XIV PEATÜKK

REEDE, 8. VEEBRUAR 2008. ESIMENE TÄISPIKK PÄEV KRABIL.

Teemaga ette rutates tuleb mul mainida, et nagu targemad pead kindlasti juba kahtlustavad, siis Krabi ei tähenda tai keeles üldsegi mitte krabi. Veidi naljakamaks läheb asi veel siis, kui kõndida enne päikeseloojangut mõõna ajal rannas. Asjast mitteteadlik turist võib kaldal kõndides maha vaadata ja endamisi ümiseda "Aaaaaaaa! Jajaa!", aga ta ei saa olla tõest kaugemal. Krabi tähendab tai keeles ühte iidset mõõka ning Krabi vapilgi on ristatud mõõgad provintsi kõrgema mäe taustal.

Me olime varem otsustanud, et Phuketi aktiivsele puhkusele peaks järgnema veidi rahulikum nädal Krabil, mil me eriti kusagile kaugemale ei lähe vaid vaatame oma ranna lähiümbrust ja võtame niisama päikest. Kõik olekski võibolla nii läinud, kui poleks olnud paari tähtsusetut tegurit nagu liiga väike bassein, mille ääres tasuta õlut ei pakuta, meie reisijuhi mölapidamatust või näiteks fakti, et tegelikult pole me üldse mingid rannainimesed (päevitasin terve Tais viibimise ajal umbes 1,5 tundi).

Peale hotelli hommikusööki, mis oli veelgi tagasihoidlikum kui Phuketil ja mida saime nautida söögisaalis, mille toolid olid 10-sest sarrusest kokku keevitatud ja roheliseks värvitud - ei, tegelikult ei näinud nad nii jõhkrad välja midagi - jäime ootama oma reisijuhti Anon'i, kellega meil oli kohtumine määratud kella 10-ks. Leidsime söögisaalist väljudes Anoni juba baarileti taga ootamas - see oli pool tundi varem. Istusime maha ja hakkasime lobisema. See oleks pidanud ametlikult olema infotund, kuid meenutas tegelikult rohkem chit-chat'i kohvitassi taga. Me rääkisime Anoniga üle kolme tunni, õigemini, enamuse ajast tema rääkis ja meie kuulasime. Ta oli üks naljakas mees, tailane Bangkokist, kuid eemalt paistis ta rohkem ameeriklase moodi välja. Nagu hiljem teada saime, siis tulenes see tema pikaajalisest töötamisest ameerika turistidega. Ta laskis ennast Andy'ks kutsuda - seda nime olevat välismaalastel parem hääldada. No meie saime Anoni hääldamisega ka kenasti hakkama, aga kuna ta ise kasutas rohkem Andy varianti, siis tuli automaatselt meilgi pigem Andy kui Anon keelele. Tai keelest rääkis ta meile ka. See on veider keel. Selle asemel, et sõnu juurde mõelda, kasutavad nad ühesilbilisi sõnajuppe, millel on erineva intonatsiooniga lausudes mitu erinevat tähendust. Ta tõi näite ning lausus: "Maa." Seejärel lausus ta: "Maa." Ja siis palus meil korrata. Arvestades selle järgi, kuidas ta naerma pahvatas, oli mul arvatavasti kaunis totter nägu ees, kui tema järel püüdsin öelda "maa" ise nuputades, mis neil kahel tema öeldud silbil vahet oli ja kas ta mitte ei ürita meid hoopis narrida. Ta kordas veel kaks korda sõna "maa" ning teatas, et esimene tähendas hobust ja teine koera. Või oli see nüüd vastupidi. Ta rääkis, et tai keeles on üldse viite moodi võimalik ühte sõna öelda ja demonstratsiooniks ütles ta meile "maa, maa, maa, maa, maa", mis kõlasid meile nagu flegmaatikust madruse hõiked, kes on juhtumisi peale pikka merereisi horisondil saart silmanud. Kui varem olime üritanud taikeelseid väljendeid selgeks saada, siis nüüd mõtlesime, et parem siiski mitte. Äkki ütleme kellelegi enda arust "Palun mulle tom jami supp ja kevadrullid ning õlu," kuid välja kukub hoopis midagi sellist, et "Teate, ma tahaks teie vanaemaga magada!".

Me saime Anonilt veel paljugi teada, tailaste ja taimaa kohta, tema töö ja unistuste kohta, birmalaste kohta, kes on tailaste naabrid ja vanad rivaalid (umbes nagu Inglismaa ja Prantsusmaa), kuid tänu militaarrežiimile praegu Taist kõvasti maha jäänud. Omalt poolt rääkisime meiegi talle Eestist ja eestlastest ja Euroopast, kuhu Anon kavatseb juba sel aastal tulla (juunis Eestisse näiteks). Ma ei tea, kas teda asi huvitas ka, sest kohati tundus mulle, et talle meeldib eelkõige ise rääkida.

Anon määris meile kõvasti ekskursioone pähe, mis ei käinudki tal tegelikult eriti raskesti, sest olime kõiki asjaolusid arvesse võttes leidnud, et lamamistoolil lebokunne meist ei saa. Krabi reisid olid palju odavamad kui Phuketi omad ning need paistsid olevat rahulikumad ja looduslähedasemad kui eelnevad. Salamisi lootsime, et ei pea teisi eestlasi "kannatama" ja saame kuidagi anonüümsemalt seda asja nautida. Hotelliga meil juba oli vedanud - olime ainukesed eestlased selles.

Peale "põgusat" kolmetunnist vestlust Anoniga läksime randa, mis oli hotellist ainult paari minuti tee kaugusel. Üldiselt oli meie hotell "kuumast" piirkonnast eemal üsna vaikses kohas. Hotelli ees oli suur maa-ala, mis oli sama hotelliomaniku käes ning sellel ei asunud mitte midagi. Hotellist põhja poole aga jäi juba rahvuspargi ala. Seetõttu tundus alguses, et Krabi, õigemini Nopparat Thara rand on üks vaikne nurgakene, mida turistid pole veel avastanud. Äsjamainitud põhjustel polnud ka rannas lamamistoole ning rand ise suhteliselt vähese külastatavusega. See sobis meile muidugi ideaalselt. Ainus miinus oli väga lauge reljeef, mistõttu ujumiseks tuli kõigepealt 200-300 meetrit pahkluuni vees sumbata. Õhtuti enne päikseloojangut algas mõõn - siis taganes meri nii kaugele, et silm enam täpset veepiiri ei seletanud. Savisel liivapinnal tuli nähtavale see, mille taganev vesi oli sinna jätnud. Alguses vaatasime, et kaldal on väga palju teokarpe ripakil. Arvasime, et need on tühjad karbid. Ühel hetkel jäime aga maapinda silmitsema. Järsku märkasime, et kõik meie ümber sõna otseses mõttes kihas elutegevusest. Pisikesi sõrmeküünesuuruseid karbikesi oli nii et mustas ehk täpsemini valendas või kollendas ja igal pool käis mingi siblimine. Need olid imepisikesed krabid, kes paistsid olevat karbi õiged omanikud minema kihutanud (või ära söönud) ning siis nende kodu omandanud. Nad kandsid oma hõivatud omandit seljas ning ohu korral peitusid sellesse. Anon ütles, et enamus krabisid kannab molluskite karpe, kuid mõned isendid on sündinud ka koos karbiga. Ei oska seda kommenteerida. Hiljem lugesin ma, et need pisikesed krabikesed, keda nimetatakse otsetõlkes austerkrabiks, elavad tegelikult karpides koos molluskiga, keda nad otseselt ei terroriseeri, kuid oma elutegevusega võivad väidetavalt oma karbi tõelisele omanikule ka kahju tekitada. Seega peetakse neid parasiitideks.

Olles maapinda lähemalt uurinud, hakkasime lõpuks märkama ka kuival alal liiva peal olevaid mustreid, mis alguses paistsid lihtsalt liivakuhjatised. Tegelikult olid seal imepisikesed liivapallid. Need olid lehvikukujuliselt paisatud ümber hernetera suuruse augu. Selles augus elas pisikene krabi, kes august välja kaevatud liiva korrapäraselt ümber oma uru paigutab. Kaugemal "maismaal" leidus suuremaid auke - kohati lausa 5 cm läbimõõduga. Selles elasid tegelased, keda nimetatakse otsetõlkes tontkrabideks. Ma ei tea, kas nad olid pisikeste aukude omanike täiskasvanud suguvennad või eraldi liik, kuid käitumine oli neil mõlemil ühesugune. Tontkrabi on oma nimetuse saanud omaduse järgi silmapilkselt kaduda. Ja tuleb tunnistada, seda teeb ta tõesti väledalt. Ühel hetkel on ta liival ja sa ei jõua silmagi pilgutada, kui seal pole enam kedagi - nii kärmesti peitub ta oma urgu, et tundub, nagu oleks filmilindilt põgenemise koht välja lõigatud. Kõik krabid on äärmiselt arad tegelased ning augukaevajad krabid veel kõige enam. Neil on kaks antennisarnast silma, mis näevad 360 kraadi ning on valmis iga pisimagi liikumise peale putku panema. Kui ta juba oma urgu on põgenenud, siis ootab ta kannatlikult üüratuma aja, enne kui uuesti nina (ehk sõra, kuna krabi liigub külg ees) välja söandab pista. Kükitasin augu kõrval liikumatult vahest nii kaua, et veri jäi jalgades seisma ja oli raskusi püstitõusmisega, kuid krabi ei mõelnudki enda eksterjööri mulle demonstreerida. Urgu, muide, on sellel tegelasel vaja, kuna oma heast nägemisest hoolimata on tal raskusi otse üles vaatamisega, mistõttu on ta lindudele kerge saak. Urud kulgevad neil aga 45 kraadi all ning võivad olla üle meetri sügavad.

Tõusuaegses merepõhjas aga leidub veel teisigi krabiliike. Alguses arvasime, et väiksed karpidesse peituvad isendid on ainsad. Samas tundus alati, et eemal on rohkem sebimist kui meie ümber. Kahjuks peegeldas valgus märjalt saviliivalt tagasi nii, et sebimise põhjust oli raske kindlaks teha. Seega kasutasime vana head varitsemise nippi. Näiliselt üsna tühja koha peale (austerkrabisid arvestamata) kükitades hakkas pärast mõningast ootamist maapind ühtäkki liikuma. Ja juba tulidki siin-seal nähtavale esimesed tegelinskid. Need olid umbes 5-7 cm pikkused (laiused) pruunid kahe sõraga krabid, kes, veendudes, et õhk on puhas, endale liiva näost sisse lahmima kukkusid. Kui seal niiviisi natukene kükitada, võis mõne aja pärast leida, et ümberringi askeldab 30-50 krabikest - igal pool käis meeletu matsutamine. Väga kentsakas oli siis shokiteraapiat kasutada ning äkitselt püsti tõusta. Mõni krabi, kes võis olla su varbast näiteks 10 cm kaugusel, sai kindlasti kreepsu ja kõik need poolsada tegelast hakkasid ennast meeleheitlikult liiva alla kaevama. Peab tunnistama, et kui nad kord liiva all juba olid, polnud neid enam võimalik kätte saada. Võis selle koha kasvõi üles kaevata, kuid krabi oli juba läinud.

Suuremad krabid kuivale maale ei tulnud. Neid võis kohata ainult vöökõrguses vees, kui õnne oli, ning kohe põgenesid nad su eest kus seda ja teist. Neid oli erinevates värvides ja suurustes, täiesti valgetest ja sidruniviilu suurustest kuni taldrikusuuruste rohekate või pruunide tüüpideni.

Selles rannas oli tore ja me käisime seal pea igal õhtul jalutamas. Sel õhtul läksime peale rannas suplemist söögikohta otsima, mida Anon meile soovitanud oli. Asus ta ranna ääres meie hotellist lõuna pool. See oli üks suur koht ja kaunis suure külastatavusega. Kuna Krabi polnud päris täielikult kuurort, siis leidus seal ka palju kohalikke, kes peredega sööma tulid. Paljud ettekandjad ei osanud inglise keelt ning need, kes oskasid, omasid nii jubedat aktsenti, et vahest oli neist võimatu aru saada. Saime menüüd ning vaatasime pakutu üle ja loomulikult ei öelnud see meile midagi (kala, mollusk, mollusk, mollusk jne). Otsustasime siis kala kasuks. Meid teenindas üks mees, kellele ma oma soovid teatavaks tegin (kala, riis, õlu, magustoiduks praetud banaanid). Ettekandja pani kõik kirja ning jalutas minema. Maarja jäi lolli näoga järele vahtima. See oleks pidanud olema esimene hoiatus, kuid me ei saanud sellest veel aru. Kutsusime uue ettekandja - seekord naise - ning ütlesime, et tahame veel tellida. Neiu oli veidi nõutu näoga (ilmselt ei saanud hästi aru, mida me selle mehega olime enne sehkendanud), kuid valmis meid ära kuulama. Maarja tellis samuti kala ning banaanitükid kookospiimas magustoiduks. Kõrvale võttis joogi, mida võiks nimetada vist arbuusi smuutiks (inglise keeles watermelon shake) ning mis oli kujunenud ta lemmikjoogiks. Võtsin ühe samasuguse lisaks õllele veel.

Toitu tuli oodata kaua, kuid siis ilmusid esimesed asjad. Noh, ütleme nii, et nüüd me saime mehest aru küll. See oli kahe inimese ports, väikestele tailastele tõenäoliselt pere ports. Tegemist oli terve kalaga ning kausitäie asjadega, mis põhimõtteliselt oli banaan taignas. Pigistasime selle endale sisse ja tundsime, et kõhud on nüüd täis. Siis toodi meile teine kala. Ka see oli kõige saba ja karvadega tükkis. Lisaks suur kausitäis magustoitu. Tellisime veel ühed arbuusijoogid ja üritasime kuidagiviisi endale neid sööke sisse suruda. Tundes, et see on lootusetu üritus, tellisime arve, mille puhul selgus, et tagatipuks olime end üle tellinud ja mul jäi umbes 20 bahti puudu (see on alla 10 krooni). Ega siis midagi, jätsin Maarja istuma ning jooksin hotelli, mis selgus, et asus kahe kilomeetri kaugusel. Õues oli 27 kraadi sooja ja ma olin kurguni kala täis. See polnud tervisesport. Kuid lõpuks jõudsin ikkagi tagasi. Kahe terve kala, taldrikutäie riisi, kahe magustoidu ning viie joogi eest maksime kokku eesti rahas umbes 400 krooni. Sellest pea kolmandiku moodustas üks kala, mis oli teisest kolm korda kallim.

Nagu arvata võite, vajusime tol õhtul voodisse nagu tsementkotid ja jäime magama nagu notid.

V. Reimani tänavas. Tallinn. Eesti

XIII PEATÜKK

NELJAPÄEV, 7. VEEBRUAR 2008. ELAMA KOLIMINE KRABILE.

Mobiil, sindrinahk, helises praktiliselt kohe, kui olin magama jäänud. Kell oli 7 hommikul ja ma tänasin ennast, et olin viimase klaasi veini joomata jätnud. Tunne oli niigi päris õudne. Õnneks hambapesu parandas seda tunduvalt.

Maido ja Tago olid juba üleval ja nokitsesid arvuti kallal. Meie jaoks oli juba takso tellitud, kuid see hilines. Taksojuhiks oli üks pisikene tai mees, kes vabandas ette ja taha, et õigeks ajaks ei jõudnud. Sadamasse oli 25 minutit sõitu. Sadam oli täiesti ootuspäraselt üks väga segadusseajav koht, kusjuures mul polnudki aega uurida, kas midagi sellist terminali taolist seal üldse leidus või mitte. Me peatusime, tõenäoliselt kohas, kus peatuda ei tohtinuks, ühe varikatuse ees, mis meenutas Tallinna bussijaama peatuste varjualust. Selle kollaste sammaste vahel käis tihe sebimine. Taksojuht talutas meid ühe samba juurde, kus oli eriti tihedalt rahvast koos. Lähemal vaatlusel võis märgata selle ees lauda ning toolikest, kus tailannad laevapileteid müüsid. Taksojuht rääkis midagi ühe päikeseprillides ning suhteliselt pika tailasega, kes küsis siis, kuhu sõita soovime. Selgus, et Krabile otse laeva vähemalt selle laevakompanii all ei sõida. Tuli minna ümberistumisega Phi-Phi saarel. Piletiostmine käis nii, et me ei saanud eriti arugi, kui me juba laeva pardal olime. Alles hiljem mõtlesin, et mõnel teisel maal oleksime võinud sada korda tüssata saada ja kõigest ilma jääda. Näiteks pidime taksojuhile maksma 400 bahti, kuid meil oli ainult 1000 bahtine. Selle andsime siis taksojuhile, kes läks seda lahti vahetama. Ta oleks täiesti rahulikult võinud selle rahatähega vaikselt ära aurata, kuid ülejäägi saime kõik ilusasti tagasi.

Laev oli pisikene kahetekiline sõiduk, mille sarnaseid olen näinud Eestis Naissaare vahet seilamas. Laev oli puupüsti rahvast täis, kõikvõimalikest rahvustest ja erineva sihtkohaga inimesi. Meil polnud tegelikult suht õrna aimugi, kuhu või kuidas me sõidame või mis me edasi peame tegema. Leidsime oma rinnalt kollase kleepsu - nagu tavaliselt muuseumides antakse. Silmasime veel ka rohelisi ja punaseid kleepse. Valjuhäälditest rääkis keegi vigases keeles tavapärast tutvustavat juttu ning lisaks midagi ka erinevate kleepsude omanike kohta. Valjuhääldi ragises, mootor mürises, inimesed lõugasid. Meile väga olulisest jutust saime aru ainult "yellow sticker". Kehitasin õlgu ja panin klapid pähe.

Sõit Phi-Phile kestis poolteist tundi. Oli 11 läbi hommikul ja üks meie Taimaal viibimise kõige kuumemaid päevi. Läksime välitekile ning kuulasime, üritades aru saada, kas meil tuleb maha minna või laevale jääda. Paistis, et teised kollase kleepsuga isikud ronivad maale. Koukisin oma suure kohvri teiste alt välja (need olid välitekile kuhja visatud) ning seejärel loivasime maale. Mis edasi? Vaatasime Maarjaga üksteisele otsa. Siis vaatasime ringi. Liivarand. Meri. Ja paabeli segadus. Siin oli kõiksugu rahvast ja tõelisi inimtüüpe. Aga ma ei viitsinud pilti teha. Mul oli 25 kilogrammi raske kandam lisaks oma seljakotile, mida ma pidin mööda liivast pinda edasi tassima, väljas oli 40 kraadi kuuma ja 7 tundi tagasi olin ma pudeli veini ära joonud. Mul oli sitt olla ja ma olin kuri. Nägime eemal midagi kaubatänava taolist ja suundusime sinnapoole. Üsna pea märkasime telki või varjualust, mille peale oli kirjutatud Tourist Information. Tegelikult oleks pidanud see hästi näha olema, kuid me otsisime jällegi pigem midagi terminali või rannahoone taolist. Mida ei peeta sealkandis ilmselt vajalikuks. Maarja uuris järgi. Laev Krabile pidi välja sõitma kell 14:00. Meil oli rohkem kui kaks ja pool tundi aega. Rühkisime edasi. Iga nurga peal seisid pagasitakso või hotelli tegelased, kes üritasid turiste endale meelitada. Selle 100 või 200 meetri peal tuli meil vähemalt 10 korral läbi mängida dialoog:
"Taxi!"
"No, thank you!"
"Are you staying to Phi-Phi? Do you have a hotel?"
"No, we are going to Krabi."
"Krabi? The ship goes at 2 o'clock."
"Yeah, we know!"
"Have a nice day!"
"Thanks!"
Möödusime tänaval ühest kirjade järgi sukeldumiskeskusest, kus hüüdis üks kaarti käes hoidev mees meile nõnda: "You need a hotel? Trying to find a place to visit? Here, take a Phi-Phi map. It's free! It has everything you need."
Me teadsime enam-vähem täpselt, kus me asume ning selleks ajaks olime ka aru saanud, mis me edasi peame tegema, nii et ütlesime kaardist ära ning lonkisime edasi, et mõnda söögikohta leida, kus ülejäänud aja mööda saata. Keerasime peagi tagapool otsa ringi ning otsustasime minna tänava algusesse ühte söögikohta, mida olime varem märganud. Jõudes taas sukeldumiskeskuse juurde, kõnetati meid nõnda: "So you are lost, don't know where you are going? This map has everything you need to know about Phi-Phi."

Sõime söögikohas väga aeglaselt oma kõhud täis ning luristasime jooke. Niiviisi suutsime kaks tundi laiaks lüüa. Õnneks oli selle aja peale kell saanud juba nii palju, et tuli vaadata, kas laev juba pardale ei võta. Enesetunne oli juba hulka parem ning vaatasin juba kogu meie seiklust pigem kõrvaltvaataja muigega. Meid juhatati ühe üsna sarnase aluse juurde nagu oli eelmine. Võtsime taas koha alumisel tekil, kus valitses küll paras kuumus, kuid siiski mitte selline leitsak kui lauspäikese käes ülemisel tekil. Peagi tuli meie juurde, üks pealtnäha laeva meeskonna liige, tõenäoliselt piletimüüja, kes küsis, kuhu me läheme. Vastasime, et Krabile. Kas meil on hotell? Jah on. Kus see asub? Pole õrna aimugi. Mis nimi? Krabi Success. Hmm, see vist ei asu Krabi linnas, teil tuleb võtta takso, see maksab erinevatesse piirkondadesse nii ja nii palju (loetles meile mingid hinnad). Me ütlesime, et meil on transfeer hotelli olemas. Ahsoo, no siis on kõik korras. Head reisi. Aitäh!
Sellised need tailased on. Abi ei pea küsima - see tuuakse kandikul ise kätte. Turist ei jää seal kunagi hätta ja ta ei pea isegi maksma selle abi eest, mida talle osutatakse.

Meie laevareis pidi kestma tund aega (kuna Phi-Phi on Krabile lähemal kui Phuketile), kuid kestis hoopis kaks tundi. Hiljem arvas Anon - meie reisikorraldaja Krabil, et laevakompanii hoiab sedaviisi kütust kokku. Kuid see tähendas, et olime oma saabumise ajahetke valesti öelnud. Saatsin Anonile, keda me polnud küll veel kordagi näinud, kuid kelle mobiilinumber oli mul olemas, sõnumi, et hilineme. Me ei teadnud, kas see sõnum kohale jõuab, kas meile üldse keegi järele tuleb või kas me üldse jõuame õigesse sadamasse, kuid kummalisel kombel ei muretsenud me selle pärast eriti. Pikapeale tekkis selline pohhuistlik suhtumine - ah, niikuinii keegi aitab ja juhatab. Kuid tailaste abivalmidust polnud seekord vaja - transfeer ootas meid ilusasti (vist juba tund aega) ning viis meid meie hotelli. See asus 20 minuti tee kaugusel Krabi linnast kummalise nimega Nopparat Thara rannas ühe veel kummalisema viie tärni hotelliga samal krundil (hotellidel on sama omanik). Kuna autojuhil oli kiire (teda ootas järgmine tööots), siis kasutas ta hotellini jõudmiseks shortcuti (siis me seda veel ei teadnud), mis lõppes ühe aukliku garaažidetaguse kruusateega, mis oli parajalt nii lai, et väikebuss selle peale ära mahtus. Paremal lokkas tühermaa ning ees terendas veider templisarnane ehitis, mille juurde meid viidi. Võite arvata, kui kentsakas mulje meie uuest hotellist jäi - asub kindlasti kuskil perses ja on tagatipuks veel kitshi maailmameistrivõistluste tippteos! Selgus aga, et hotelli juurde viib ka täiesti normaalne tee, ta asub 400 m kaugusel rannast ning meie hotell on hoopis tempelhotelli taga olev märksa tagasihoidlikum ehitis.

