Laupäev, 15. märts 2008

XVIII PEATÜKK


TEISIPÄEV, 12. VEEBRUAR 2008. HONGI SAARESTIKU KÜLASTAMINE.

Nagu kõik head asjad ja isegi halvad asjad ehk teisisõnu, nagu kõik asjad siin ilmas on määratud lõppema, nii jõudis kätte ka meie reisi viimane täispikk päev. Ja me ei kavatsenud sedagi raisata päevitamise peale, mida me võime sobiva ilma korral ka Stroomi rannas teha. Niisiis võttis Anon meid jälle ilusasti hommikul bussi peale. Anon üritas alati meil vastus olla, ehkki polnud tal võimalik meiega alati kaasa tulla - Bergeri poliitika, et kui on alla kümne eesti turisti, siis reisijuhti kaasas ei ole. Seekord oli kaheksa turisti, kuid Anon nõudis enda osalust ja ka sai selle. Anon paistis olevat hingega asja juures. Nagu ta meile mainis, selline reisikorraldamine ja giidindus on juba tal veres. Tegelikult paistis mulle, et ta on lihtsalt suhtlusnarkomaan. Olgu põhjused millised tahes, kuid turistidel oli temaga igatahes väga mugav asju ajada. Loomulikult tingimusel, et soostutakse laskuma temaga pooleteiseks tunniks lakoonilisse lihtlausete vahetamisse.

Jällegi seesama väikebuss ja needsamad kuus eestlast teisest hotellist. Taas kord sadam, kus meid võttis pardale kiirpaat. Seekord väiksem, just meie seltskonnale sobivas suuruses. Kui Phi-Phi reisil olime sõitnud paadiga, mille vööris oli ruumi kümnele inimesele, siis seekord mahtus sinna vaevalt kolm-neli inimest. Hõivasime Maarjaga selle platsi, mis andis meile piisavalt privaatsust ega kohustanud vestlusse laskuma teiste pardal viibijatega.

Anon oli lubanud, et see viimane reis on lõõgastumisekskursioon. Ainult meie, ilma tagantkihutava ajata, ilma teiste turistideta - lahkusime hotellidest väga varakult - vaid puhas puhkus. Tal oli peaaegu õigus ehkki ei nautinud me täielikku privaatsust. See polekski selles piirkonnas eriti võimalik, vähemalt mitte tipphooajal. Kõige esimene peatuspaik oligi Hongi saar. Peamine ja väidetavalt kõige ilusam saar nende hulgas. Nagu olen juba Andamani mere saarestiku loodust kirjeldanud, võib lugeja isegi arvata, et saarte top kümmet on seal põhimõtteliselt võimatu koostada. Hongi saar oli ilus saar tõepoolest. Nagu ka Phi-Phi Le ja Phi-Phi Don, Bambusesaar, Paradiisisaar, Koh Bida Noki kaljurüngas, Ko Tapu ehk James Bondi saar ja loendamatud teised. Ja nagu kõik teised, nii tabas ka seda saart 26. detsembril 2004. aastal tsunami. Saarel oli vähe ellujäänuid - juhuslikult kusagil kõrgemal viibinud inimesed või targemad, kes taipasid sisemaale kalju ääres asuvale kõrgemale platoole minna. Mõned inimesed olid pidanud seda kohta ebaturvaliseks ning läinud paremat paika otsima. Neid ei nähtud enam iialgi.

Tsunami üleelanute hulgas oli ka saare "kuberner" või komandant või mis iganes tiitlit ta ka ei kandnud. Ta oli ka meie külastuse hetkel saarel ja toimis ühtlasi ka turismiinfo, piletitemüüja ja muu sellisena.

