem ja kõhnem ja tuleb tunnistada, et ka julgem. Tegelikult oleks korrektsem öelda "mitte nii kartlik", sest julge on ilmselgelt vale sõna iseloomustamaks Taimaa sisalike käitumist. Sisalik ronis mööda kivikuhjatist umbes rannajoone kohal ja tema juurde oli väga raske ligi pääseda. Vähemalt kui sul on käes suur kaamera ning jalas ainult ujumispüksid - kivid olid teravad ning oht oli libiseda kividevahelisse tühimikku. Maarja tegi ruttu mõned pildid ja seejärel roomas sisalik mingisse õõnsusesse nii, et ainult pea välja jäi. Võtsin fotoaparaadi ja üritasin talle ligemale hiilima. See polnud kerge, sest mul tuli teha üle kivide ronides äkilisi liigutusi, mis peletasid sisaliku sügavamale peitu. Lõpuks õnnestus talle nii lähedale hiilida, et fotoaparaat ei suutnud enam automaatselt fokusseerida. Sain tegelasest paar head pilti, kus ta, pea koopast välja pistetud, päikese käes siestat peab. Kahjuks ei olnud võimalik teda enam tervenisti välja meelitada. Hiljem läksime laeva tagasi ning üks eestlane näitas meile, mida tema oli saarel ringi jalutades kohanud - see oli väike varaanipoeg! Siis kahetsesime Maarjaga väga, et ei olnud saart uudistama läinud.
See oli rahulik leboreis, kuid turiste oli lõppkokkuvõttes palju ning kajakisõidu rahule ja vaikusele ei saanud ta ligilähedalegi.

Nüüd olime siis kõik võimalused ennast lõbustada ja harida ära raisanud ning juba järgmine päev pidime tagasi Eestisse lendama. Hommikupooliku vedelesime hotellis basseini ääres, kus puhtjuhuslikult silmasime lõpuks oma ihaldusobjekti ehk vana tuttavat sisalikku, keda olime esimesel korral näinud. Niisiis oli ta meid siin ära saatmas nagu ta oli olnud tookord ka tervitamas. Niikaua kuni ma toast fotoaparaati käisin toomas, üritas Maarja sisaliku tee peal ees olla, et see minema ei putkaks. Ja jäädvustatud ma ta sain.

Pealelõuna olime reserveerinud nänni ja kingituste ostmiseks. Olime juba hakanud mõistma tingimise kunsti ning osavalt käisime mööda kohti ringi ja tingisime selliselt, et taskusse jäi mul ainult 13 bahti müntides. See teeb eesti rahas umbes 4 krooni. Olin endaga väga rahul kuni hetkeni, mil Maarja hiljem lennukis oma rahakoti lahti tegi ja sealt veel paarsada bahti leidis. Viimasel hommikul shopates leidsime ka ühe toreda kohakese, kus pakuti põnevaid ja ülimaitsvaid külmi joogikesi shokolaadi ja jäätisega. Tellisime kohe neli asja ning luristasime neid mõnuga ise kirudes, miks me varem siia sattunud polnud.

Kuid aeg ei peatu ning ükskõik kui palju me ka ei soovinud, leidsime end peagi tagasi hotellis transfeeri ootamas, siis juba bussiga Phuketile sõitmas, seejärel aga tagasi lennukis, siis Abu Dhabis, aina edasi ja edasi kodu poole kuni peale 3,5 + 13 tunnist reisi astusime jälle Eestimaa pinnale. Märkamatult sai päevadest nädal, nädalatest kuu ja nüüd, seda reisikirjeldust lõpetades, on möödunud juba pea kuus nädalat. Nii see aeg läheb ja mälestus tuhmub, kuid nüüd on ta siis mul ilusasti "purgis" ja lahtilaskmisest võib edaspidi ainult unistada.

Soovitan kõikidele, kes seda reisikirjeldust lugesid, Taimaale minna, sest see on üks tore ja stressivaba koht - piisavalt kaugel, et argimured maha jääksid, piisavalt teistmoodi, et olla eksootiline ja piisavalt tsiviliseeritud, et mugavale inimesele mitte vastumeelsena tunduda.

lõpetatud 26. märtsil 2008. aastal Niine tänavas.

Teisipäev, 4. märts 2008

XVII PEATÜKK


ESMASPÄEV, 11. VEEBRUAR 2008. KAJAKISÕIT MANGROOVIMETSADES.

Kajakiga sõitma läksime lootuses näha loomi, linde ja putukaid, millest me ikka veel puudust tundsime. Meid võttis vastu noor, umbes 17-aastane noormees jamaika kootud mütsiga. Ta oskas inglise keeles päris pikki vestlusi arendada, kuid tema aktsent oli lihtsalt kohutav. Ta oli sõbralik ning paistis teadvat täpselt, mida me tahame. Me olime ainukesed kajakisõitjad tema juhtimise all ning päris varakult platsis, mistõttu oli lootust veidi rahulikumat turistivaba päeva nautida.

Kajakid olid kerged plastist alused. Meile anti standardne kahe inimese sõiduk. Maarja istus ette, mina taha. Pidime kõigepealt sadamast üle lahe kaljude juurde sõitma. Ilm oli tuuline, mistõttu aerutada tuli üsna intensiivselt. See osa sõidust oli puhas sport, puhkusega polnud seal midagi pistmist. Jäime ühele madalikule paariks minutiks tõusu ootama, siis sa edasi sõita. Aerudelt tilkuvast veest olin juba esimese paari minuti jooksul altpoolt üsna märjaks saanud ning põhimõtteliselt tuli edasise reisi jooksul veelombis istuda. Tegelikult see ei häirinud mind sugugi, ma teadsin, kuhu ma tulnud olin. Aerutasime kaljude vahel oleva väikese rannakeseni, kus maabusime korraks. Parajasti lahkus üks turistide kajak, mis oli üllataval kombel juba enne meid sinna jõudnud. Saarel elas üksik pärdik. See oli aravõitu, kuid maias tegelane. Meie giid andis talle banaani, mille too kohe kinni pistis. Märkasime pärdiku lõua all jämedat moodustist, nagu kasvajat. Juhtisime sellele giidi tähelepanu, kes ütles, et pärdikud hoiavad seal oma banaanitagavara. Et ahnitseda endale kõike, mis pakutakse, hoiavad nad seal seda osa, mida kohe ära ei suudeta süüa. Ja tõepoolest, mõne aja pärast kadus ühtäkki moodustis ära ning ahv hakkas rahulolevalt matsutama.

Asutasime end minekule täpselt õigel hetkel, kui nägime eemalt juba tervet hordi turiste tulemas. Need olid hiinlased, mille tundis ära mitte nende välimuse järgi - nii pika maa pealt oli rassi raske kindlaks teha - vaid selle järgi, et neil olid päästevestid seljas. Hiinlased armastasid päästeveste pea igal pool kanda. Phi-Phi saartel meiega koos olnud kaks hiinlast kandsid isegi snorgeldamise ajal päästeveste ja mõned tegid seda rannas ujudes.

Sisenesime kaljude vahele. See koht meenutas kanjonit. Kui aus olla, siis seda kutsutigi kanjoniks. Vesi oli siin peegelsile ja kajakid libisesid hääletult mööda veepinda. Olime kaasa võtnud oma veekindla fotoka. Tegin sellega aeg-ajalt pilte. Oli mõõdukalt soe ilm, päike otse sinna kaljude vahele ei paistnud. Tsikaadid siristasid, kuid muidu polnud peale aerude tekitatud veepladina mingisugust heli. Giid juhatas meid ühe laguuni juurde. See oli viie meetri laiuse sissepääsuga umbes 40-50 meetrise läbimõõduga ümmargune sopp. Ümberringi küündisid püstloodis kaljud 30 meetri kõrgusele - looduslik katel. Giid arvas, et siin võiks väikese peatuse teha. Lasime ennast kajakkidele selili ning kuulasime, kuidas tsikaadid siristasid. Just sellisest asjast olin puudust tundnud. See oli täielik rahu, ei ühtki segavat häält, turistide kisa, inimeste lähedalolekut meelde tuletavaid helisid. Tundus, et suvi on vallutanud terve maailma. Püüdsin kujutleda lörtsi, vihma ja külma, kuid see ei tulnud mul kuidagi välja. Peale suve polnud lihtsalt miski muu võimalik.

Raske oli sellest paigast lahkuda, kuid lahkuma pidi, kui me ei tahtnud turistihordidele jalgu jääda. Liikusime vaikselt mööda kanjonit kuni jõudsime kohani, kus jõgi - nimetagem teda tinglikult selleks - tegi käänaku ja muutus laiemaks. Ühel pool jäi kaljusein alles, kuid teisel pool taandus ja asendus esimeste mangroovipuudega. Paarisaja meetri pärast tegi jõgi uuesti käänaku. Giid kopsis millegipärast aeruga vastu kajakki, justkui kutsudes kedagi. Õige pea selgus, et just nii see oligi. Kohe, kui käänakuni jõudsime, silmasime pärdukuid, kes puude otsas vilkalt edasi liikudes meie poole tulid. Giid, kellel oli kajaki peal risttahuka kujuline plastmassist korv, võttis sellest välja esimese banaani, tükeldas juppideks ja loopis vette. Kohe laskus esimesena kohale jõudnud ahv sabapidi vee kohale ja kahmas banaani endale. Olin just endamisi mõelnud, mis juhtub banaanidega siis, kui need satuvad vees kohta, kus ahvid neid puu otsast kätte ei saa. Kohe sain oma küsimusele vastuse. Giid viskas ühe banaanitüki keset jõge, mis oli selles kohas võibolla kõigest 5-7 meetrit lai. Banaanitüki plärtsatusele järgnes kohe kaks-kolm suuremat lärtsatust. Seejärel ilmusid vee alt nähtavale ahvipead, mis hakkasid elu eest banaani poole ujuma. Esimene õnnelik krahmas banaani endale ning suundus mangroovipuu otsa sööma. Kui juhtumisi mõni noorem ahv jõudis esimesena banaanini või kui inimene kogemata "valele" ahvile tüki ulatas, said vanemad väga pahaseks. Noort ahvi jälitati seni, kuni too banaani jälitajale loovutas või kui ta suutis ohutusse paika põgeneda. Ahvide karjas, kus oli hinnanguliselt kuni 40 isendit, kehtis karm džungliseadus - kes tugevam ja kiirem, saab toidu endale. Kisklejateks ja banaaniõgijateks olid eelkõige isased, emased hoidsid ahvilapsi kandes kaugemale ja vaatasid pealt. Ahvid ei peljanud ka meie kajakkide peale hüpata ehkki giid hoiatas meid, et me neid ei käpiks, nad võivad hammustada. Üks iseäranis jultunud tüüp pani giidi kilekoti pihta. Seejuures pidi ta põgenemiseks vette hüppama ja ujuma, mis võimaldas giidil teda mõlaga taga ajada. Pärdik jättiski koti sinnapaika ja tegi putket.

Olime päris pikalt ahvidega möllanud, mistõttu hiinlased jõudsid meile järele. Tundus, et aeg on meilgi edasi liikuda. Me keerasime kitsamasse jõeharusse, kuhu hiinlased järele ei tulnud. Jõudsime taas kaljuseina äärde. Seekord jäi see meist vasakule. Kulgesime pikalt mööda käänulisi radu tihedate mangroovijuurte vahel ja teiste sõitjate hõiked enam meieni ei kostnud. Ühe koopa juures jäime seisma, et veetõusu oodata - muidu polnud võimalik edasi sõita. Senikaua hakkas meie giidist poiss ananassi koorima. Mina lõbustasin ennast kalade söötmisega. Need olid barrakuda moodi piklikud kuni 20 cm pikkused pisikesed kalakesed. Neil oli pikk ahenev nina, kuid suu ei asunud mitte nina otsas nagu oleks võinud arvata vaid silmade juures - seal, kus "nina" algas. Suu oli pealpool nina, mistõttu tundusid nad väga ebaoptimaalsed. Kui neile visatud banaanikooretükk põhja hakkas vajuma, pidid nad tüki alla sõitma, et seda kätte saada. Kui tükk päris põhjas oli, siis muutus neil võimatuks seda suhu panna. Mõni üritas tükki põhjast kätte saada nii, et keeras ennast külili ja katsus huultega haarata. Seejuures jäi tema nina talle muudkui ette. Väga totter oli vaadata.

Ei saanud me sealgi turistidest rahu. Peagi jõudsid mingit teist teedpidi ülejäänud meile järele. Nemadki jäid tõusu ootama. Sõime parajasti giidi kooritud ananassi kui eemalt saabusid pärdikud. Alguses arvasin, et need eelmised on meile järele tulnud, kuid giidilt saime teada, et need on teisest liigist. Tõepoolest, need olid veidi kõhnemad ning pealae peal oli neil karvadest hari nagu punkaril. Nood punkarahvid olid julgemad kui eelmised ning ühtlasi võis neid ka katsuda. Ahvid ronisid vabalt mööda paate ning lunisid turistidelt maiuspalasid. Kuna minu käes oli parajasti ananassijupp, siis vaatas nii mõnigi pärdik seda suure ärevusega. Lõpuks hüppaski üks neist meie paati ning noolis ananassi. Filmisin teda oma seebikarbiga ja samal ajal ulatasin ananassitükke. Lõpuks ronis too pärdik mulle põlve otsa. Andsin fotoaparaadi giidile, et ta minust pilti teeks, kuid ahv otsustas just siis jalga lasta. Ahvid ei lahkunud paatidest ka siis, kui kajakid liikuma hakkasid. Mõni ülbik koukis kajakist sinna kummiga kinnitatud veepudeli, võttis korgi maha ning jõi. Enamus inimesi oli kõik maiuspalad juba ahvidele ära jaganud, mistõttu kaotasid need lõpuks huvi. Ükshaaval tilkusid nad tagasi puude otsa ja läinud nad olidki. Meie tee viis aga tagasi sadamasse, millele lähenesime nüüd teiselt poolt. Kui minnes oli sadam olnud kuiv porine riba, siis nüüd oli veetase tõusnud juba pea poolteist meetrit.

Peale lõunasööki sealsamas sadamas viidi meid tagasi hotelli. See oli tõeliselt tore reis, rahulik ja väga kauni looduse keskel. Ka turistid, kellega me aeg-ajalt kokku saime, ei rikkunud meeleolu, sest meie tore giid oskas meid alati teist teed mööda juhtida, kus olime ainult meie kolmekesi.

Kell oli alles kahe või kolme paiku, seega jäi meil piisavalt aega hotellis niisama jobutamiseks. Maarja pesi paar riideeset ära, mina käisin internetis. Õhtul läksime Luna restorani, mis oli esimesel õhtul külastatud restorani ligidal. Tellisin mingi seenesoustiroa, mis oli ses mõttes hea, et vürtse eriti ei olnud, ja maarja midagi, mis oli sama vürtsine, kui minul mittevürtsine. Ta oli sunnitud enamuse järgi jätma, sest seda polnud isegi riisi peale haugates võimalik ära tarbida. Loomulikult üritas ta mind seda ära sööma sundida, aga keeldusin kategooriliselt - minu magu ainult nurrus samal ajal.

Kuna restoran oli otse rannas, siis õnnestus meil vaadata, kuidas suuremad krabid ringi siblisid. Need olid need tontkrabid-augukaevajad. Seekord sai näha, kuidas nad oma urgu süvendavad - kui pisikesed tegid, nagu lugeja mäletab, pisikesi kuulikesi, siis suured kandsid sõra peal liivahunnikut nagu süles ning viskasid selle siis "pahh!" uru lähedusse maha. Olime otsustanud, et peale õhtusööki lähme neid alla vaatama, aga Maarja oli ebaõnnestunud toiduvaliku tõttu natukene tujust ära ja nii me siis läksime hotelli tagasi.

V. Reimani tänavas. Tallinn. Eesti.

Esmaspäev, 3. märts 2008

XVI PEATÜKK


PÜHAPÄEV, 10. VEEBRUAR 2008. PHI-PHI SAARTE KRUIIS.

Juba oli käes pühapäev. Aeg lendas Tais tõesti kiiresti. Et mitte seda asjatult basseini ääres päevitades kulutada, otsustasime seda kulutada mere ääres päevitades. Seekord oli koos meiega veel kuus eestlast - kõik vanad tuttavad näod Phuketi päevilt.

Phi-Phi saartele, nagu varem mainitud, on tavalise laevaga, eeldades, et kapten kütust kokku ei hoia, ühe tunni jagu sõitu. Seekord läksime kiirpaadiga, mis mahutas umbes 20 inimest ning sõitis 60-70 kilomeetrit tunnis. Paadis oli peale eestlaste veel muudki rahvast. See oli siis meie kolmas reis Phi-Phi saartele, seekord siis ametlik. Õnneks ei oodanud me sellelt reisilt eriti midagi erilist, mida me veel näinud ei oleks. Aga olles poolteist nädalat Taimaal ära olnud, muutub kõik eriline mitte erilisest eristamatuks. Sa lihtsalt ei oska otsustada, kas järgmine hingemattev looduspilt või kaunis vaade tasub pildistamist või on see juba varem kuskil esinenud. Taimaa see piirkond on üleni ilus. Raske on midagi eraldi välja tuua.

Phi-Phi saarestikus on kaks peamist saart - Phi-Phi Don, kus on sadamad ning käib põhiline melu (seal peatusime, kui Krabile sõitsime) ning Phi-Phi Le, mis on enamjaolt, arvestades tema reljeefi, asustamata, kuid kus asub mitmeid looduslikke vaatamisväärsusi. Lisaks on väiksemaid saari nagu Koh Bida Nok, kus käisime sukeldumas, kuid mis on reeglina lihtsalt tükk kivi. Phi-Phi Le oli meie esimene sihtpunkt. Sõitsime ümber saare ning kõigepealt randa, mida kutsutakse Maya Bay'ks. See paik polnud eriti populaarne, kuni 1999. aastal vändati seal film "the Beach", mis jooksis eile ka televiisorist ning kus peaosas võis näha Leonardo DiCapriot. Selle saare külastamise ajal ma seda filmi veel näinud polnud, vaatasin ta ära alles peale Tai reisi. Maya Bay on pisikene ning üsna kaunis valge liivaga rannake, nagu nendel saartel neid igal pool leidub. Filmis linnulennult kuvatud Paradiisisaar pole aga mitte Phi-Phi Le ega samanimeline saareke "Paradise Island" Hongi saarestikus vaid puhas arvutianimatsioon. Phi-Phi Le peal on inimesele kättesaadavaid kohti väga vähe. Maya rannast sai sisemaale jalutada umbes 100 meetrit, siis tuli teisel pool juba meri vastu. Vastaskaldal asuv "rand" oli tegelikult 20 meetrise raadiusega sopp, mida eraldas merest umbes 2 meetri kõrgune kiviklibu, mille vahelt vesi tõusu ajal "randa" voolas. Maya rannas anti meile tunnike aega, mille kestel sai ilusasti ringi uudistada, vees sulistada või päevitada - kuidas keegi soovis.

Peale Maya ranna külastamist sõitsime teisele poole saart, kus asus väikene laguun. See oli omapärane koht kuna sissesõit oli pikliku kujuga tavapärase pilu asemel, mille taga kausjas laguunikene. Kusagil sealkandis tegime ka snorgeldamispeatuse. Hüppasin kohe madinal koos fotokaga vette - vana sukelduja nagu ma olin - ning avastasin, et snorgeldamine on vähe teine ala. Mul oli suuri kohanemisraskusi, mistõttu pildistamisest ei tulnud midagi välja. Otsustasin, et järgmise snorgli ajal jätan fotoka maha. Seekord ei õnnestunud ei pildistamine ega snorgeldamine.

Sõitsime veel mööda küllaltki mittemidagiütlevast "Viikingite koopast", kus pidavat palju pääsukesepesi olema, millest linnupesasuppi tehakse (see konkreetne koobas küll siiski kaitse all) ning maabusime Phi-Phi Donil, mis asub külg külje kõrval Phi-Phi Le'ga. Jällegi siis see tore paik, kus elu keerleb laisalt (ehkki pealtnäha toimekalt) omasoodu ning paistab, et kõigil inimestel maailmas on lõppematu puhkus. Me sõime sellel saarel lõunat, istudes mööblil, mille tailased olid selgelt üle pingutanud - enamusel naistest ulatus lõug vaevalt üle laua ja varbad ei puudutanud maad. Peale sööki anti veidi vaba aega. Paljud läksid päevitama/suplema. Meie Maarjaga läksime shopingutuurile. Avastasime, et olime ainult paarisaja meetri laiusel liivasel maakitsusel kahe mäe vahel ning kummalgi pool asus äravahetamiseni sarnane sadam. Ah see siis oli põhjus, miks mulle alguses see paik tuttav ei tundunud - eelmine kord olime maabunud teisel pool saart. Poole tunniga oli see maakitsus enam-vähem läbi käidud ning ülejäänud aja üritasime kusagil varjus kössitada. Paistis, et Phi-Phi saartel valitseb omaette kõrgendatud temperatuuriga kliima võrreldes teiste paikadega. Kaalusin suplemisvõimalust, kuid loobusin sellest kuna supelda pidavat me veel mitu korda saada.

Selles suhtes peeti sõna küll. Järgmiseks viidi meid teisele snorgeldamise tuurile. Alguses sõitsime ühe väiksema kaljusaare seina äärde, kuid miskipärast meeskonnale see koht ei kõlvanud. Seega sõitsime siis saarte vahelisele alale, avamerele, kus asus üllatavalt tasase veega koht, mida põhjustas vee väike sügavus - 1,5-3 m. Seekord jätsin fotoka maha ning snorgeldamine tuli kohe palju paremini välja. Koralle oli palju, kuid kalu vähe. Kõik kalad ka juba vanad tuttavad. Aga tore oli sellegipoolest - vesi on selles meres ikka kuradi selge - kahe kolme meetri peal ei kao isegi värvid ära, tundub nagu vett vahel polekski.

Snorgeldamiskohast oli näha ka meie järgmist sihtkohta - Bambusesaart. See saar erines seninähtuist kuna ei koosnenud mäest vaid oli lauge puudega kaetud maa, mis meenutas meie Eesti Käsmu kanti. Lained olid toredad, nende peale sai end selili visata ja siis lasta kaldale uhtuda. Vahest juhtus ka, et uhtus hoopis avamerele, siis tuli hoolikalt jälgida, et ikka tagasi jõuaks ujuda. Rannas ujusid ringi juba esimesest snorgeldamisest tuttavad 7 cm pikkused halli-kollasevöödilised kalad. Need on maiad saia ja banaani peale ning turistid polnud ka kadedad neid loopima. Filmisin veealust sebimist natukene.

Bambusesaarel anti meile aega päris palju, mille jooksul sai nii päevitada kui supelda. Mina enamjaolt suplesin, kuigi lõpupoole lesisin niisama liival, kus päike peale ei paistnud.

Ja oligi aeg Krabile tagasi pöörduda. Eestlaste punt oli juba alguses vööris oleva istekoha endale krabanud. Plussiks oli hea ülevaade sellest, kuhu sõidetakse, miinuseks aga tugev tuul. Et kõrvapõletikku mitte saada, istusime kõik pea õlgade vahel, õnnelikemal mütsid peas, kuid mehed olid sidunud endale ümber pea t-särgid. Vaatepilt oleks olnud kentsakas, kuid seal vööris tundus see kõige loomulikum asi, mis üldse olla sai.

Tolle päeva õhtul ei viitsinud me söögikoha otsimisega rohkem vaeva näha ning läksime hotellile suhteliselt lähedal asuvasse öösiti kenasti valgustatud restorani. Need on kõik seal tegelikult varjualused või päris aias lageda taeva all asuvad istumiskohad. Tellisin mingit krabimöglat, mis sarnanes nagu täidetud muna põhimõttele - krabi ketiinkesta sisse oli krabiliha asetatud kokku segatuna igasuguste muude asjadega. Vürtse oli vähe ning maitse mahe. Mulle meeldis.

Niine 11. Tallinn. Eesti.

Laupäev, 1. märts 2008

XV PEATÜKK


LAUPÄEV, 9. VEEBRUAR 2008. KRABI VIHMAMETSADES.

Niipaljukest siis meie rahulikust elust ja magamisest poole lõunani. Me tõusime veidi enne seitset ning hotelli hommikusöögile ei jõudnudki. Järele tuli väikebuss, kus oli kohalik giid - noor poiss, tõenäoliselt 20-ndate eluaastate alguses - ning neli turisti - kaks venelast ning kaks britti. Kuna olime planeerinud oma ekskursioonid teiste päevade peale võrreldes Bergeri ajakavaga, siis eestlasi sel korral ei olnud. Meil oli selle üle ainult hea meel.

Noor giid tutvustas ennast ja meie tänast ekskursiooni. Kui aus olla, siis võiks mingit eset, paika või sündmust kirjeldada mitmeti. Ma võiksin näiteks kirjutada, et meie ekskursioon oli planeeritud nii - kõigepealt vaatame buda munki, siis kuumaveeallikat ja siis metsas asuvat tiiki. Asi võib ju tore olla, loodus ja puha, aga vaevalt keegi viitsiks selle peale mitusada eesti krooni magama panna. Bergeri jutt on muidugi teisest puust. Selles on kõik ülivõrdes. Maailmas pole olemas kaunemaid kohti, kui need, mida me nüüd külastame ja Berger on teinud kõik selleks, et meie ennast nendel ekskursioonidel hästi tunneksime - me jääme kindlasti rahule ja kui meil on tekkinud juba ilusaid unelmaid, milline meie järgnev trip olla võiks, siis kujuta pilti - tegelikult on kõik veel palju palju palju imelisem. Ja kõike seda AINULT xxxxxxxxx rahaühiku eest! Ekskursioonide hinnad mulle üldiselt meeldivad, eriti numbri esimene pool, aga lõpupoole tuleb liiga palju nulle.
Giidi tutvustus jäi kahe äärmuse vahepeale ja selles suhtes oli tõele kõige lähemal.

See oli tore ekskursioon, tänu ainult kuue turisti osavõtule äärmiselt rahulik ja samuti anti meile ka veidikene aega erinevates paikades peatumiseks. Kõige esimene koht oli, nagu juba öeldud, buda munkade, võiks öelda vist, et kommuun. See asus vaikses kohakeses mäe külje all (ei saa öelda, et jalamil kuna selle kandi mägedel on ainult püstloodis seinad ning mäe tipp). All oli buda tempel. See oli kaheksatahuline mitte eriti suur aasiapärane hoone. Ma ei saanud aru, mis otstarbel see ehitis on püstitatud, sest peamine tempel asus teises kohas. Mägesid moodustavate kivimürakate vahel olevatesse lõhedesse olid rajatud trepid. Ühte treppi mööda hakkasime minema. Igal pool olid ahvipärdikud. Need olid esimesed, keda me Tais viibimise ajal nägime. Ahvid olid vabad ning neil oli voli minna sinna ja teha seda, mida neile meeldis. Paistis, et ahvidele meeldib üle kõige, kui mungad ja turistid neid nuumavad.

Teisel pool mägesid oli mets. Seal kulges mäekülje kõrval rada, mis viis ühe järjekordse "templini" - see kujutas endast lihtsalt kalju seina ette valatud platvormist, mille kaljupoolsesse seina oli paigutatud üks suurem buda kuju ja väiksemaid pühakujukesi. Kaljuseina reljeef moodustas huvitavaid süvendeid ja konarusi. Mõnesse neist olid mungad oma eluaseme ehitanud. Oleks olnud ilmselt romantiline, kui mitte poleks need ehitatud käepärastest materjalidest. Nad nägid kaunis koledad välja.

Kondasime veel metsas ringi. Metsas kasvasid huvitavad puud, mille tüve ristlõige meenutas tähtvilja. Ühe sellise tüve juures magas kilpkonn. Tema kilp oli umbes supipoti suurune. Kilpkonn oli oma kotta tõmbunud ega teinud turistidest välja. Meie giid koputas talle kilbi peale. Too ei vaevunud isegi varbaid liigutama, mis kilbi alt veidi välja paistsid.

Kaugemal metsas asus midagi koopalaadset, mis oli samuti religioossetel eesmärkidel kasutusele võetud. Meile näidatu ka puud, mis oli olnud mitutuhat aastat vana, kuid mille torm 2006. aastal maha murdis. Ülejäänud suured puud seal metsas olid nooremad. Nende vanus jäi alla tuhande aasta.

Liikusime tagasi teisele poole mäge. Põhimõtteliselt andis giid meile kaunis vabad käed - me võisime minna ja uurida paika nagu meile meeldis. Pildistasin natukene pärdikuid, kes puude otsas ja kõikjal mujal neile ulatatud banaane nosisid. Seejärel läksime Maarjaga Tiigrikoopa templisse. See on üks väidetavalt Krabi kuulsamaid templeid. Tegelikult koobas mäeküljes, mille ette ehitatud hoone. Koopaosa on buda päralt - seal asuvad kujud ja mungad viivad läbi oma rituaale. Inimkäte loodud ruumiosa on tõenäoliselt lihtrahva päralt. Sisenemisel seoti meile käe ümber paelad. Neil on mingi religioosne tähendus, aga ma ei saanud täpselt aru, mis see oli.

Teised turistid olid juba autos, kui meie parklasse jõudsime. Kuhu neil küll nii kiire on? Meie buss sõitis edasi järgmisesse kohta. Läbi tiheda võsa liikusime mööda betoonist valatud teed kuni jõudsime kahe väikese hooneni. Need olid tegelikult riietus- ja dushiruumid ning wc. Nägin puulehtede vahel Tai reisi esimest ämblikku. See oli kudunud umbes kahe meetri peale puude vahele imepeenikese vaevumärgatava võrgu. Ämblik oli samas täiesti arvestatava suurusega, ületades igasuguse eesti ämbliku. Pisikese keha ning imepikkade jalgadega musta-kollasekirju tegelane istus täies ulatuses koibi välja sirutades (tekkis umbes 15 cm laiune ring) vaikselt võrgul ja ootas oma saaki. Peale esimest ohoh-muljet on ämblikud üldiselt kaunis igavad tegelased.

Edasi minnes jõudsime jõekeseni. See oli kitsam ja meenutas eesti jõgesid. Mineraalvee allikas suubus jõkke paar meetrit veepiirist kõrgemal. Tekkisid trepilaadsed astangud, mille vesi oli pikapeale kaussideks uuristanud. Need olid kohati poolteist meetrit sügavad ning nendes aukudes siis inimesed kümblesidki. Vesi oli soe, umbes 40 kraadi. Kümmelda oli mõnus, aga rahvast oli natukene palju. Selles paigas anti meile aega natukene vähem. Põhjuseks oli lõunasöök, kuhu pidime järgmisena jõudma.

Lõunasöök toimus meie järgmise sihtkoha vahetus läheduses. Isu oli mul tagasihoidlik ja seda juba mitmendat päeva. Väidetakse, et tai köök on maailma üks maitsvamaid. Kindlasti on ta väga omapärane, aga Stroganoff ning keedukartul on ikkagi üle.

Vihmamets - meie järgmine külastuspaik - oli mets nagu mets ikka. Selle sees kulges matkarada, kohati laudtee, kohati pinnasetee. Kuna mets oli soine, tuli mõned niiskemad kohad ületada otsa pidi maasse tambitud tüvejuppide peale astudes. Kujutan ette, et see võis mõnele shotlasele või taanlasele, kes pole metsa oma ihusilmaga näinud, päris rabav vaatepilt olla. Eestlane oma 50% metsamaade ning 20% soodega ei kergita sellises kohas ilmselt kulmugi. Mets ja selles paiknevad mülkad olid iseenesest ilusad. See oli üks enim rohelise erinevaid varjundeid pakkuv paik, mida ma näinud olen.

Matkaraja lõpus oli retke "maasikas" - looduslik bassein nagu seda nimetati. Umbes 1,6 m sügavune tasase kivise pinnaga lomp, mis oli moodustunud lubjakivisse. Paik oli ilus, kuid taas ülerahvastatud. Üldiselt meenutas see mets mulle natukene maastikku, mida leidub Voose ümber. Suhteliselt tihe võsa asendub kohati kruusa ja liivase pinnaga lagendikega, millel kasvavad kiduramad taimed ja madalamad puud. Just üks sarnane lagendik asus kohe veesilma taga. Läksin sinna jalutama, kuid pidin kohe tagasi pöörduma. Mul ei olnud päikeseprille ning paljalt maapinnalt peegeldus vastu selline hulk päikesevalgust, mis tegi mu peaaegu pimedaks.

Saime seal päris pikalt sulistada, keegi meid tagant ei kiirustanud. Ühel hetkel lihtsalt kuivatasime end ära ja giid küsis, kas hakkame minema. Tagasitee oli mööda teist rada, mis ilmselgelt oli mõeldud autodele. Metsas käis pidevalt mingi luust ja lihast läbi lõikav vile. Küsisime giidilt, kes ütles, et need pidid tsikaadid olema. Ma ei tea, pole enne kuulnud tsikaadi vilistamas.

See oli meie viimane peatuspaik, seejärel sõitsime tagasi hotellidesse. Kuna tegemist oli poolepäevase ekskursiooniga, jõudsime tagasi juba kella kolme paiku. Kutsusime Anoni taas enda juurde. Meil oli järgnevateks päevadeks juba ostetud Phuketil kahepäevane reis, mille Bergeri reisikorraldajad olid valmis mõelnud. Kuna kõik see käib läbi kohalike reisifirmade ja asutuste, siis sõltub asjaajamine puhtal kujul kohalike tahtmisest. Tago väljamõeldud reisiprogramm ei läinud seekord läbi. Asendusreisi me ei tahtnud ning loobusime. Seega jäi meile paar päeva vaba aega, mistõttu kutsusimegi Anoni, et temalt lisaekskursioone tellida. Loomulikult käis see "teine infotund" samamoodi nagu esimene. Me lihtsalt istusime ja rääkisime paar tundi maast ja ilmast.

Meie ülejäänud õhtu kulges juba tavapärast rada. Lonkisime veidikene rannas ning seejärel peale päikeseloojangut läksime sööma. Seekord jalutasime teisele poole, rahvuspargi suunas. See oli veelgi ontlikum piirkond, kui meie hotelli ümbrus ning ettekandjate inglise keele oskus oli pöördvõrdelises seoses kaugusega ranna keskusest. Maarja tellis tiigerkrevette ja mina supi. Maarja oli oma toiduga väga rahul, mina mitte. Kodune seenekaste tuletas ennast jällegi väga tugevalt meelde ja teatas, et ta tahab, et ma teda sööksin. Seeni polnud aga kuskilt võtta.

V. Reimani tänavas. Tallinn. Eesti.