Kohtasime hotelli fuajees leti ääres ühte tai meest. Miskipärast oli mul kohe tunne, et tema on Anon. Nii see oligi. "Terrre tulemast!" tervitas ta meid kohe mahlakalt. Ta oli üks neid tegelasi, kes üle kõige maailmas armastavad rääkida. Kuna ta pidi kohe kahjuks ära minema (just hetk tagasi oli meie jaoks kirja kirjutanud), siis tegi ta lühidalt, kasutamata selleks mitte rohkem kui 5000 sõna. Seejärel ta soovis meile nägemiseni (NAGAMISENI) ja lahkus.

Terve hotell oli ainult pisikesi tai naisi täis. Meile anti tuba esimesel korrusel ning sellest pääses ka aeda. hotell paistis vanem välja, arvasin esialgu, et ehitatud 90-ndate keskpaigas, kuid hiljem uurisin internetist, et alles 2003. a. Võibolla oli kontrast Kata Palmiga liiga suur, kuid esialgu tundus ta kehvem. Samas oli ruumi rohkem - terve toa peale ehitaksid eurooplased kolm tuba. Voodi oli nii lai, et sinna oleks võinud kolm Barutot magama panna. Vannitoas oli vann ja dush eraldi, kraanikaus asus poolenisti justkui esikus, mis samas polnud üldsegi paha. Ruumist pääses avarale rõdule ning sealt treppimööda aeda. Aed oli aga kaunis väike ning basseini ei andnud Kata Palmi omaga võrrelda - see läks pigem sinna Kreeta hotelli katusebasseini kanti - , kuid rohelust seal isegi leidus. Aeda piiras igast küljest naaberhotell. Anon teadis rääkida, et sellele ei tahetud esialgu ehitusluba anda, kuna see pidavat solvama buda usku. Siiski on ta valmis ehitatud ning paistab ära juba kaugelt merelt.

Nägime esimene õhtu oma aias sisalikku. Mitte gekot - neid olid kõik kohad täis - vaid kohe ehtsat 30-40 cm pikkust tegelast. Meil polnud fotokat käepärast ja nii see sisalik jäi pildistamata. Üritasime veel mõni teine päev teda tabada, kuid ei õnnestunud. Sisalik oli paljutõotav. Tundus, et oleme lõpuks jõudnud paika, kus on veidi ka elusat loodust näha.

XII PEATÜKK

17:00, KOH HAA NEUA, SEITSMES SUKELDUMINE, u. 15 m.

Viimasteks kaheks sukeldumiseks olime sõitnud Phi-Phi saarte ning hommikul külastatud Hin Muangi ja Hin Daengi vahele jääva saarestiku juurde, mida nimetati, nagu ma juba mainisin, Koh Haa'ks. Seekord oli välja valitud pisikene pealtvaates neerukujuline saareke, millel nimeks Koh Haa Neua.

Plaan oli sukelduda paiga edelaosas, et siis vaikselt vastupäeva mööda lõunakülge saare kaguosani ujuda. Meile oli kinnitatud, et sukeldumine on lihtne, vesi on rahulik, hoovuseid pole ning põhi madal. Ometi leidsime enda üllatuseks, et meie valitud sukeldumiskohas valitses väga tugev hoovus, mis üritas inimesi ümber saare meie jaoks vastupidises suunas kanda. Tavaliselt laskusime alla püstiasendis vasakut kätt üleval hoides ning vestist õhku välja lastes. Sel korral polnud selline teguviis võimalik kuna hoovus võimendus keha suurema takistuse tõttu. Peale mõningat rabelemist ja mõttetut õhukulu muutsin strateegiat. Pöörasin ennast pea alaspidi ning hakkasin diagonaalis põhja poole ujuma. See toimis igati paremini ning varsti olin põhjas, mis selles kohas ulatus 7-8 meetrini. Kuna Maarjal oli ikka veel probleeme allasaamisega ja instruktor teda abistama läks, siis ootasime meie niikaua all ühe koha peal. Ka seal oli hoovust tunda nii, et paigalpüsimiseks tuli lestadega tööd teha. Sukeldumine ähvardas lühikeseks jääda, kuid õnneks laabus kõik kenasti. Kui olime ühest kaljunukist mööda saanud, siis vaibus ka hoovuse mõju ning võisime rahulikult mereelu uurimisele pühenduda.

Viimasele sukeldumisele võib viie palli süsteemis anda hindeks 4. Nähtud mereelukad olid meile juba tuttavad, midagi uut juurde ei lisandunud, kuid see-eest oli tegemist väga huvitava reljeefiga. Põhjast kerkivad rahnud moodustasid mitmes kohas sambaid ja konsoole, mille vahel oli päris tore ringi ujuda. Rahnud pakkusid kalade jaoks mitmeid võimalusi enese peitmiseks, mistõttu tähelepanelikult uurimisel võis väikestest süvenditest ja korallide vahelt nii mõndagi leida. Väga omapärase ulmelise mulje jätsid karika või tünnikujulised moodustised, mille sisse kalad aeg-ajalt uudistama sattusid. Tekkis alati põnev moment, et kas nüüd äkki tünn elavneb ning välkkiirelt oma suu sulgeb nagu selles keskkonnas igati oodata võiks. Kuid tünnid jäid liikumatuks, jäigaks.

Saare teises otsas keerasime ringi ja tulime tuldud teed tagasi tõustes pinnale samas kohas, kus laskusime. Õhku oli kõigil alles jäänud piisavalt - olime õppinud juba veidikene oma energiakulu kontrollima - ujusime horisontaalis ning ebavajalikke liigutusi ja kätega vehkimist ei teinud.

Kui olime end veidi kasinud ning ka õhtusöök söödud, tõi meie instruktor kajutist kausta ning lõi selle laual lahti. "Kirjutame teile kohe siin AOWD ära või?" küsis ta muigega. Seejärel möönas, et sellisel juhul saadetakse litsentsitaotlus talle ilmselt tagasi. Olime Maarjaga väga rahul ka oma OWD kättesaamisega. Meie ees olid nüüd "teed valla" ja me võisime nüüd igasse maailma punkti sukelduma minna. Omal riskil muidugi arvestades oma võimeid ning litsentsiga paika pandud piiranguid - sukeldumise maksimaalne sügavus 18 meetrit jne. Mis ei tähendanud muidugi, et kui 18 meetri sügavusel mask eest ära kukub ja 20 meetri sügavusele põhja langeb, peaks siis harjavarrega ülevalt seda koukima hakkama nagu meie Tallinna instruktor tabava näite tõi. Küsisin ka Maidolt, meie instruktorilt, kui ta litsentse välja kirjutas, et kas ta ei arvanud, et meiesuguseid algajaid sellistesse kohtadesse vedades võiks risk olla liiga suur. Ta vastas selle peale, et kõige hullem oleks see, kui inimene teeb oma harjutused madalas vees ära, saab litsentsi kätte ja kahe aasta pärast läheb Punase mere äärde, lööb litsentsi lauale ning mingit varasemat kogemust omamata seal suvalistes kohtades sukelduma hakkab. Sellega tuli meil nõustuda. Need "karmid õppetunnid" aitasid päris kiiresti aru saada, mis see veealune elu on ning kuidas seal endaga toime tulla. Loomulikult on tore hoobelda, et käisin jube sügaval või sukeldusin räigelt karmides tingimustes või muud säärast, kuid tegelikult pole sellel mingit tähtsust. Näiteks sügavust vee all eriti ei tunneta isegi üles vaadates. Kuna vee all paistavad kaugused teistmoodi, siis ei saa absoluutselt aru, oled sa 10 või 25 meetri sügavusel. Ka Hin Muangi püstloodis sügavikku kukkuv sein pole ohtlikum kui Racha Yai kuuemeetrine liivapõhi. Sukelduja peamiseks ohuks vee all on sukelduja ise.

Meie sõit tagasi Chalongi oli kaunikesti pikk ning kuna samal päeval oleks pidanud kell 15:00 päeval, kui meie hulpisime Koh Haa Yai lähedal 10 meetri sügavusel vees, olema transfeer Phuketi hotellist Krabile, me selle peale loomulikult ei jõudnud. Alguses kaalusime võimalust, et meid võetaks Phi-Phi saarte juures kiirpaadi peale. See oleks osutunud meile aga kaunis kulukaks - 20 000 bahti, mistõttu sellest loobusime. Seega otsustati meid ööbima panna Chalongi, kus elasid ka meie reisikorraldajad.

Kaldal oli meil vastas Tago, kes näost särades mopeedi seljas kohe lobisema kukkus. Tago armastab tihti nalja teha, kuidas nad Maidoga sukeldujate 10% loomulikku kadu kunagi täis ei suuda teha, nii ka seekord. Meile pakuti varianti, kas pannakse meid kusagile hotelli või siis ööbime reisikorraldajate juures. Me vähenõudlike inimestena ja mitte eriti mingite hotelligurmaanidena võtsime viimase pakkumise vastu ja teatasime, et vaatame nende elamise üle. Tagol oli selle üle hea meel. "Kas te aimate, mis mul teie jaoks siin kotis on?", küsis ta kavalalt ise samal ajal kotti raputades, mis kõlas väga klaasiselt.
"Nonii," mõtlesin ma endamisi. "Hüvasti, unedemaa!"

Neil oli üüritud väikene ühekordne majakene nagu neid terve Phuket täis on, kuid siiski euroopapärane ehk siis spetsiaalselt välismaalaste majutamiseks ehitatud. Tagol on küll ka Tais kinnisvara ning isegi mingi villa, kuid miskipärast elab ta enamuse ajast selles üürimajakeses.

Maja oli pisikene kolmetoaline ehitis väikese köögi ja vannitoaga. Elutuba oli hoone keskel ning sellest viisid uksed kõikidesse muudesse ruumidesse. Meile anti Tago isiklik magamistuba, mille voodis oli ta juba hommikul spetsiaalselt meie jaoks voodipesu ära vahetanud - ettenägelik võllaroog! Seejärel hakati meid jootma. Me Maarjaga avastasime end äkitselt punast veidi lürpimas, olles ise väsimusest ümber kukkumas, ning Jaak, kolmas värske OWD omanik, hakkas rummi kummutama. Maido õde ning veel üks neiu, kelle me saabumisel leidsime põrandalt magamas, kobisid vabasse tuppa magama. Tarbisime alkoholi ja lobisesime siis niimoodi kuni kella kolme või poole neljani hommikul. Jaak oli pea üksi terve pudeli rummi endale sisse kallanud ja oli selleks ajaks paras kännuämblik. Jõumeetodit kasutades viisin Maarja ära magama, kes muidu oleks vist hommikuni seal veini tinistanud.

V. Reimani tänavas. Tallinn. Eesti

XI PEATÜKK

14:30 KOH HAA YAI, ANDAMANI MERI, KUUES SUKELDUMINE, u. 15 m.

Pealelõuna paiku jõudsime taas tagasi paika, kus tegime oma kolmanda ehk öösukeldumise. Paiga nimeks Koh Haa Yai, mis on Koh Haa saarestikus üks suurem saareke. Külastatav paik on tegelikult üks teatud koht saare lõunaküljel, mis pakub huvitavaid elamusi oma iseäraliku veealuse reljeefiga sisaldades ka kolme koopalaadset süvendit, millest kaks kõrvutiasetsevat on omavahel ühendatud. Paik on hea ka oma suhtelise isoleerituse tõttu, kus kõrvalolevad kaljumürakad sulgevad suurematele hoovustele ja tuultele soodsa ilma korral sinna tee nii, et sukeldujad saavad suhteliselt rahulikes vetes oma asju toimetada.

Maarja enesetunne oli nüüd üsna hea ning mina olin avastanud, et oma kõrvade ning hingamisteede vahelise kanali läbilaskeklappe saan väga edukalt "lõgistada" küpsiseid süües. Peagi avastasin, et neelamisel kostub jälle vana hea "klõks" ehkki puhumistehnikat kasutades ei suutnud ma paremat kõrva lukku saada. Otsustasime kahekesi, et jätkame oma sukeldumist.

See oli erakordselt tark otsus. Kõigist sukeldumistest laabus seekord meil kõik kõige paremini ning minu jaoks oli see nähtu poolest kõige rikkalikum kogemus. Suured kalad jäid ikka veel nägemata, kuid see-eest nägin ära kõik väiksemad huvitavamad tegelased.

Lõvikala on alati tore vaatepilt oma suhteliselt sõjaka välimuse tõttu. Tegemist on ühe vöödilise (mustvalge kala puhul meenutab sebrat) tegelasega, kelle muidu suhteliselt tavalisele kujule lisavad efekti tervet tema keha ümbritsevad noa- või mõõgatera kujulised uimed. Tekib küsimus, kas selline kala oma puhvis paabulinnulaadse olekuga on üldse võimeline kiiremaid liigutusi ette võtma. Kuid veealuse maailma puhul on sukeldujate jaoks olemas teatud lihtne reegel - kui keegi näeb äraütlemata ilus või äraütlemata kole välja või ei lase jalga, siis ära teda puutu! Lõvikala kuulub nende hulka, kelle välimus on erakordselt efektne. Kuid tegemist on kurikavala väikese põrgulisega. Oma ülepakutud sulestikku kasutab ta saaklooma nurkaajamiseks, et siis välkkiirelt noolekujulisena sööstes ta kinni krabada ning nahka pista. Tema seljauimed pidid olema küllaltki mürgised (inimesele mitte eluohtlikult), mistõttu käperdada teda ei maksa. Ei õnnestunud näha lõvikala jahipidamist, kuid see elukas on rahulikult kaljunuki ääres molutades samuti pilkupüüdev tegelane.

Tema täielik vastand on kivikala. Nagu nimigi ütleb, näeb see kala välja nagu tükk kivimit. Teda on väga raske märgata, kuna ta sulandub ümbritseva kaljuga nii perfektselt ühte, et eristamine on keeruline isegi väga lähedalt vaadates. Seda kala vaadates tundub, et ta on justkui sajandeid ühe koha peal istunud, mistõttu tema selga on juba sammal ning taimede ja mereelukate fossiilid kinnitunud. Märkasin ühte isendit ainult seetõttu, et ta otsustas "haigutada". Seejärel suutsin juba ka tema silmi eristada. Kivikala on samuti mürgine ja üks põhjusi, miks pole hea mõte sukeldujal mööda merepõhja ringi püherdada.

Sellel reisil nägin lõpuks ära ka mureeni, keda Maarja oli märganud peaaegu igal sukeldumisel, eriti palju aga sel korral, kui mina olin sunnitud katkestama. Teda iseloomustades sobib kõige paremini Maarja antud kirjeldus - kujutage ette põlvikut, mille keegi on endale kätte tõmmanud, sõrmenukkide kohale kaks nööpi õmmelnud ning siis pöialt ja sõrmi kasutades nuku rääkimist imiteerib. Tõepoolest, elukas on nii totra välimusega, et mõjub poolfabrikaadina, justkui oleks looja järgmise kala disainimisel oma töö pooleli jätnud jõudes põhimõtteliselt elukale pähe teha ainult primitiivsed silmad ning suu. Angerjalaadne käsivarrejämedune must või tumepruun kala on enamuse keha ulatuses kergesti haavatav, mistõttu otsib endale sobiva süvendi või koopakese, mille sisse peitu poeb nii, et ainult saagiootel peanupp välja paistab.

See oli tore sukeldumine ja mul on hea meel, et me mõlemad sellest osa võtsime ja et mu kõrv lasi mul ikka alla minna. Jäi veel viimane sukeldumine, mille pidime sooritama kohas, millel nimeks Koh Haa Neua.

Niine 11. Tallinn. Eesti

X PEATÜKK

11:00, HIN DAENG, ANDAMANI MERI, VIIES SUKELDUMINE, u. 15 m.

Laiuskraad: 7°8'45.96''N
Pikkuskraad: 98°49'26.34''E

Olin vahepealse tunnikese veetnud kajutis vedeledes. Laev loksus endiselt olles nüüd kahele kivirahnule lähemal. Hin Daeng, nagu seda kohta kutsuti, oli Hin Muangist veidi suurem ala, kus oli natukene ka horisontaalsemat pinda vastukaaluks Hin Muangi pea püstloodis sügavikku laskuvale seinale.

Sukeldumine algas tõrgetega. Eelmisest korrast veel väsinuna hüppasime vette ning kulgesime tasapisi rahnude poole. Maarjal tuli lest jalast ära, kuid õnneks oli instruktor kohe jaol ning püüdis lesta kinni. See oli hea, sest lest võib väga vabalt ennast kand ees nagu torpeedo põhja suunas minema sättida. Järgmisena leidis Maarja, et ta on ka oma juuksekummi suutnud ära kaotada. Seda avastas ta siis, kui juuksekumm tema silmade eest mööda ujus. Maarja sai juuksekummi tagasi ning siis tuli minu kord. Olime just laskumist alustanud, kui umbes 3 meetri peal tundsin, et ei suuda paremat kõrva tasakaalustada. Tõusin pinnale tagasi ja proovisin paari minuti pärast uuesti, kuid tulemusteta. Otsustasime instruktoriga, et pean oma sukeldumise katkestama. Seejärel tuli meil kuidagiviisi oma laevale märku anda. See polnudki nii lihtne, sest laine peitis aeg-ajalt sukeldujad laeva vaateväljast ning laeva meeskond oli ka üks paras pohhuistide kamp, kes eriti teraselt silmapiiri ei jälginud. Laevani ujumine ei tulnud kõne alla - selleks olime temast liiga kaugel ning hoovused oleks meid avamerele viinud, kust sukeldujat üles leida on juba äärmiselt raske. Instruktoril oli kaasas täispuhutav märguandmise poi. Sellega signaliseerimine äratas ühe meile lähemal asuva samuti sukeldumislaeva tähelepanu, kelle kaudu suutsime siis lõpuks enda laevale märku anda. Nägime, et kummipaati ronis mees ning suundus laisalt meie suunas. Jäin paati ootama, samas kui ülejäänud sukeldujad jätkasid oma laskumist. Kummipaat jõudis minuni ja seal istus üks pohhuistist meeskonnaliige. Ta viskas mulle nööri ning veendumata eriti, kas ma selle kätte sain, ütles mulle "hold on!", keeras selja ning pani mootorile tuurid sisse. Olin arvanud, et saan enda raskusvöö paadimehele ulatada - nii on lihtsam paadi taga lohiseda -, kuid mees ei saanud nähtavasti minu kavatsustest aru. Kui paat minema tuhises, jäi mul hädavaevalt nii palju aega, et raskusvöö jälle kinni vajutada, nöörist haarata ning regu suhu panna, mida tegin juba poolenisti vee all olles. Õnneks läks edaspidi kõik õnnelikult ja ka laeva sain suhteliselt lihtsalt. Võtsin varustuse seljast, loputasin end ning jäin teisi ootama.

Niiviisi lihtsalt laevas molutada oli küllaltki igav. Uurisin silmapiiri ja eemal olevat laeva ning pidasin endamisi aru, kas poleks pidanud ikkagi kolmandat korda laskuda üritama. Ometi pidin endale tunnistama, et kõrv polnud mul teps mitte korras. Neelatades ei käinud paremast kõrvast läbi seda heli nagu tavaliselt ning nina kinni pigistades ning puhudes läks lukku ainult vasak kõrv - paremat nagu poleks olnudki. Kuulmisega oli siiski kõik korras.

Peale pooletunnist igavlemist ilmusid lõpuks esimesed sukeldujad rahnude vahel nähtavale. Neid oli tõesti raske märgata ning hädavaevalt oli võimalik nende arvu kindlaks teha. Meie kummipaadil kulus umbes 15 minutit, et ühte seltskonda ära tuua ning neid seltskondi oli neli või viis. Eestlaste tiim, kes oli tegelikult ka kõige kaugemal, jäeti loomulikult viimaseks nagu alati.

Kui nad laeva juurde jõudsid, oli näha, et nad olid päris kurnatud. Tüdrukutel oli ülestulemisega päris tegemist ning üks neist vajus platvormile astudes lausa põlvili nii, et meeskonnaliikmed pidid ta püsti aitama. Kuid sellest hoolimata kuulsin, et asi oli olnud seda väärt - ma olin loobunud tõenäoliselt senimaani kõige põnevamast sukeldumisest. Palju oli näha olnud mureene, samuti lõvikalasid, huvitavaid koralle ja muud. Mina isiklikult polnud näinud veel mitte ühtegi mureeni ega lõvikala.

Maarja oli kurnatud ega teadnud, kas ta tahabki enam järgmisele sukeldumisele minna. Mina tahtsin, kuid polnud kindel, kas ma kõrva selleks ajaks korda saan. Õnneks oli meil veel natukene aega. Jätsime Hin Muangi ja Hin Daengiga nägemiseni ning siirdusime jälle põhja poole Tai rannikule lähemale.

Niine 11. Tallinn. Eesti

IX PEATÜKK

KOLMAPÄEV, 06. VEEBRUAR 2008. SUKELDUMISE TEINE PÄEV.

Veetsime rahutu une õõtsuvas laevas, mis oli terve öö seilanud, et järgmisesse sukeldumispaika jõuda. Õõtsumine mind tegelikult ei häirinudki, pigem see, et tekiks oli minu pikkusele mittesobiv lina - eelistan öösel enda peal midagi raskemat tunda. Äratus oli vara - juba kell 8:00 pidi olema esimene sukeldumine. Väikene hommikusöök sisse (isu polnud kellegi) ja seejärel varustus selga ning vette!

8:00, HIN MUANG, ANDAMANI MERI, NELJAS SUKELDUMINE, u. 21 m

Laiuskraad: 7°9'33.90"N
Pikkuskraad: 98°49'52.74"E

Sukeldumise paigad ning tingimused läksid aina kreisimaks. Olime öösel sõitnud ning nüüd jõudnud Phuketist 90 km kagu poole. Vaated olid jahmatavad. Kogu silmapiiri ulatuses ei olnud näha mitte midagi peale vee. Meie laevast veidi eemal asusid kaks kaljunukki, millest kõrgem asus umbkaudu 3 m veepiirist ülalpool. See oli Hin Daeng, kuid mitte sinna ei kavatsetud seekord sukelduda. Sihtkohaks oli hoopis Hin Muangi nimeline veealune kalju. See on umbes 200 meetrit pikk ning 20-40 meetrit lai püstloodis 60 m sügavusest merest ülespoole tõusev kivimürakas, mille kõrgeim tipp jääb 8 m allapoole merepinda. Paiga tutvustus oli paljutõotav ning ma ei oleks ka kaks päeva tagasi arvanud, et söandaksin sellises kohas selliste kogemustega sukelduda. Kuid need paar päeva merel olid õpetanud enesele nii mõndagi. Laine oli suur ning sukeldujad kakerdasid merre nagu kari just munast koorunud pardipoegi. Meie algajate punt kasutas sukeldumiseks laeva ankruköit. See kulges umbes 60 kraadise nurga all üle veealuse kaljunuki tühjusesse. Nähtavus oli küll umbes 25 meetrit, kuid 60 m allpool asuvat merepõhja selle juures ei näe. Köie kasutamine oli tark otsus, umbes 15 meetri sügavusele jõudes sattusime kohe hoovuse keskele, mis üritas sukeldujaid kaljust eemale kanda. Esimesed paar minutit oli päris kõhe, kuid autosugestsiooni tulemusena suutsin ennast päris rahulikuks sundida. Instruktor käskis meid kaljuseina lähedusse hoida - seal on hoovus nõrgem. Samas oli seda seal piisavalt palju, et ennast aeg-ajalt jälle meelde tuletada. Raiskasin oma ajutiste rabelemistega mõttetult õhku.