Hongi saarel, mis oli sama pisikene nagu teisedki temasarnased, oli tsunamit meeldetuletavaid viiteid rohkem kui mujal, kust need olid nagu halva mälestuse eemaletõrjumiseks silma alt ära koristatud. Siin leidus saare kaart koos tsunamist kahjustatud alaga, mälestuskivi ja isegi mõned paatide jäänused, mille laine oli sisemaale kandnud. Loomulikult olid siingi tsunami evakuatsiooniteed ära märgistatud.
Meie saabumisel olid siiski ühed turistid pikasaba paadiga meist ette jõudnud. Neid oli õnneks vaid kaks või kolm ega häirinud. Lisaks meile viibisid saarel mõned kohalikud. Enamus eestlastest läks kaldale jõudes kohe suplema või jäi rannale päevitama. Panime meiegi oma asjad liivale, loomulikult teistest inimestest võimalikult kaugele. Selles piirkonnas oli palju viie sentimeetrise läbimõõduga krabiaukusid. Mingit liikumist ei paistnud.

Leidsime oma selja tagant sildi, mis näitas sisemaale viitega mingile matkarajale. Läksime lähemale asja uurima. Tee peal avastasime mahakukkunur puurondi ning selle peal terve armee sipelgaid edasi marssimas. Nad olid võtnud ennast enamvähem rivvi nii, et iga sipelgas kõndis eelmise jälgedes. See moodustas rondile naljaka triibulise kihava mustri. Hakkasime siis uurima, et kust see sipelgaarmee tuleb. Ta kulges mööda puuronti, sealt edasi rohu sees tükk-tükk maad kaugemale, üle puu ja suuremate taimede lehtede ning siis edasi kuni silm seletas. See oli tõeliselt hämmastav et mitte öelda kummastav ja ma leidsin end arutlemas, kas selle pika sipelgakolonni viimane ots üldse on kursis, kuhu esimene ots tüürib.

Hakkasime Maarjaga edasi puude vahele tüürima, objektiiv iga huvitavamat vaatamisväärsust valmis mikrokiibile talletama. Endalegi märkamatult olime juba jupi maad matkarajal edasi liikunud. Olime sisenenud sisuliselt džunglisse ja seda kõike ujumisriietes ja paljajalu, mis oli tegelikult üsna totter ning loll tegu, kuna me polnud ennast viitsinud absoluutselt kurssi viia, milliseid inimesele ohtlikke liike Taimaal leidub. Ma ei käi üldiselt Eestiski ujukate väel ja paljajalu metsas.
Matkarada oli ilus, kuid kaunis lühike, kõigest poole kilomeetri kanti. Me käisime seda kaunis aeglaselt ja peatusime iga kord, kui kusagil midagi krabises või häälitses. Eemal põõsastikus sabistasid linnud, mööda lendasid suured kiilitaolised putukad, kes tegid vurinat ning korra õnnestus näha pronksikarva sisalikku, sellist, keda olime esimesel õhtul oma hotelli aias näinud. Kahjuks pani ta kaamerasilma eest plehku. Muide, saarel pidavat elama viieliikmeline varaanide perekond, kes vahetevahel ka rannale tatsavad, et turistide käest maiuspalu noolida. Kui matkaraja olime läbinud, sõime rannas lõunat ning ootasime veidikene lootuses varaane näha, kuid seekord nad end ei näidanud.

Seilasime edasi, külastades erinevaid kohti selles saarestikus. Kõige viimaseks viidi meid Paradiisisaarele. Mulle jäi arusaamatuks, miks just see saar sellise kõlava nime oli pälvinud kuna ta ei paistnud teiste seast millegagi silma. Randumispaik oli tal väike ning kaljude vahele peidetud. "Sadama" kõrval oli eraldatud ala suplejatele. Võtsin snorgeldamismaski ja üritasin veidi ringi vaadata. Nähtavus oli seal äärmiselt halb ning mingit elu praktiliselt polnud. Ringi ujusid kollase-hallitriibulised saiamaiad kalad nagu me neid pea igas rannas näinud olime.