Kalaelu oli seal huvitav, kuid midagi erakordselt uut me ei kohanud. Sukeldujad üritasid kõik ühe silmaga teisel pool laiuvat sinist silmas pidada, lootes seal kohata mantasid, haisid või vähemalt mõnda raipoegagi. Kuid sügav sinine oma saladusi ei avaldanud. Meile jäi vaid Hin Muangi pisemat elu tundma õppida.

Kalad on sellises kohas toredad - sukeldujat peavad nad umbes sama ohtlikuks kui triivivat puuronti. Üks kõige iseloomulikumaid tegelasi sellistel riffidel on üks rombikujuline musta-kollasetriibuline pikliku mokaga kala. Ujusin ühel sellisel natuke aega järel - ta lasi ennast nii lähedale, et ma oleksin võinud teda keelega limpsida, kui see oleks vee all võimalik olnud. Loomulikult ei lase nad ennast puudutada vaid ujuvad laisalt käeulatusest kaugemale teades, et sukelduja pole piisavalt kiire, et neile järele jõuda. Mõni kala tuleb lausa ise uudistama, mõni üritab sukelduja käsivarsi mekkida, kuid leides, et need pole mingid maiuspalad, kaotab peagi huvi ning ujub muid toimetusi tegema. Tore on seal ringi hulpida ning siis äkitselt ilmub kusagilt sinu selja tagant välja mingi kala, kes ujub maski ette ning jääb sinna korraks seisma - maskist 10 cm kaugusele - justkui andes mõista: "Eks vahi siis, milline iludus ma olen. Aga kätte sa mind ei saa!"

Suutsin mingil imekombel kusagil 50 bari väga kiiresti ära hingata. Selleks hetkeks, kui hakkasime üles tulema, oli mul 45 bari järel. Viimast 50 bari loetakse alampiiriks, mille juures peaks hakkama pinnale tõusma. Meie tõusu sisse kuulus ka kolmeminutiline ohutuspeatus 5 meetri peal - see on vajalik, et kehasse kogunenud lämmastik jõuaks sealt väljuda, tekitamata kehas suuremaid mulle, mille tagajärjel tekib inimesel nähtus, mida tuntakse üldiselt dekompressioonihaiguse nime all. Üldiselt jäävad hobisukeldumised piiridesse, kus dekompressiooniohtu ei ole, kuid kuna me soovisime samal päeval veelgi sukelduda, käis vahepeatus rutiinse ettevaatusabinõu juurde.

Tõusime pinnale samas kohas kus sukeldumist alustasime. Mul oli järel ainult 20 bari (üldiselt ei soovitata ballooni kunagi tühjaks hingata - see lühendab ballooni eluiga - ehk 10 bari minimaalselt peaks alati sisse jääma). Kohe, kui olime pinnale jõudnud, otsustas Maarja, et nüüd on paras aeg hakata kalu toitma. Laev oli veidi eemale triivinud ning asus meist nüüd üsna kaugel. Meil oli üks mootoriga kummipaat, mis loomulikult ei suutnud korraga kõiki 20 sukeldujat laevale viia. Seega hakkas meie punt siis omal jõul laeva poole ujuma. See oli päris raske - lainete ning hoovuste koosmõjul tuli meil päris kõvasti tööd teha, olles ise peale sukeldumist ning pidevast hoovustega võitlemisest kaunis väsinud. Kuid see polnud veel katsumuste lõpp. Olles laevani jõudnud, tuli sellele ka ronida. Kuid laine oli väga suur. Kord oli laeva platvorm merepinnaga tasa, sekund hiljem sellest aga poolteist meetrit kõrgemal. Sellistes tingimustes tuli kuidagi saada jalast ära lestad, need laeva meeskonnale ulatada ning siis kuidagiviisi redelit mööda laevale ronida. Olles redelile roninud, kui platvorm oli veepiirile kõige lähemal, oli kõige raskem moment, kui laine laeva üles viskas. Kehakaalule lisandunud 50 kilogrammi tabasid nagu oleks kotitäis tsementi äkitselt turjale visatud. Oli puhas ime, kui suutsid libedast redelipulgast kinni hoida. Kuidagiviisi saime siiski kõik laeva. Ma ei tea, kuidas tüdrukud sellega hakkama said, aga nad olid tublid.

Kahe sukeldumise vahepeal anti jälle süüa. Isu puudus endiselt, kuid tekkinud oli tahtmine lihtsalt vedeleda.

V. Reimani tänavas. Tallinn. Eesti

VIII PEATÜKK

TEISIPÄEV, 05. VEEBRUAR 2008. SUKELDUMISE ESIMENE PÄEV

Tõusime varakult ning sõitsime kiiresti Chalongi, mis on üks idapoolse ranna äärne asula Phuketi lähedal. Kuna tal on hea sadam, siis on siin palju sukeldumiskeskusi. Vastupidiselt eelmisele päevale, kus hoolimata sellest, et olime oma mõõdud Tagole varustuse komplekteerimiseks küll öelnud, kuid saime hoopis täiesti suvalise varustuse, oli seekord meil võimalik oma varustus ise kokku panna. Mis osutus hiljem väga kasulikuks, sest halvasti istuv varustus võib rikkuda kogu sukeldumise mõnu.

Me läksime ühe umbes 30 inimest mahutava kajutitega laevaga, mis oli spetsiaalselt sukeldumise jaoks valmistatud - see tähendas avarat ala veepiirile kõige lähemal oleval tekil laeva ahtris ning platvormi, kust sukeldujad said kenasti vette hüpata ning laevale ronida. Koos seitsme eestlasega sõitis meiega kaasa veel kümmekond soomlast ning kaks venelast. Eestlastest tegid kolm isikut endale OWD litsentsi, kaks olid "vanad kalad" ning meiega oli ka veel meie sukeldumisinstruktori õde. Meile anti kajut kolmandal tekil. See oli pisikene kahekohaline ruum, mis mahutas kahte voodit ning ühte külmkappi. Ruumi oli piisavalt ning kõik mahtus kenasti ära. Sõit esimese sukeldumiskohani oli pikk ning esimene pool päevast kulus põhiliselt logelemisele, mida sa teha kas kajutis, samal tekil asuvas vabaõhu-istumiskohas või kõige ülemisel tekil, mis oli lihtsalt alumise katus. Lained olid tugevad, võtsime Maarjaga igaks juhuks tableti.

16:00, KOH BIDA NOK, PHI-PHI SAARESTIK, ESIMENE SUKELDUMINE, u. 15 m.

Laiuskraad: 7°39'12.18''N
Pikkuskraad: 98°45'49.8''E

Esimene sukeldumispaik oli valitud Phi-Phi saarestikus, mis asub 45 km Phuketist ida pool ja mis kuulub üldiselt Krabi alla, kuna on sellele lähemal (30 km).

Igale sukeldumisele eelnes lühikene kohatutvustus ning olulise meeldetuletamine - vee all kasutatavad zhestid, ohutusnõuded jne. Olime pidama jäänud Tai sellele piirkonnale nii iseloomuliku kaljusaare kõrvale. Panime varustuse selga ning hüppasime vette.

Esimene sukeldumine oli lihtsalt ringiujumine, harjutusi veel ei tehtud. Olin oma maski sisekliimat väga hooletult reguleerinud (seda tehakse reeglina maski sisse sülitades ning hiljem laialiaetud sülje mahaloputamises), mistõttu üsna pea hakkas mask uduseks minema. Seetõttu sukeldumise lõpuks oli minu nähtavus suhteliselt kasin. Midagi ma siiski tähele panin. Kaljusaar jätkus vee all küllalt järsu nurga all kulgeva seinana, mille küljes siis kees troopilise vee elu. Erinevaid väiksemaid kalakesi oli hulgim, samuti väga palju paksu valge vagla moodi tegelasi, kelle üks ots oli kivi külge kinnitunud ning teine vedeles kas lihtsalt maas või vonkles kivi kohal vees. Suuri kalu ei näinud ehkki keegi teadis rääkida, et kaljuseinast veidi eemal vees olevat olnud suur tume haikala kujuline kogu. Kuna keegi lähemalt seda näha ei jõudnud, siis jäi selle päritolu ebaselgeks. Teatavasti matkivad mõned väikeste kalade parved suurte kalade kujusid, et kaitsta ennast ärasöömise eest. Vee all on üldse hämmastav, mida kõike pole välja mõeldud, et kas ise ellu jääda või teisi kinni püüda.

Peale umbes 45 minutilist suplust ronisime tagasi laevale.

17:30, KOH BIDA NOK, TEINE SUKELDUMINE, u. 6 m.

Instruktor Maido lasi kaptenil otsida mõne madalama koha, kus me saaksime oma harjutusi teha. Selline koht leidus ühe kaljuseina läheduses. Hüppasime vette ja ujusime seina äärde. Maido vaatas natukene ringi ning teatas siis, et leidis meile ilusa kohakese. "Ahjaa," ütles ta meile veel, "kui alla jõuate, siis vaadake, et te meresiilide otsa ei astu, neid on siin palju." Meresiil on üks pisikene õunasuurune must siniste spanjelisilmadega (mida tal on rohkem kui üks paar) kera, mille küljes on umbes 15-20 cm pikkused teravad ogad. Need pole myrgised, kuid tungivad igasugustest riietest läbi ja teevad väidetavalt üsna haiget rääkimata sellest, et haavad lähevad pärast mädanema. Ütleksin, et väide - meresiile on siin palju - oli isegi veidi tagasihoidlik. Nimelt võis neid valusaid okaskerasid näha pea kõikjal kuhu ka ei vaadanud. Vaid ühes väikeses kohas, kuhu neli sukeldujat püsti tihedalt üksteise kõrvale litsudes end hädavaevalt ära mahutasid, leidus üks puhas kivine koht.
Ja seal siis tegime oma viimased harjutused. Esimeseks harjutuseks oli loomulikult kurikuulus kõigi lemmik - ilma maskita hingamine. Olgugi, et Maarja polnud eelmine kord nina kinni hoidnud, tuli temalgi see harjutus uuesti teha. Kuna olin juba mitu päeva ja natuke ka ööd ennast selle mõttega harjutanud, siis alustasin oma katset suhteliselt rahulikult. Ning rahulikuks ma jäingi sooritades ülesande kõigi reeglite kohaselt ning ilma igasuguste viperusteta. Ütleksin, et see lisas kõvasti enesekindlust ning edaspidi, kui mul maski või isegi ninna ja hingamisteedesse vahest vett sattus, ei olnud see minu jaoks enam eriline probleem.
Teise või õigemini kolmanda ülesande (maski ülesandeid oli kaks) nimetus oli "kontrollitud hädatõus ujudes". Nimelt on vee alt võimalik mitmel viisil välja tulla ning need on järjestatud ohutuse ning mugavuse järgi, kusjuures kontrollitud hädatõus on üks viimasemaid ehk siis vähemeelistatumaid. Kõige lihtsam variant on loomulikult üritada normaalselt pinnale kerkida - iseenda balloonist hingates, rahulikult kerkides mitte üle 18 m/min. See peaks välistama igasugused probleemid. Teine variant, kui endal õhk otsa peaks saama, on kasutada kaaslase lisaotsa. Kolmas variant, kui kaaslase lisaotsaga peaks midagi juhtuma, on kordamööda hingata läbi ühe otsa - ülesanne, mida me eelmisel päeval olime proovinud. Neljandaks tuligi kontrollitud hädatõus, kus sukelduja, kellel tõenäoliselt on õhk otsa saanud võtab kopsud viimast õhku täis ning alustab ülespoole ujumist ise samal ajal öeldes "aaa", mis on vajalik seetõttu, et kuna õhu ruumala teatavasti rõhu vähenedes kasvab, siis tuleb üleliigne õhk kopsudest kiiresti välja lasta. Selline siis ülesanne, mis tuli mul kenasti välja, kuid mis Maarjal läks kehvemini lihtsalt seetõttu, et ta unustas ära, mida millises järjekorras tuli teha. Igatahes lõppes sellega meie veealune piinamine ning tulime taas paati, tutvumata seekord lähemalt veealuse eluga.

20:30, KOH HAA YAI, ÖÖSUKELDUMINE, u. 13 m

Laiuskraad: 7°25'37.08"N
Pikkuskraad: 98°53'14.34"E

Meid oli viidud ligi 30 km lõuna poole, kus asub paar kaljumürakat, mida kutsutakse nimega Koh Ha Yai.

Olime Maarjaga väga imestunud kuuldes, et meid algajaid viiakse öösukeldumisele. Seda ei tohiks me teha isegi peale litsentsi kättesaamist - see on Advanced OWD litsentsi omanike pädevuses. Ometi ei tehtud meile mingit hinnaalandust. Valisime välja endale sobivad taskulambid ning läksime jälle alla.

Tuleb tunnistada, et taskulambid olid sitad ning ühel hetkel hakkasin ma jälgima rohkem Maido lampi, mis oli mitu korda võimsam, kui minu oma. Sukeldumine ise sujus kenasti - kulgesime mööda kaljuseina ning otsisime taskulambiga põnevat ja vaatamisväärset. Huvitav oli seda jälgida - eemal paistsid ainult nõrgad teiste sukeldujate tulukesed ning nende taga vaevumärgatav kogu, lähemal suuremad valguslaigud, mis paljastasid veealuse elu. Ja muus kohas ümberringi ainult pilkane pimedus. 25 meetrise nähtavusega on päevavalguses alati üles vaadates veepind näha. Seekord polnud midagi - vaata üles, vaata alla - kõikjal tühjus. Tundus nagu hõljuks kosmoses. Kõik oli vaikne ning sukeldujate aeglaselt kulgevad valgusvihud tekitasid kuidagi kummalise rahu ja kindlustunde - justkui midagi poleks enam mitte kunagi katki. See oli huvitav kogemus hoolimata sellest, et öist elu me nägime äärmiselt vähe - paistis, et röövkalad on enesele kusagil mujal parema jahimaa leidnud.

Öösukeldumisega lõppeski meie esimene sukeldumispäev. Peale põgusat sauna läksime kajutisse ja vajusime rahutusse unne.

Krabi National Park Success Resort. Krabi. Tai

VII PEATÜKK

PÜHAPÄEV, 03. VEEBRUAR 2008. PHUKETI LINN JA ÖÖTURG

Meie kolmas reis toimus õhtupoole ning eesmärgiks oli külastada Phuketi linnakese ööturgu. Meil oli aega kella 15:00-ni, mistõttu õnnestus seekord vähese erandina siin Taimaal ennast hommikul täielikult välja magada. Esimese poole päevast vedelesime hotelli basseinis.

Kella kolme paiku saabus väikebuss. Autojuht näitas meile nimekirja. Uurisin seda juba huviga, ega pidanud pettuma. Seekord olin mr. Vaak. "Kraaks!" tahtsin öelda bussijuhile, kuid teades, et see iroonia lendab tuulde, ainult muigasin suunurgast ning ütlesin, et põhimõtteliselt on ta, jah, tulnud meie järele.

Reisi jooksul näidati meile põgusalt ka Phuketi linna. See on pisikene linnake, mis toimib Phuketi saare keskusena ning mille mõnisada aastat tagasi rajasid Portugaallased rauamaagi kaevandamise eesmärgil. Töölised toodi sisse hiinast. Seetõttu kujunes siin välja omapärane arhitektuuristiil, kus majade välisilme oli portugalipärane ning seest nägid välja hiina moodi. Viimast ei saanud kahjuks kontrollida, kuid Phuketi "vanalinnal" oli tõepoolest mõningane Vahemereline hõng olemas. Phuketi linn ise on kaunis eklektiline nagu ikka Aasia asulad ning ei paista õigupoolest mitte millegagi silma. Üldiselt on terve Phuket üks paras asula, mille asustustihedus on midagi sarnast mõningates Tallinna äärelinnade pooleliolevates arenduspiirkondades. Seega Phuketi linna eristamine ülejäänud saarest on pigem formaalne.

Käisime ühes hiina templis. See oli värviline, eelkõige punastes toonides hoone, mille sisemusse oli meeletul hulgal erinevas suuruses "Rõõmsa Buddha" kujukesi kuhjatud. See sarnanes rohkem suveniirimüüja müügiboksiga, mitte aga pühamuga. Mind vapustasid aga hoopis fotod mingitest traditsioonilistest pidustustest, kus hiinlased omale põske suured augud lõikavad ja siis sealt igasugu kaikaid ja terariistu läbi topivad (teine ots tuleb suust välja). Selle mõttest ma ei saanud absoluutselt aru, aga võigas oli vaadata küll, eriti noori naisi.

Kui kell oli piisavalt palju, läksime turule. Jällegi võis paralleele tuua vana hea Kadaka turuga. Vahekäikude kohale olid tõmmatud presendist katted, mis asusid maksimaalselt 1.70 m kõrgusel, mistõttu võite isegi arvata, kui mõnus mul seal käia oli. Kuna turg oli orienteeritud pigem kohalikele, siis eurooplase hiigelkeha jaoks seal ühtegi eset müüa ei pakutud (näiteks meeste sandaalide ja plätude numbrid lõppesid 42 peal). Peale mõningast uitamist ja tõdemist, et meil pole seal suurt midagi osta (suveniire ju ka ei müüdud), otsustasime Maarjaga hakata gurmaanlusega tegelema. Nimelt võttis veerand turgu enda alla toitlustamine, mis kujutas endast söögikohtade ja kokakunsti kurioosumite tohuvabohu. Peale esimest ringi saime aru, et pole mõtet otsida midagi meie jaoks arusaadavat, sest enamuse asjade kohta ei osanud me isegi seda öelda, kas tegemist on loomse, taimse või merelise päritolu toiduga. Alustasime siis huupi ühest asjast, mis kujutas endast vist grill-kaheksajalga, mille sisu oli poolvedela muna sarnane. Seda grilliti tavaliste puupulkade otsas otse ostja silme all. Ta maitses nagu täiesti maitsetu asi, nagu kaheksajalg, mille sisse pandud toores muna. Ilmselt oli mõeldud tarbida ikkagi koos kastmega, mida me ei soovinud lisaks saada. Järgmisena võtsime midagi ohutumat - minule Changi õlu ja Maarjale Liptoni jäätee. Seejärel kulus veel tükk aega, kus me midagi ei ostnud. Siis aga leidsime koha, kus pakuti asju, mille põhilise massi moodustas nuudel. Võtsime kaks erinevat "vähese tshilliga", mis tähendas seda, et suulagi oli pärast punane ja valutas, aga nahk päris maha ei tulnud. Maarja muutus juba julgemaks ning teatas, et tema soovib järgmisena toitu, mis tekitaks vajadust õhtul endale paar pitsi konjakit sisse kallata. Leidsin siis tema jaoks ühed kevadrulli moodi tundmatu sisuga ja ilmselt palmilehte keeratud asjandused, mida näppisid pesemata laual kohaliku tailanna pisikesed käekesed. Maarja arvas, et nii ekstreemseks ei maksa ka minna. Kaalusime veel mingi kala- või seenerulli varianti ning mitmeid erinevaid lihasid, kuid ühtki neist siiski ei ostnud. Siirdusime hoopis magustoidu kallale, mis tähendas, et sõime ära ühe pehme vahvli kookospähkli täidisega ning jõime kaks piimajooki, ühe kohvimaitselise ning teise lillat värvi, kuid arusaamatu maitselise, kuna tailanna vigane inglise keel jäi meile mõistetamatuks ning maitsest ka aru ei saanud. Samas oli ta päris hää.

Nende maitseelamustega me oma turulkäigu lõpetasimegi. Tagasiteel sõitsime veel ühe mäe otsa, kust sai Phuketi linna öist panoraami pildistada. Seejärel viidi meid hotellidesse tagasi.

ESMASPÄEV, 04. VEEBRUAR 2008. SUKELDUMINE RACHA YAIL

Laiuskraad: 7°36'39.79"N
Pikkuskraad: 98°22'18.04"E

Racha Yai on pisikene saarekene umbes 25 km Phuketist lõuna pool, kus käiakse üldiselt sukeldumas või rannas. Phuketi ja Krabi ümbruse saarekesed, nagu ma korduvalt olen maininud, on kõik väga sarnased kivikuhjatised püstloodis merest kerkimas, mille ääres mõnikord võib leiduda tuulevaikne lahesopp liivase rannaribaga. Just selline Racha Yai oligi.

Kuna olime Tai reisi tarbeks juba Tallinnas oma sukeldumise kursusega alustanud ning teooria ja basseinitunnid läbinud, siis Tais jäi meil läbida teine pool kursust - sukeldumine avamerel.

Läksime sinna väikese, umbes 30-40 inimest mahutava ilma kajutiteta laevakesega, kus oli nii soomlasi kui eestlasi, nii algajaid sukeldujaid, "vanu kalu", snorgeldajaid kui lihtsalt peesitajaid. PADI OWD litsentsi üritasid saada peale meie veel viis inimest.

Meie instruktoriks oli üks meie giididest - Maido. Nii Tago kui Maido on sukeldumisinstruktorid ja see neid tegelikult Berger Reisidega kokku viiski. Maido on noor, umbes minuvanune või minust paar aastat vanem mees. Ta andis kõigepealt kordamiseks mõned teooriaküsimused, millest meie kaks pääsesime, kuna olime teooriakursuse läbinud alles nii hiljuti. Kohale jõudes panime varustuse selga ning siirdusime umbes 3 meetri sügavusse vette oma harjutusi tegema.

Sukeldumise harjutused kujutavad endast tegelikult teatud probleemide läbimängimist, mis vee all ette võivad tulla. Neid on mitmeid erinevaid ning igale algajale sukeldujale võivad täiesti erinevad ülesanded raskeks osutuda. Kuna sukeldumine tänapäevase varustusega on tehtud ohutumaks kui näiteks snorgeldamine, siis kõik, mis sinuga vee all juhtuda võib, on enamjaolt sukelduja enese süü tingitud tavaliselt sellest, et satutakse paanikasse.

Meil mõlemil oli teatud ülesanne, millega me basseinis polnud kõige paremini hakkama saanud. Maarja probleemiks oli neutraalse ujuvuse saavutamine. Selgituseks - ujuvus on kehal positiivne, kui ta hulbib pinnal, negatiivne, kui ta vajub põhja. Sukeldujale on kõige olulisem oma seljas oleva vesti sisse lastava õhukoguse balanseerimisega ja õige lisaraskuse kaasavõtmisega saavutada olukord, kus ta oma sügavust vees reguleerib enda kopsudega. Tuleb mainida, et inimest vee alla saada on üpris keeruline. Varustus - kalipso, õhuballoon, regulaator, vest - kaaluvad k6ik kokku üle 30 kilogrammi. Kuid sellest on vähe. Iga sukelduja peab enda vööle riputama lisaraskused, mille hulk sõltub inimese kehaehitusest ja kaalust. Muide, sajakilone mees peab reeglina enda vee alla saamiseks rohkem raskusi kaasa võtma kui 70 kilone mees. Minul oli kaasas umbes 7 kilo lisaraskust, Maarjal umbes sama palju. Need on tegelikult lihtsalt tinaplönnid, mis vööle riputatakse.
Seega, et inimest vee alla saada, peab ta endaga kaasa võtma ligi 40 kilogrammi ning ka siis võib esineda probleeme, kus vee alla saamine on üks paras keberniit. Samas, kui raskusega üle pingutada, toimuvad laskumised ning tõusud väga järskude üleminekutena. See on ohtlik nii kõrvadele kui ka sellele, et põhja olemasolu korral tuleb sukeldujal "käpp maha panna", mida sellisel korallrifil pole eriti tark tegu teha - maapind võib peita endas mida iganes. Maarjal midagi seesugust oligi. Basseinis ujus ta pahatihti nagu koolend räim, kõht ülespoole, triivides sinna, kuhu vool parajasti viis. Racha Yail sai ta lõpuks oma ujuvuse enam-vähem paika.

Kuid minu probleem oli teist laadi. Kursusel tuleb teha mitu "maski" harjutust. See tähendab tegelikult ühte ja sedasama - sukelduja silmad ja nina saavad vett täis ning tal tuleb niimoodi suu kaudu hingates mõnda aega vastu pidada. Minul tekitas see ülesanne basseinis meeletut raskust - niikui mu ninasõõrmed veega kokku puutusid, tekkis spontaanne refleks, mis kõik minu hingamisteed sulgesid. Seega polnud erilist kasu regulaatorist ehk regust, mille kaudu õhk oli saadaval - ma ei suutnud normaalselt hingata. Kui ma ennast jõuga sisse hingama panin, avastasin ma enda ehmatuseks, et ma ei suuda välja hingata. Seega olid ühel hetkel minu kopsud pilgeni õhku täis, kuid sellest hoolimata valdas mind tugev lämbumistunne. See tekitas lisapaanikat, mis kulmineerus sellega, et tõmbasin endale nina kaudu tublisti vett kopsudesse. Selliselt möödusid minu katsed Kalev Spa basseinis, millest kõige ilgem oli katse 4 meetri sügavusel, mis lõppes paanilise pinnalerabelemisega ning tohutu veekogusega bronhides.
Võite ette kujutada minu hirmu, kui ma avastasin, et mul tuleb teha seda nüüd kolme meetri sügavusel soolases vees.

Niikui me vee alla saime, oli esimeseks asjaks kohe maski ülesanded. Esiteks tuli mask poolenisti vett täis lasta ning siis tühjendada. See on suhteliselt kerge - see, et maski natukene vett satub, on üsna tavapärane nähe. See väike veekogus ei tungi ka ninasõõrmetesse. Maski tühjendamine toimub alati nina kaudu õhku välja puhudes. Ülesande tegin ära ilma suuremate probleemideta. Seejärel tuli mask tervenisti vett täis lasta. Võtsin kopsud õhku täis ja pigistasin silmad kinni. Ninasõõrmetesse tungiv vesi oli ebameeldiv, kuid kohe alustasin maski veest tühjendamist. Ka see ülesanne möödus rahulikult. Ja siis tuli minu õudusunenägu ehk mask täiesti peast ära võtta ning 30 sekundit hingamist regu kaudu. Õnneks olin avastanud ühe nipi, kus nina sõrmedega kinni hoides pole mingit probleemi hingamist kontrolli all hoida. Teadsin, et nii ei tohi teha, kuid ma ei saanud sinna midagi parata. Tegin oma ülesande niiviisi ära.

Järgmine ülesanne oli "lestadel kiikumine" - sukelduja lebab kõhuli põhjas ning õhu sissehingamise tagajärjel peab tema ülakeha vaikselt üles kerkima. See on neutraalse ujuvuse ülesanne ning eeldab vesti sees oleva õhu hoolikat reguleerimist. Ujuvuse ülesanded ei tekitanud mulle kunagi raskusi ja ka Maarja sai kenasti hakkama. Seejärel ujusime natukene ringi umbes kuni 8 m sügavuses vees.

Ausalt öelda oli esimene hetk meres kaunis kõhedust tekitav. Sa hõljuksid nagu kusagil keset eimiskit ning sinu maksimaalne vaateulatus on hea nähtavuse korral 25 meetrit. Peale seda barjääri võib olla misiganes. See veealuse maailma piiritus on alguses häiriv, kuid ühel hetkel muutub ta hoopis meeldivaks ning ühel hetkel juba ongi just piirituse tunne see, mille pärast sukeldujad seda spordiala armastavad. Ja just seetõttu on sukeldumine rohkem psühholoogilist laadi tegevus. Sa õpid seal iseendaga toime tulema, üle saama oma pseudoprobleemidest ja hirmudest, usaldama oma varustust ning jälgima täpselt distipliini, teades, et iga reegli rikkumisele võib karistuseks järgneda suured tervisekahjustused või isegi surm. Kõige olulisem on vee all säilitada rahu ja ainuüksi selle kontrolli säilitamisega saab tunnetada, kui rahulik ja imeline on tegelikult veealune elu.

Teine sukeldumine järgnes umbes tunnike peale esimest. Jätkasime oma harjutusi. Selleks korraks tuli teha järgmist - vabaneda oma raskusvööst ning see siis jälle endale ümber panna - koordinatsiooniharjutus, mis õpetab, kuidas kõige lihtsamaid asju mitte keeruliseks ajada; seejärel tuli seljast võtta vest koos ballooniga ning see tagasi selga panna - asi, mis võib vajalikuks osutuda vee all kuhugi, näiteks taimestikku kinni jäädes; ning veel tuli meil läbi mängida õhu jagamise harjutus - igal sukeldujal on ballooni küljes kaks regulaatori otsa, teine eelkõige buddy jaoks, kellel õhk otsa saanud, aga seda võib ka ise kasutada kui peamine ots mingil põhjusel rikki peaks minema. õhujagamise harjutus tähendas aga seda, et mingil põhjusel pole lisaotsa võimalik kasutada ning seega tuleb kordamööda hingata läbi ühe sukelduja peaotsa. Esmapilgul võib tunduda õudne enda hingamistoru vee all suust ära võtta, kuid tegelikult on see kaunis lihtne tegevus. Ka regu ise on ehitatud nii, et suhu tagasi pannes on võimalik välja puhudes või kui kopsudes õhku napib, siis regu peal olevat nuppu vajutades torus olev vesi välja juhtida. Regu on lollikindel riist, sinna sisse võib köhida või isegi oksendada, teda on võimalik ühe hetkeda puhtaks lüüa. See ülesanne, mis tegelikult polnud kronoloogiliselt viimane, möödus kõigil viperusteta.

Teise sukeldumise lõpus anti meile väga vähe aega ringiujumiseks. Just siis, kui hakkas põnevaks minema, andis instruktor signaali, et tuleb pinnale ujuda. Selleks päevaks olidki sukeldumised läbi.

Olles tagasi laevas, saime teada, et litsentsid meil sellega veel käes ei ole ja mõned harjutused tuleb veel teha. Samuti teatas Maido, et need, kes maski ülesande puhul nina kinni hoidsid, peavad selle harjutuse uuesti tegema. Seekord juba 6 meetri sügavuses vees. Kuna ma olin enam-vähem kindel, et nii ta kujuneb, siis see mind eriti ei liigutanud. Hakkasin ennast vaikselt ette valmistama järgmiseks kahepäevaseks sukeldumismaratoniks endamisi arutades, kas ma kunagi üldse OWD litsentsi kätte saan või mitte. Sellised olid ka umbes minu mõtted, kui ma sama päeva õhtul hotellis voodisse pugesin.

Krabi National Park Success Resort. Krabi. Tai

VI PEATÜKK

Tere taas. Vahepeal on olnud pikk paus ning ühtlasi väga palju sündmusi, mis kõik kisendavad avalikustamise järele, kuid teatud asjaolude tõttu, mida ka varasemalt mainisin, pole saanud neid veel kajastada. Jätkan seega juttu sealt, kus eelnevalt katkestasin, ehk sündmusteahelas on käsil parajasti 01. veebruar, reede ning ühtlasi meie esimene täispikk päev Taimaal.

Nagu mäletate, algas meie päev tuliste emotsioonidega, mis päeva lõpuks küll kenasti vaibusid, kuid mis mõnel kiuslikumal eestlasel ei läinud meelest terve reisi jooksul. Meie reisikorraldaja Tago on selline mees, kes tegelikult oma sisimas on küllalt hea südamega, kuid ei talu eriti, kui talle halvasti öeldakse. Sellest ka konflikt, mis tekkis, kuid see lahenes tasahilju järgnevate sündmuste jooksul.

Parim viis inimest maha rahustada on loomulikult hoolitseda tema kõhu eest, seega järgmine peatus Pähklikasvatuses pani inimesed unustama eelnevad probleemid ning suunas mõtted hoopis meeldivama tegevuse juurde. Olen sellest paigast juba eelmises peatükis rääkinud, kronoloogilist järjestust eirates. Igatahes olid inimesed peale seda sissepõiget märksa rahulolevamad ning edasine sündmuste käik oli veelgi parem - meid viidi lõunat sööma.

See toimus rannas puude vilus ning meile pakuti tüüpilist tai toitu, mis koosnes riisist, mereandidest ning igasugustest veidratest kasvudest. Tailased pakuvad pea alati põhitoidu kõrvale suppi, mida süüakse terve söögikorra aja. Lisaks ei tunne tailased sellist söögiriista nagu nuga ning kasutavad hoopis kahvlit ning lusikat, kusjuures kahvel on noa asemel. Sellega oli alguses raske harjuda. Enamus eurooplastest kippusid kahvliga kogu asja ära ajama ning lusikas jäi tavaliselt puutumata. Viimasel ajal olen ma õppinud neid söögiriistu ka siinse maa kommete kohaselt sihtotstarbepäraselt kasutama. See on tegelikult päris lihtne, sest on vähe asju tai toidulaual, mida lõigata tuleks, see töö on koka poolt juba ära tehtud. Üsna levinud on tais komme, et klient tuleb restorani ning osutades pesukaussides ringi kakerdavatele peajalgsetele ütleb ettekandjale: "Nottige see maha!", mille tagajärjel seesama elukas mõne hetke pärast koka noa all oma õnnetu otsa leiab. Me pole Maarjaga veel nii kaugele jõudnud, et sellist teguviisi praktiseerida. Vähe sellest, et me loomaarmastajatena ei suuda ühelegi elusolendile Saatust mängida, näevad need tegelased ikka päris ilged välja (kujutlege printerisuurust rohelist vähki või praetaldriku suurust ümmargust tegelast, mis näeb välja nagu lendav taldrik, kellele on astel tagumikku torgatud).

Järgmisena sõidutati meid kohta, mida reklaamis Tago meile kui Tai Rocca al Mare vabaõhumuuseumi, mis põhimõtteliselt pidas isegi paika. Tegemist oli näidisfarmiga, mis koosnes mitmest osast. Esimeseks oli riisikasvatus - väikene veega üleujutatud ala, kus turistide lõbuks kõblastega sopas ringi sumati (meie külastamise hetkel kedagi "aktsioonis" siiski polnud). Selle ümber sai sõita kaarikuga, mida vedasid lehmad, kes Taimaal täidavad veoloomade ülesandeid. See väljaspool meie ekskursiooni paiknev atraktsioon maksis hingehinda ning kiirus oli võite isegi arvata, milline.

Sealsamas lähedal oli kummipuuistandus. Tai valitsus on kaval. Kuna Tai kliimas narkootilise tooraine kasvatamine on üldiselt käkitegu, siis seisis valitsus suure probleemi ees, kuidas taolisele elatusviisile piir panna.
Lahenduseks tehti nii - valitsus ostab ära kogu kummipuu istanduse saagi soodsate hindadega. Samuti määrati väga karmid karistused oopiumi ja teiste narkootiliste toorainete kasvatajatele. See juuris efektiivselt välja oopiumi ning tõi selle asemele kautshuki, millega tegelemine osutus inimestele kasulikumaks. Seega on oopium levinud Tais praegu rohkem põhjapool, kus oopiumi kasvatamine ja suitsetamine on igipõline traditsioon, milles kohalikud eriti midagi taunimisväärset ei kipu nägema. Arvestades veel maastiku ja looduse eripära, kus ainus võimalus istandusi avastada on helikopteriga madalalt üle mägede lennates, siis võib aru saada, miks põhja pool pole sellele piiri panna suudetud.

Seejärel lasti turiste konveiermeetodil elevantide seljas sõita. See kujutas endast turistide sõidutamist 200 meetrit mööda käänulist teed, mille kestel kavalpead ka oma fotokaga pilti tegid, mille siis kärmelt vahepeal välja lasid ja turistidele röögatu summa eest maha müüsid (sada eesti krooni). Leppisime Maarjaga kokku, et kui ta midagi tahab saada (meestel ehk minul ei ole ju midagi vaja), siis maagiline lause on: "Situ pappi, mees!". Kahjuks kuulsin ka seekord ma seda maagilist lauset, seega ilustab koju jõudes meie öökapikest üks halva kvaliteediga kommertsist ja turisti lüpsipiimast läbiimbunud foto kahest elevandi seljas istuvast Eesti lollpeast.

Elevandiatraktsiooni juurde kuulus ka noorte beebielevantide show, kus nad tegid igasugu totruseid, mida inimesed neid tegema olid sundinud (esijalgadel seis, tantsimine muusika rütmis, jalgpalli mängimine jne). Samas oli elevante vaadata natukene meeldivam, kuna nad on nii suured loomad, et paistavad tegevat tegelikult siiski seda, mida ise tahavad. Kurb hetk saabus hoopis siis, kui algas pärdikute "show", kus väiksed vaesed ahvikesed pidid, köis kaelas, karmi ülevaataja käe all istesse tõusu, kookospähkli korjamist ja igasuguseid muid mõttetusi tegema. Seda oli kaunis ebaloomulik ja ebameeldiv vaadata.

Õnneks polnud järgmine koht seotud enam "loomapiinamisega" vaid hoopis keha (ja vaimu) ravimisega - meid viidi aroomisauna. See oli üks naljakas paik. Nagu ma olen juba maininud, siis tunnevad tailased suhteliselt vähe muret selle pärast, mitu ruutmeetrit tuleks ehitusaluse pinna sisse arvata ehk siis lahti seletades, suletud ruumi ja vaba looduse vahel kulgev piir on kaunis ebamäärane. Selle sauna puhul oli vahet võimatu märgata.
Tegemist oli vaheseinte ja varikatuste rägastikuga, mis olid tihedalt taimedesse põimunud ja nende vahel siin-seal mõned kinnisemad ruumid - wc, dush ja aroomi(auru)saun. Süsteem oli seal muidugi veider - mehed ja naised jaotati kahte gruppi ning igaühele anti üks korv vajalike esemetega - meestele saunalina ning lillelised shortsid, naistele mingi hõlstilaadne asi, mida teatud tehnika abil oli võimalik ilusasti ümber panna. Oma isiklikud asjad sai lukustavasse kappi panna, jalanõud vahetati kohalike plätude vastu. Külastajaid juhendasid ja aitasid sõnagi inglise keelt mitte oskavad väikesed tai naised. Ümberriietumine oli ilmselt mõeldud dushiruumis, mida kahjuks oli ainult kaks või kolm meie rohkem kui kümnemehelise grupi peale. Mainiksin siinkohal veel, et tailased on üldiselt kaunis häbelikud ning isegi ujumas käivad sageli riietega, seega kui meie pohhuistidest eesti mehed ennast häbi tundmata kohe sealsamas alasti koorisid, siis olid tai naistöötajad muidugi parajalt ähmi täis. Meile tegi see muidugi ainult nalja ja ausalt öelda tai naistele ka. Igatahes see aromaatne tai aurusaun oli kena värskendus päeva lõpuks.

Enne kojuminekut viidi meid ka väidetavalt maailma suurimasse juveelipoodi. Pood oli suur tõesti, kuid kuna Pattaya ning Bangkoki sarnased juveelipoed tituleerivad ennast samamoodi, siis on selle paikapidavus kaunis kahtlane. Pood oli, nagu arvata oligi, oma interjöörilt kenasti üle pakutud, kuid sealsamas pakkus klientidele ehk siis väsinud meeskodanikele, kes oma naiste survel olid pidanud selle kolgata tee ette võtma, tasuta viskit, kohvi, teed, vett ja õlut. Kui ma õigesti mäletan, siis me suutsime Maarjaga seal isegi raha laristada. Meid peeti venelasteks kusjuures. Muide, kui lugeja arvab, et vene ja inglise keelt segamini rääkivast tailasest on lihtne aru saada, siis tulgu ja kuulaku kõigepealt ise.

See oli meie viimane peatuspunkt selle reisi raames ning siis sõidutati meid koju. Õhtul läksime väikesele osturingile ehk see tähendas seda, et ma võtsin oma Õllenäljas keelepaeltele kaks Changi - kohaliku marki. Maarja otsustas tarbida ühe durianinimelise koogi. Juba seda pakendit nähes andis mulle mingi tagumine ajusagar märku, et ma olen selle vilja kohta kusagilt midagi kurjakuulutavat lugenud ja hiljem hotelli jõudes osutusid minu kartused tõeks. See oli tõesti SEE vili! Rohelist värvi martsipani või marmelaaditaoline ollus haises nagu reovee kummivoolik. Maitse oli tal nagu magusal reovee kummivoolikul.

Meie õhtu lõppes ühes restoranis, kus me saime ühe efektiivse välimusega kala omanikuks. See oli alustuseks päris eksootiline roog, kuid nüüd, peale rohkem kui nädalast Tais viibimist, igatsen ma meeletult ühe korraliku metsaseenesousti ja keedetud kartulite järele.

LAUPÄEV, 02. VEEBRUAR 2008. PHANG NGA RANNIK JA JAMES BONDI SAAR

Ärkasime varakult nagu ikka. Seekordne reis viis meid Phang Nga kanti. See on mandriosa, mille kaudu pääseb Phuketi saarele. See oli tegelikult merereis ning sihtkohaks oli saarestik Phang Nga rannikul, kus muuhulgas on filmitud ka 70-ndatel James Bondi film "the Man with the Golden Gun" Roger Mooriga peaosas. Nagu arvata võite, on see James Bondi saar nagu teda nimetatakse, muutunud tõeliseks turistimagnetiks, kuhu mustlased on oma suveniiripõrgu püsti pannud ja mis hoolimata oma ilust, on kaotanud ilmselt paljugi oma "neitsilikkusest".

Me seilasime sinnakanti ühe keskaegses stiilis purjeka peal, mis nägi eemalt ehedam välja kui selle pardal viibides. Loomulikult ei sõitnud ta suurema osa teest purjede jõul, mis olid ainult efekti mõttes. Samas polnud tegemist ka butafooriaga vaid täiesti toimivad purjed tõmmati üles reisi teisel poolel. Esimene osa reisist oli unine sõit mööda tüünet merd. Ühel hetkel hakkas silmapiiril nägema ka huvitavaid kaljumoodustisi. Nende keskele jõudes istusime ümber pikka mootorpaati, mis meid läbi mangroovisalude ning kaljusaarte kõigepealt meremustlaste külla viis.

See küla oli tõesti vaatamist väärt. Et seda paremini kirjeldada, tuleb mul alustada ajaloost. Küla asutasid neli mustlaskaluri perekonda, kes saabusid sinnakanti vist 18-ndal sajandil. Enamus saari kujutavad endast sealkandis lihtsalt kivimürakaid, mis kerkivad püstloodis merepinnast ülespoole. Ainult vähestel neist on midagi rannataolist. Mustlasperede väljavalitud saar oli üks säärastest. Loomulikult ajapikku nende asula kasvas ning kuna kuskilt maad juurde võtta polnud, hakkasid nad oma maju vaiadele ehitama. Tänaseks elab seal umbes 1300 inimest ning see kujutab endast vaiadel asulat - tihedalt üksteise kõrval asuvad majad, mille vahel kulgevad laudteed. See küla oli midagi sellist, mille puhul ei usukski, et selline asi meie sajandil veel üldse eksisteerib. Tekkis küsimus, miks inimesed seal elavad?
Kujutlege mustlaste räpast elustiili, nende maitsemeelt, maju, mis on kokku klopsitud kurat teab millest mõeldavast ja mõeldamatust, mille kõrval kontrastiks sammaste ja balustraadiga "villad". Laudteed, mille laudu pole isegi üritatud kuidagi kohakuti ajada, mõõna ajal kuivale jäänud "sisehoovidest", mille mudasel pinnal kakerdab ringi miljon krabi, keda õgivad porised pardid ja kanad. Ja kiigakem sisse ka majaesse endisse - hämarad urkad, kus on mõnes asju sedavõrd palju, et neid pole kusagile ära mahutada, seega sarnanevad kolikambriga. Või vastupidi, täiesti tühjad ruumid, kus sees vaid üks päevinäinud diivan, mille poroloon tilpneb kümnest kohast välja. Ja sealsamas 32 tolline LCD telekas.
Või siis jälle kooritud puidust kokku klopsitud toolid ning tuliuus nahkdiivan ja jällegi telekas, mille ees kymmekond külalast põrandal lebamas. See oli koht, mida tasub vaadata, mistahes emotsioone see külastajas ka ei tekita. Me suutsime Maarjaga seal korralikult ära eksida ning tuiasime ringi mõningates kohtades, milles oli raske aru saada, kas tegemist oli avaliku ruumiga või kellegi privaatse elamispinnaga. Õige tee leidmine oli võimalik ainult tänu sellele, et sadamale lähemal asuv piirkond kujutas ennast turutaolist ala, kus kohalikud igasugust nänni müüsid ning et me aeg-ajalt läbi pilude paistva merevaate järgi küla servale kõndisime ning sealt üle mere vaadates oma asukoha kindlaks määrasime. Ometi suutsime kadunud olla piisavalt vähe aega, et meie puudumist oleks grupis märgatud.

Järgmiseks sõitsimegi oma paadikestega Bondi saarele. Pildid sellest alast vaatavad vastu igalt Phuketis, Krabil või mujal sarnases paigas müüdavalt postkaardilt. Sellele saarele on ennast sisse seadnud terve hord ilmselt samast külast mustlasi, kes seal enam-vähem samu asju müüvad. Ostsime saarelt kaks külmkapimagnetit ja ühe haralise merekarbi. Tingisime küll kõvasti alla, aga olen kindel, et saime ikkagi kõvasti lutti.


Tagasiteel Phuketile toimus ka väikene suplus keset merd. Vesi oli rahulik ja ülisoe. Väidetavalt oli see umbes 32 kraadi. Ega ta eriti ei värskendatud tõesti. Vees olles tundsin aeg-ajalt mingit nõrka nõgese moodi kipitust. Ometi ei pannud ma tähele, et keegi mind hammustanud oleks. Alles hiljem sain ma oma sukeldumisinstruktorilt teada, et need võivad olla meduusi merre vedelema jäänud niidijupid. Kuna nad on praktiliselt läbipaistvad, siis on neid vees pea võimatu märgata ja nad võivad vedeleda kus iganes. Hiljem olen meres ujudes veel mitu korda sarnast asja tundnud. Põhjus jääb aga siiani ebaselgeks. Muide, meduuse oli vees näha päris palju. Neile meeldib üldiselt avamerel veepinna lähedal tolkneda.



Olen täna päris palju jõudnud ära rääkida. Edasise jutuga jätkan homme, kui kõik hästi läheb. Siin Krabi hotellis on küll internet tasuline, kuid samas pole 20 minuti piirangut, mistõttu saab kokkuvõttes ikka midagi rääkida ka. Interneti tuba on muidu päris imelik - kujutab endast lihtsalt ühte kontoriruumi moodi tuba, mis asub receptioni leti taga ning mis mahutab täpselt üht arvutit ning diivanit. Justnagu oleksin admini tagaruumis. Aga mis ma ikka lobisen, homme jälle pikk reisupäev - lähme Phi-Phi saart külastama.

Krabi National Park Success Resort. Krabi. Tai