Ühe kivi peal märkasime väga kaunist musta-kollasetriibulist sisalikku. Ta erines teistest seninähtutest olles pikem ja kõhnem ja tuleb tunnistada, et ka julgem. Tegelikult oleks korrektsem öelda "mitte nii kartlik", sest julge on ilmselgelt vale sõna iseloomustamaks Taimaa sisalike käitumist. Sisalik ronis mööda kivikuhjatist umbes rannajoone kohal ja tema juurde oli väga raske ligi pääseda. Vähemalt kui sul on käes suur kaamera ning jalas ainult ujumispüksid - kivid olid teravad ning oht oli libiseda kividevahelisse tühimikku. Maarja tegi ruttu mõned pildid ja seejärel roomas sisalik mingisse õõnsusesse nii, et ainult pea välja jäi. Võtsin fotoaparaadi ja üritasin talle ligemale hiilima. See polnud kerge, sest mul tuli teha üle kivide ronides äkilisi liigutusi, mis peletasid sisaliku sügavamale peitu. Lõpuks õnnestus talle nii lähedale hiilida, et fotoaparaat ei suutnud enam automaatselt fokusseerida. Sain tegelasest paar head pilti, kus ta, pea koopast välja pistetud, päikese käes siestat peab. Kahjuks ei olnud võimalik teda enam tervenisti välja meelitada. Hiljem läksime laeva tagasi ning üks eestlane näitas meile, mida tema oli saarel ringi jalutades kohanud - see oli väike varaanipoeg! Siis kahetsesime Maarjaga väga, et ei olnud saart uudistama läinud.
See oli rahulik leboreis, kuid turiste oli lõppkokkuvõttes palju ning kajakisõidu rahule ja vaikusele ei saanud ta ligilähedalegi.

Nüüd olime siis kõik võimalused ennast lõbustada ja harida ära raisanud ning juba järgmine päev pidime tagasi Eestisse lendama. Hommikupooliku vedelesime hotellis basseini ääres, kus puhtjuhuslikult silmasime lõpuks oma ihaldusobjekti ehk vana tuttavat sisalikku, keda olime esimesel korral näinud. Niisiis oli ta meid siin ära saatmas nagu ta oli olnud tookord ka tervitamas. Niikaua kuni ma toast fotoaparaati käisin toomas, üritas Maarja sisaliku tee peal ees olla, et see minema ei putkaks. Ja jäädvustatud ma ta sain.

Pealelõuna olime reserveerinud nänni ja kingituste ostmiseks. Olime juba hakanud mõistma tingimise kunsti ning osavalt käisime mööda kohti ringi ja tingisime selliselt, et taskusse jäi mul ainult 13 bahti müntides. See teeb eesti rahas umbes 4 krooni. Olin endaga väga rahul kuni hetkeni, mil Maarja hiljem lennukis oma rahakoti lahti tegi ja sealt veel paarsada bahti leidis. Viimasel hommikul shopates leidsime ka ühe toreda kohakese, kus pakuti põnevaid ja ülimaitsvaid külmi joogikesi shokolaadi ja jäätisega. Tellisime kohe neli asja ning luristasime neid mõnuga ise kirudes, miks me varem siia sattunud polnud.

Kuid aeg ei peatu ning ükskõik kui palju me ka ei soovinud, leidsime end peagi tagasi hotellis transfeeri ootamas, siis juba bussiga Phuketile sõitmas, seejärel aga tagasi lennukis, siis Abu Dhabis, aina edasi ja edasi kodu poole kuni peale 3,5 + 13 tunnist reisi astusime jälle Eestimaa pinnale. Märkamatult sai päevadest nädal, nädalatest kuu ja nüüd, seda reisikirjeldust lõpetades, on möödunud juba pea kuus nädalat. Nii see aeg läheb ja mälestus tuhmub, kuid nüüd on ta siis mul ilusasti "purgis" ja lahtilaskmisest võib edaspidi ainult unistada.

Soovitan kõikidele, kes seda reisikirjeldust lugesid, Taimaale minna, sest see on üks tore ja stressivaba koht - piisavalt kaugel, et argimured maha jääksid, piisavalt teistmoodi, et olla eksootiline ja piisavalt tsiviliseeritud, et mugavale inimesele mitte vastumeelsena tunduda.

lõpetatud 26. märtsil 2008. aastal Niine tänavas.

Kommentaare ei ole: