Laupäev, 15. märts 2008

XVIII PEATÜKK


TEISIPÄEV, 12. VEEBRUAR 2008. HONGI SAARESTIKU KÜLASTAMINE.

Nagu kõik head asjad ja isegi halvad asjad ehk teisisõnu, nagu kõik asjad siin ilmas on määratud lõppema, nii jõudis kätte ka meie reisi viimane täispikk päev. Ja me ei kavatsenud sedagi raisata päevitamise peale, mida me võime sobiva ilma korral ka Stroomi rannas teha. Niisiis võttis Anon meid jälle ilusasti hommikul bussi peale. Anon üritas alati meil vastus olla, ehkki polnud tal võimalik meiega alati kaasa tulla - Bergeri poliitika, et kui on alla kümne eesti turisti, siis reisijuhti kaasas ei ole. Seekord oli kaheksa turisti, kuid Anon nõudis enda osalust ja ka sai selle. Anon paistis olevat hingega asja juures. Nagu ta meile mainis, selline reisikorraldamine ja giidindus on juba tal veres. Tegelikult paistis mulle, et ta on lihtsalt suhtlusnarkomaan. Olgu põhjused millised tahes, kuid turistidel oli temaga igatahes väga mugav asju ajada. Loomulikult tingimusel, et soostutakse laskuma temaga pooleteiseks tunniks lakoonilisse lihtlausete vahetamisse.

Jällegi seesama väikebuss ja needsamad kuus eestlast teisest hotellist. Taas kord sadam, kus meid võttis pardale kiirpaat. Seekord väiksem, just meie seltskonnale sobivas suuruses. Kui Phi-Phi reisil olime sõitnud paadiga, mille vööris oli ruumi kümnele inimesele, siis seekord mahtus sinna vaevalt kolm-neli inimest. Hõivasime Maarjaga selle platsi, mis andis meile piisavalt privaatsust ega kohustanud vestlusse laskuma teiste pardal viibijatega.

Anon oli lubanud, et see viimane reis on lõõgastumisekskursioon. Ainult meie, ilma tagantkihutava ajata, ilma teiste turistideta - lahkusime hotellidest väga varakult - vaid puhas puhkus. Tal oli peaaegu õigus ehkki ei nautinud me täielikku privaatsust. See polekski selles piirkonnas eriti võimalik, vähemalt mitte tipphooajal. Kõige esimene peatuspaik oligi Hongi saar. Peamine ja väidetavalt kõige ilusam saar nende hulgas. Nagu olen juba Andamani mere saarestiku loodust kirjeldanud, võib lugeja isegi arvata, et saarte top kümmet on seal põhimõtteliselt võimatu koostada. Hongi saar oli ilus saar tõepoolest. Nagu ka Phi-Phi Le ja Phi-Phi Don, Bambusesaar, Paradiisisaar, Koh Bida Noki kaljurüngas, Ko Tapu ehk James Bondi saar ja loendamatud teised. Ja nagu kõik teised, nii tabas ka seda saart 26. detsembril 2004. aastal tsunami. Saarel oli vähe ellujäänuid - juhuslikult kusagil kõrgemal viibinud inimesed või targemad, kes taipasid sisemaale kalju ääres asuvale kõrgemale platoole minna. Mõned inimesed olid pidanud seda kohta ebaturvaliseks ning läinud paremat paika otsima. Neid ei nähtud enam iialgi.

Tsunami üleelanute hulgas oli ka saare "kuberner" või komandant või mis iganes tiitlit ta ka ei kandnud. Ta oli ka meie külastuse hetkel saarel ja toimis ühtlasi ka turismiinfo, piletitemüüja ja muu sellisena.

Hongi saarel, mis oli sama pisikene nagu teisedki temasarnased, oli tsunamit meeldetuletavaid viiteid rohkem kui mujal, kust need olid nagu halva mälestuse eemaletõrjumiseks silma alt ära koristatud. Siin leidus saare kaart koos tsunamist kahjustatud alaga, mälestuskivi ja isegi mõned paatide jäänused, mille laine oli sisemaale kandnud. Loomulikult olid siingi tsunami evakuatsiooniteed ära märgistatud.
Meie saabumisel olid siiski ühed turistid pikasaba paadiga meist ette jõudnud. Neid oli õnneks vaid kaks või kolm ega häirinud. Lisaks meile viibisid saarel mõned kohalikud. Enamus eestlastest läks kaldale jõudes kohe suplema või jäi rannale päevitama. Panime meiegi oma asjad liivale, loomulikult teistest inimestest võimalikult kaugele. Selles piirkonnas oli palju viie sentimeetrise läbimõõduga krabiaukusid. Mingit liikumist ei paistnud.

Leidsime oma selja tagant sildi, mis näitas sisemaale viitega mingile matkarajale. Läksime lähemale asja uurima. Tee peal avastasime mahakukkunur puurondi ning selle peal terve armee sipelgaid edasi marssimas. Nad olid võtnud ennast enamvähem rivvi nii, et iga sipelgas kõndis eelmise jälgedes. See moodustas rondile naljaka triibulise kihava mustri. Hakkasime siis uurima, et kust see sipelgaarmee tuleb. Ta kulges mööda puuronti, sealt edasi rohu sees tükk-tükk maad kaugemale, üle puu ja suuremate taimede lehtede ning siis edasi kuni silm seletas. See oli tõeliselt hämmastav et mitte öelda kummastav ja ma leidsin end arutlemas, kas selle pika sipelgakolonni viimane ots üldse on kursis, kuhu esimene ots tüürib.

Hakkasime Maarjaga edasi puude vahele tüürima, objektiiv iga huvitavamat vaatamisväärsust valmis mikrokiibile talletama. Endalegi märkamatult olime juba jupi maad matkarajal edasi liikunud. Olime sisenenud sisuliselt džunglisse ja seda kõike ujumisriietes ja paljajalu, mis oli tegelikult üsna totter ning loll tegu, kuna me polnud ennast viitsinud absoluutselt kurssi viia, milliseid inimesele ohtlikke liike Taimaal leidub. Ma ei käi üldiselt Eestiski ujukate väel ja paljajalu metsas.
Matkarada oli ilus, kuid kaunis lühike, kõigest poole kilomeetri kanti. Me käisime seda kaunis aeglaselt ja peatusime iga kord, kui kusagil midagi krabises või häälitses. Eemal põõsastikus sabistasid linnud, mööda lendasid suured kiilitaolised putukad, kes tegid vurinat ning korra õnnestus näha pronksikarva sisalikku, sellist, keda olime esimesel õhtul oma hotelli aias näinud. Kahjuks pani ta kaamerasilma eest plehku. Muide, saarel pidavat elama viieliikmeline varaanide perekond, kes vahetevahel ka rannale tatsavad, et turistide käest maiuspalu noolida. Kui matkaraja olime läbinud, sõime rannas lõunat ning ootasime veidikene lootuses varaane näha, kuid seekord nad end ei näidanud.

Seilasime edasi, külastades erinevaid kohti selles saarestikus. Kõige viimaseks viidi meid Paradiisisaarele. Mulle jäi arusaamatuks, miks just see saar sellise kõlava nime oli pälvinud kuna ta ei paistnud teiste seast millegagi silma. Randumispaik oli tal väike ning kaljude vahele peidetud. "Sadama" kõrval oli eraldatud ala suplejatele. Võtsin snorgeldamismaski ja üritasin veidi ringi vaadata. Nähtavus oli seal äärmiselt halb ning mingit elu praktiliselt polnud. Ringi ujusid kollase-hallitriibulised saiamaiad kalad nagu me neid pea igas rannas näinud olime.

Ühe kivi peal märkasime väga kaunist musta-kollasetriibulist sisalikku. Ta erines teistest seninähtutest olles pikem ja kõhnem ja tuleb tunnistada, et ka julgem. Tegelikult oleks korrektsem öelda "mitte nii kartlik", sest julge on ilmselgelt vale sõna iseloomustamaks Taimaa sisalike käitumist. Sisalik ronis mööda kivikuhjatist umbes rannajoone kohal ja tema juurde oli väga raske ligi pääseda. Vähemalt kui sul on käes suur kaamera ning jalas ainult ujumispüksid - kivid olid teravad ning oht oli libiseda kividevahelisse tühimikku. Maarja tegi ruttu mõned pildid ja seejärel roomas sisalik mingisse õõnsusesse nii, et ainult pea välja jäi. Võtsin fotoaparaadi ja üritasin talle ligemale hiilima. See polnud kerge, sest mul tuli teha üle kivide ronides äkilisi liigutusi, mis peletasid sisaliku sügavamale peitu. Lõpuks õnnestus talle nii lähedale hiilida, et fotoaparaat ei suutnud enam automaatselt fokusseerida. Sain tegelasest paar head pilti, kus ta, pea koopast välja pistetud, päikese käes siestat peab. Kahjuks ei olnud võimalik teda enam tervenisti välja meelitada. Hiljem läksime laeva tagasi ning üks eestlane näitas meile, mida tema oli saarel ringi jalutades kohanud - see oli väike varaanipoeg! Siis kahetsesime Maarjaga väga, et ei olnud saart uudistama läinud.
See oli rahulik leboreis, kuid turiste oli lõppkokkuvõttes palju ning kajakisõidu rahule ja vaikusele ei saanud ta ligilähedalegi.

Nüüd olime siis kõik võimalused ennast lõbustada ja harida ära raisanud ning juba järgmine päev pidime tagasi Eestisse lendama. Hommikupooliku vedelesime hotellis basseini ääres, kus puhtjuhuslikult silmasime lõpuks oma ihaldusobjekti ehk vana tuttavat sisalikku, keda olime esimesel korral näinud. Niisiis oli ta meid siin ära saatmas nagu ta oli olnud tookord ka tervitamas. Niikaua kuni ma toast fotoaparaati käisin toomas, üritas Maarja sisaliku tee peal ees olla, et see minema ei putkaks. Ja jäädvustatud ma ta sain.

Pealelõuna olime reserveerinud nänni ja kingituste ostmiseks. Olime juba hakanud mõistma tingimise kunsti ning osavalt käisime mööda kohti ringi ja tingisime selliselt, et taskusse jäi mul ainult 13 bahti müntides. See teeb eesti rahas umbes 4 krooni. Olin endaga väga rahul kuni hetkeni, mil Maarja hiljem lennukis oma rahakoti lahti tegi ja sealt veel paarsada bahti leidis. Viimasel hommikul shopates leidsime ka ühe toreda kohakese, kus pakuti põnevaid ja ülimaitsvaid külmi joogikesi shokolaadi ja jäätisega. Tellisime kohe neli asja ning luristasime neid mõnuga ise kirudes, miks me varem siia sattunud polnud.

Kuid aeg ei peatu ning ükskõik kui palju me ka ei soovinud, leidsime end peagi tagasi hotellis transfeeri ootamas, siis juba bussiga Phuketile sõitmas, seejärel aga tagasi lennukis, siis Abu Dhabis, aina edasi ja edasi kodu poole kuni peale 3,5 + 13 tunnist reisi astusime jälle Eestimaa pinnale. Märkamatult sai päevadest nädal, nädalatest kuu ja nüüd, seda reisikirjeldust lõpetades, on möödunud juba pea kuus nädalat. Nii see aeg läheb ja mälestus tuhmub, kuid nüüd on ta siis mul ilusasti "purgis" ja lahtilaskmisest võib edaspidi ainult unistada.

Soovitan kõikidele, kes seda reisikirjeldust lugesid, Taimaale minna, sest see on üks tore ja stressivaba koht - piisavalt kaugel, et argimured maha jääksid, piisavalt teistmoodi, et olla eksootiline ja piisavalt tsiviliseeritud, et mugavale inimesele mitte vastumeelsena tunduda.

lõpetatud 26. märtsil 2008. aastal Niine tänavas.

Teisipäev, 4. märts 2008

XVII PEATÜKK


ESMASPÄEV, 11. VEEBRUAR 2008. KAJAKISÕIT MANGROOVIMETSADES.

Kajakiga sõitma läksime lootuses näha loomi, linde ja putukaid, millest me ikka veel puudust tundsime. Meid võttis vastu noor, umbes 17-aastane noormees jamaika kootud mütsiga. Ta oskas inglise keeles päris pikki vestlusi arendada, kuid tema aktsent oli lihtsalt kohutav. Ta oli sõbralik ning paistis teadvat täpselt, mida me tahame. Me olime ainukesed kajakisõitjad tema juhtimise all ning päris varakult platsis, mistõttu oli lootust veidi rahulikumat turistivaba päeva nautida.

Kajakid olid kerged plastist alused. Meile anti standardne kahe inimese sõiduk. Maarja istus ette, mina taha. Pidime kõigepealt sadamast üle lahe kaljude juurde sõitma. Ilm oli tuuline, mistõttu aerutada tuli üsna intensiivselt. See osa sõidust oli puhas sport, puhkusega polnud seal midagi pistmist. Jäime ühele madalikule paariks minutiks tõusu ootama, siis sa edasi sõita. Aerudelt tilkuvast veest olin juba esimese paari minuti jooksul altpoolt üsna märjaks saanud ning põhimõtteliselt tuli edasise reisi jooksul veelombis istuda. Tegelikult see ei häirinud mind sugugi, ma teadsin, kuhu ma tulnud olin. Aerutasime kaljude vahel oleva väikese rannakeseni, kus maabusime korraks. Parajasti lahkus üks turistide kajak, mis oli üllataval kombel juba enne meid sinna jõudnud. Saarel elas üksik pärdik. See oli aravõitu, kuid maias tegelane. Meie giid andis talle banaani, mille too kohe kinni pistis. Märkasime pärdiku lõua all jämedat moodustist, nagu kasvajat. Juhtisime sellele giidi tähelepanu, kes ütles, et pärdikud hoiavad seal oma banaanitagavara. Et ahnitseda endale kõike, mis pakutakse, hoiavad nad seal seda osa, mida kohe ära ei suudeta süüa. Ja tõepoolest, mõne aja pärast kadus ühtäkki moodustis ära ning ahv hakkas rahulolevalt matsutama.

Asutasime end minekule täpselt õigel hetkel, kui nägime eemalt juba tervet hordi turiste tulemas. Need olid hiinlased, mille tundis ära mitte nende välimuse järgi - nii pika maa pealt oli rassi raske kindlaks teha - vaid selle järgi, et neil olid päästevestid seljas. Hiinlased armastasid päästeveste pea igal pool kanda. Phi-Phi saartel meiega koos olnud kaks hiinlast kandsid isegi snorgeldamise ajal päästeveste ja mõned tegid seda rannas ujudes.

Sisenesime kaljude vahele. See koht meenutas kanjonit. Kui aus olla, siis seda kutsutigi kanjoniks. Vesi oli siin peegelsile ja kajakid libisesid hääletult mööda veepinda. Olime kaasa võtnud oma veekindla fotoka. Tegin sellega aeg-ajalt pilte. Oli mõõdukalt soe ilm, päike otse sinna kaljude vahele ei paistnud. Tsikaadid siristasid, kuid muidu polnud peale aerude tekitatud veepladina mingisugust heli. Giid juhatas meid ühe laguuni juurde. See oli viie meetri laiuse sissepääsuga umbes 40-50 meetrise läbimõõduga ümmargune sopp. Ümberringi küündisid püstloodis kaljud 30 meetri kõrgusele - looduslik katel. Giid arvas, et siin võiks väikese peatuse teha. Lasime ennast kajakkidele selili ning kuulasime, kuidas tsikaadid siristasid. Just sellisest asjast olin puudust tundnud. See oli täielik rahu, ei ühtki segavat häält, turistide kisa, inimeste lähedalolekut meelde tuletavaid helisid. Tundus, et suvi on vallutanud terve maailma. Püüdsin kujutleda lörtsi, vihma ja külma, kuid see ei tulnud mul kuidagi välja. Peale suve polnud lihtsalt miski muu võimalik.

Raske oli sellest paigast lahkuda, kuid lahkuma pidi, kui me ei tahtnud turistihordidele jalgu jääda. Liikusime vaikselt mööda kanjonit kuni jõudsime kohani, kus jõgi - nimetagem teda tinglikult selleks - tegi käänaku ja muutus laiemaks. Ühel pool jäi kaljusein alles, kuid teisel pool taandus ja asendus esimeste mangroovipuudega. Paarisaja meetri pärast tegi jõgi uuesti käänaku. Giid kopsis millegipärast aeruga vastu kajakki, justkui kutsudes kedagi. Õige pea selgus, et just nii see oligi. Kohe, kui käänakuni jõudsime, silmasime pärdukuid, kes puude otsas vilkalt edasi liikudes meie poole tulid. Giid, kellel oli kajaki peal risttahuka kujuline plastmassist korv, võttis sellest välja esimese banaani, tükeldas juppideks ja loopis vette. Kohe laskus esimesena kohale jõudnud ahv sabapidi vee kohale ja kahmas banaani endale. Olin just endamisi mõelnud, mis juhtub banaanidega siis, kui need satuvad vees kohta, kus ahvid neid puu otsast kätte ei saa. Kohe sain oma küsimusele vastuse. Giid viskas ühe banaanitüki keset jõge, mis oli selles kohas võibolla kõigest 5-7 meetrit lai. Banaanitüki plärtsatusele järgnes kohe kaks-kolm suuremat lärtsatust. Seejärel ilmusid vee alt nähtavale ahvipead, mis hakkasid elu eest banaani poole ujuma. Esimene õnnelik krahmas banaani endale ning suundus mangroovipuu otsa sööma. Kui juhtumisi mõni noorem ahv jõudis esimesena banaanini või kui inimene kogemata "valele" ahvile tüki ulatas, said vanemad väga pahaseks. Noort ahvi jälitati seni, kuni too banaani jälitajale loovutas või kui ta suutis ohutusse paika põgeneda. Ahvide karjas, kus oli hinnanguliselt kuni 40 isendit, kehtis karm džungliseadus - kes tugevam ja kiirem, saab toidu endale. Kisklejateks ja banaaniõgijateks olid eelkõige isased, emased hoidsid ahvilapsi kandes kaugemale ja vaatasid pealt. Ahvid ei peljanud ka meie kajakkide peale hüpata ehkki giid hoiatas meid, et me neid ei käpiks, nad võivad hammustada. Üks iseäranis jultunud tüüp pani giidi kilekoti pihta. Seejuures pidi ta põgenemiseks vette hüppama ja ujuma, mis võimaldas giidil teda mõlaga taga ajada. Pärdik jättiski koti sinnapaika ja tegi putket.

Olime päris pikalt ahvidega möllanud, mistõttu hiinlased jõudsid meile järele. Tundus, et aeg on meilgi edasi liikuda. Me keerasime kitsamasse jõeharusse, kuhu hiinlased järele ei tulnud. Jõudsime taas kaljuseina äärde. Seekord jäi see meist vasakule. Kulgesime pikalt mööda käänulisi radu tihedate mangroovijuurte vahel ja teiste sõitjate hõiked enam meieni ei kostnud. Ühe koopa juures jäime seisma, et veetõusu oodata - muidu polnud võimalik edasi sõita. Senikaua hakkas meie giidist poiss ananassi koorima. Mina lõbustasin ennast kalade söötmisega. Need olid barrakuda moodi piklikud kuni 20 cm pikkused pisikesed kalakesed. Neil oli pikk ahenev nina, kuid suu ei asunud mitte nina otsas nagu oleks võinud arvata vaid silmade juures - seal, kus "nina" algas. Suu oli pealpool nina, mistõttu tundusid nad väga ebaoptimaalsed. Kui neile visatud banaanikooretükk põhja hakkas vajuma, pidid nad tüki alla sõitma, et seda kätte saada. Kui tükk päris põhjas oli, siis muutus neil võimatuks seda suhu panna. Mõni üritas tükki põhjast kätte saada nii, et keeras ennast külili ja katsus huultega haarata. Seejuures jäi tema nina talle muudkui ette. Väga totter oli vaadata.

Ei saanud me sealgi turistidest rahu. Peagi jõudsid mingit teist teedpidi ülejäänud meile järele. Nemadki jäid tõusu ootama. Sõime parajasti giidi kooritud ananassi kui eemalt saabusid pärdikud. Alguses arvasin, et need eelmised on meile järele tulnud, kuid giidilt saime teada, et need on teisest liigist. Tõepoolest, need olid veidi kõhnemad ning pealae peal oli neil karvadest hari nagu punkaril. Nood punkarahvid olid julgemad kui eelmised ning ühtlasi võis neid ka katsuda. Ahvid ronisid vabalt mööda paate ning lunisid turistidelt maiuspalasid. Kuna minu käes oli parajasti ananassijupp, siis vaatas nii mõnigi pärdik seda suure ärevusega. Lõpuks hüppaski üks neist meie paati ning noolis ananassi. Filmisin teda oma seebikarbiga ja samal ajal ulatasin ananassitükke. Lõpuks ronis too pärdik mulle põlve otsa. Andsin fotoaparaadi giidile, et ta minust pilti teeks, kuid ahv otsustas just siis jalga lasta. Ahvid ei lahkunud paatidest ka siis, kui kajakid liikuma hakkasid. Mõni ülbik koukis kajakist sinna kummiga kinnitatud veepudeli, võttis korgi maha ning jõi. Enamus inimesi oli kõik maiuspalad juba ahvidele ära jaganud, mistõttu kaotasid need lõpuks huvi. Ükshaaval tilkusid nad tagasi puude otsa ja läinud nad olidki. Meie tee viis aga tagasi sadamasse, millele lähenesime nüüd teiselt poolt. Kui minnes oli sadam olnud kuiv porine riba, siis nüüd oli veetase tõusnud juba pea poolteist meetrit.

Peale lõunasööki sealsamas sadamas viidi meid tagasi hotelli. See oli tõeliselt tore reis, rahulik ja väga kauni looduse keskel. Ka turistid, kellega me aeg-ajalt kokku saime, ei rikkunud meeleolu, sest meie tore giid oskas meid alati teist teed mööda juhtida, kus olime ainult meie kolmekesi.

Kell oli alles kahe või kolme paiku, seega jäi meil piisavalt aega hotellis niisama jobutamiseks. Maarja pesi paar riideeset ära, mina käisin internetis. Õhtul läksime Luna restorani, mis oli esimesel õhtul külastatud restorani ligidal. Tellisin mingi seenesoustiroa, mis oli ses mõttes hea, et vürtse eriti ei olnud, ja maarja midagi, mis oli sama vürtsine, kui minul mittevürtsine. Ta oli sunnitud enamuse järgi jätma, sest seda polnud isegi riisi peale haugates võimalik ära tarbida. Loomulikult üritas ta mind seda ära sööma sundida, aga keeldusin kategooriliselt - minu magu ainult nurrus samal ajal.

Kuna restoran oli otse rannas, siis õnnestus meil vaadata, kuidas suuremad krabid ringi siblisid. Need olid need tontkrabid-augukaevajad. Seekord sai näha, kuidas nad oma urgu süvendavad - kui pisikesed tegid, nagu lugeja mäletab, pisikesi kuulikesi, siis suured kandsid sõra peal liivahunnikut nagu süles ning viskasid selle siis "pahh!" uru lähedusse maha. Olime otsustanud, et peale õhtusööki lähme neid alla vaatama, aga Maarja oli ebaõnnestunud toiduvaliku tõttu natukene tujust ära ja nii me siis läksime hotelli tagasi.

V. Reimani tänavas. Tallinn. Eesti.

Esmaspäev, 3. märts 2008

XVI PEATÜKK


PÜHAPÄEV, 10. VEEBRUAR 2008. PHI-PHI SAARTE KRUIIS.

Juba oli käes pühapäev. Aeg lendas Tais tõesti kiiresti. Et mitte seda asjatult basseini ääres päevitades kulutada, otsustasime seda kulutada mere ääres päevitades. Seekord oli koos meiega veel kuus eestlast - kõik vanad tuttavad näod Phuketi päevilt.

Phi-Phi saartele, nagu varem mainitud, on tavalise laevaga, eeldades, et kapten kütust kokku ei hoia, ühe tunni jagu sõitu. Seekord läksime kiirpaadiga, mis mahutas umbes 20 inimest ning sõitis 60-70 kilomeetrit tunnis. Paadis oli peale eestlaste veel muudki rahvast. See oli siis meie kolmas reis Phi-Phi saartele, seekord siis ametlik. Õnneks ei oodanud me sellelt reisilt eriti midagi erilist, mida me veel näinud ei oleks. Aga olles poolteist nädalat Taimaal ära olnud, muutub kõik eriline mitte erilisest eristamatuks. Sa lihtsalt ei oska otsustada, kas järgmine hingemattev looduspilt või kaunis vaade tasub pildistamist või on see juba varem kuskil esinenud. Taimaa see piirkond on üleni ilus. Raske on midagi eraldi välja tuua.

Phi-Phi saarestikus on kaks peamist saart - Phi-Phi Don, kus on sadamad ning käib põhiline melu (seal peatusime, kui Krabile sõitsime) ning Phi-Phi Le, mis on enamjaolt, arvestades tema reljeefi, asustamata, kuid kus asub mitmeid looduslikke vaatamisväärsusi. Lisaks on väiksemaid saari nagu Koh Bida Nok, kus käisime sukeldumas, kuid mis on reeglina lihtsalt tükk kivi. Phi-Phi Le oli meie esimene sihtpunkt. Sõitsime ümber saare ning kõigepealt randa, mida kutsutakse Maya Bay'ks. See paik polnud eriti populaarne, kuni 1999. aastal vändati seal film "the Beach", mis jooksis eile ka televiisorist ning kus peaosas võis näha Leonardo DiCapriot. Selle saare külastamise ajal ma seda filmi veel näinud polnud, vaatasin ta ära alles peale Tai reisi. Maya Bay on pisikene ning üsna kaunis valge liivaga rannake, nagu nendel saartel neid igal pool leidub. Filmis linnulennult kuvatud Paradiisisaar pole aga mitte Phi-Phi Le ega samanimeline saareke "Paradise Island" Hongi saarestikus vaid puhas arvutianimatsioon. Phi-Phi Le peal on inimesele kättesaadavaid kohti väga vähe. Maya rannast sai sisemaale jalutada umbes 100 meetrit, siis tuli teisel pool juba meri vastu. Vastaskaldal asuv "rand" oli tegelikult 20 meetrise raadiusega sopp, mida eraldas merest umbes 2 meetri kõrgune kiviklibu, mille vahelt vesi tõusu ajal "randa" voolas. Maya rannas anti meile tunnike aega, mille kestel sai ilusasti ringi uudistada, vees sulistada või päevitada - kuidas keegi soovis.

Peale Maya ranna külastamist sõitsime teisele poole saart, kus asus väikene laguun. See oli omapärane koht kuna sissesõit oli pikliku kujuga tavapärase pilu asemel, mille taga kausjas laguunikene. Kusagil sealkandis tegime ka snorgeldamispeatuse. Hüppasin kohe madinal koos fotokaga vette - vana sukelduja nagu ma olin - ning avastasin, et snorgeldamine on vähe teine ala. Mul oli suuri kohanemisraskusi, mistõttu pildistamisest ei tulnud midagi välja. Otsustasin, et järgmise snorgli ajal jätan fotoka maha. Seekord ei õnnestunud ei pildistamine ega snorgeldamine.

Sõitsime veel mööda küllaltki mittemidagiütlevast "Viikingite koopast", kus pidavat palju pääsukesepesi olema, millest linnupesasuppi tehakse (see konkreetne koobas küll siiski kaitse all) ning maabusime Phi-Phi Donil, mis asub külg külje kõrval Phi-Phi Le'ga. Jällegi siis see tore paik, kus elu keerleb laisalt (ehkki pealtnäha toimekalt) omasoodu ning paistab, et kõigil inimestel maailmas on lõppematu puhkus. Me sõime sellel saarel lõunat, istudes mööblil, mille tailased olid selgelt üle pingutanud - enamusel naistest ulatus lõug vaevalt üle laua ja varbad ei puudutanud maad. Peale sööki anti veidi vaba aega. Paljud läksid päevitama/suplema. Meie Maarjaga läksime shopingutuurile. Avastasime, et olime ainult paarisaja meetri laiusel liivasel maakitsusel kahe mäe vahel ning kummalgi pool asus äravahetamiseni sarnane sadam. Ah see siis oli põhjus, miks mulle alguses see paik tuttav ei tundunud - eelmine kord olime maabunud teisel pool saart. Poole tunniga oli see maakitsus enam-vähem läbi käidud ning ülejäänud aja üritasime kusagil varjus kössitada. Paistis, et Phi-Phi saartel valitseb omaette kõrgendatud temperatuuriga kliima võrreldes teiste paikadega. Kaalusin suplemisvõimalust, kuid loobusin sellest kuna supelda pidavat me veel mitu korda saada.

Selles suhtes peeti sõna küll. Järgmiseks viidi meid teisele snorgeldamise tuurile. Alguses sõitsime ühe väiksema kaljusaare seina äärde, kuid miskipärast meeskonnale see koht ei kõlvanud. Seega sõitsime siis saarte vahelisele alale, avamerele, kus asus üllatavalt tasase veega koht, mida põhjustas vee väike sügavus - 1,5-3 m. Seekord jätsin fotoka maha ning snorgeldamine tuli kohe palju paremini välja. Koralle oli palju, kuid kalu vähe. Kõik kalad ka juba vanad tuttavad. Aga tore oli sellegipoolest - vesi on selles meres ikka kuradi selge - kahe kolme meetri peal ei kao isegi värvid ära, tundub nagu vett vahel polekski.

Snorgeldamiskohast oli näha ka meie järgmist sihtkohta - Bambusesaart. See saar erines seninähtuist kuna ei koosnenud mäest vaid oli lauge puudega kaetud maa, mis meenutas meie Eesti Käsmu kanti. Lained olid toredad, nende peale sai end selili visata ja siis lasta kaldale uhtuda. Vahest juhtus ka, et uhtus hoopis avamerele, siis tuli hoolikalt jälgida, et ikka tagasi jõuaks ujuda. Rannas ujusid ringi juba esimesest snorgeldamisest tuttavad 7 cm pikkused halli-kollasevöödilised kalad. Need on maiad saia ja banaani peale ning turistid polnud ka kadedad neid loopima. Filmisin veealust sebimist natukene.

Bambusesaarel anti meile aega päris palju, mille jooksul sai nii päevitada kui supelda. Mina enamjaolt suplesin, kuigi lõpupoole lesisin niisama liival, kus päike peale ei paistnud.

Ja oligi aeg Krabile tagasi pöörduda. Eestlaste punt oli juba alguses vööris oleva istekoha endale krabanud. Plussiks oli hea ülevaade sellest, kuhu sõidetakse, miinuseks aga tugev tuul. Et kõrvapõletikku mitte saada, istusime kõik pea õlgade vahel, õnnelikemal mütsid peas, kuid mehed olid sidunud endale ümber pea t-särgid. Vaatepilt oleks olnud kentsakas, kuid seal vööris tundus see kõige loomulikum asi, mis üldse olla sai.

Tolle päeva õhtul ei viitsinud me söögikoha otsimisega rohkem vaeva näha ning läksime hotellile suhteliselt lähedal asuvasse öösiti kenasti valgustatud restorani. Need on kõik seal tegelikult varjualused või päris aias lageda taeva all asuvad istumiskohad. Tellisin mingit krabimöglat, mis sarnanes nagu täidetud muna põhimõttele - krabi ketiinkesta sisse oli krabiliha asetatud kokku segatuna igasuguste muude asjadega. Vürtse oli vähe ning maitse mahe. Mulle meeldis.

Niine 11. Tallinn. Eesti.

Laupäev, 1. märts 2008

XV PEATÜKK


LAUPÄEV, 9. VEEBRUAR 2008. KRABI VIHMAMETSADES.

Niipaljukest siis meie rahulikust elust ja magamisest poole lõunani. Me tõusime veidi enne seitset ning hotelli hommikusöögile ei jõudnudki. Järele tuli väikebuss, kus oli kohalik giid - noor poiss, tõenäoliselt 20-ndate eluaastate alguses - ning neli turisti - kaks venelast ning kaks britti. Kuna olime planeerinud oma ekskursioonid teiste päevade peale võrreldes Bergeri ajakavaga, siis eestlasi sel korral ei olnud. Meil oli selle üle ainult hea meel.

Noor giid tutvustas ennast ja meie tänast ekskursiooni. Kui aus olla, siis võiks mingit eset, paika või sündmust kirjeldada mitmeti. Ma võiksin näiteks kirjutada, et meie ekskursioon oli planeeritud nii - kõigepealt vaatame buda munki, siis kuumaveeallikat ja siis metsas asuvat tiiki. Asi võib ju tore olla, loodus ja puha, aga vaevalt keegi viitsiks selle peale mitusada eesti krooni magama panna. Bergeri jutt on muidugi teisest puust. Selles on kõik ülivõrdes. Maailmas pole olemas kaunemaid kohti, kui need, mida me nüüd külastame ja Berger on teinud kõik selleks, et meie ennast nendel ekskursioonidel hästi tunneksime - me jääme kindlasti rahule ja kui meil on tekkinud juba ilusaid unelmaid, milline meie järgnev trip olla võiks, siis kujuta pilti - tegelikult on kõik veel palju palju palju imelisem. Ja kõike seda AINULT xxxxxxxxx rahaühiku eest! Ekskursioonide hinnad mulle üldiselt meeldivad, eriti numbri esimene pool, aga lõpupoole tuleb liiga palju nulle.
Giidi tutvustus jäi kahe äärmuse vahepeale ja selles suhtes oli tõele kõige lähemal.

See oli tore ekskursioon, tänu ainult kuue turisti osavõtule äärmiselt rahulik ja samuti anti meile ka veidikene aega erinevates paikades peatumiseks. Kõige esimene koht oli, nagu juba öeldud, buda munkade, võiks öelda vist, et kommuun. See asus vaikses kohakeses mäe külje all (ei saa öelda, et jalamil kuna selle kandi mägedel on ainult püstloodis seinad ning mäe tipp). All oli buda tempel. See oli kaheksatahuline mitte eriti suur aasiapärane hoone. Ma ei saanud aru, mis otstarbel see ehitis on püstitatud, sest peamine tempel asus teises kohas. Mägesid moodustavate kivimürakate vahel olevatesse lõhedesse olid rajatud trepid. Ühte treppi mööda hakkasime minema. Igal pool olid ahvipärdikud. Need olid esimesed, keda me Tais viibimise ajal nägime. Ahvid olid vabad ning neil oli voli minna sinna ja teha seda, mida neile meeldis. Paistis, et ahvidele meeldib üle kõige, kui mungad ja turistid neid nuumavad.

Teisel pool mägesid oli mets. Seal kulges mäekülje kõrval rada, mis viis ühe järjekordse "templini" - see kujutas endast lihtsalt kalju seina ette valatud platvormist, mille kaljupoolsesse seina oli paigutatud üks suurem buda kuju ja väiksemaid pühakujukesi. Kaljuseina reljeef moodustas huvitavaid süvendeid ja konarusi. Mõnesse neist olid mungad oma eluaseme ehitanud. Oleks olnud ilmselt romantiline, kui mitte poleks need ehitatud käepärastest materjalidest. Nad nägid kaunis koledad välja.

Kondasime veel metsas ringi. Metsas kasvasid huvitavad puud, mille tüve ristlõige meenutas tähtvilja. Ühe sellise tüve juures magas kilpkonn. Tema kilp oli umbes supipoti suurune. Kilpkonn oli oma kotta tõmbunud ega teinud turistidest välja. Meie giid koputas talle kilbi peale. Too ei vaevunud isegi varbaid liigutama, mis kilbi alt veidi välja paistsid.

Kaugemal metsas asus midagi koopalaadset, mis oli samuti religioossetel eesmärkidel kasutusele võetud. Meile näidatu ka puud, mis oli olnud mitutuhat aastat vana, kuid mille torm 2006. aastal maha murdis. Ülejäänud suured puud seal metsas olid nooremad. Nende vanus jäi alla tuhande aasta.

Liikusime tagasi teisele poole mäge. Põhimõtteliselt andis giid meile kaunis vabad käed - me võisime minna ja uurida paika nagu meile meeldis. Pildistasin natukene pärdikuid, kes puude otsas ja kõikjal mujal neile ulatatud banaane nosisid. Seejärel läksime Maarjaga Tiigrikoopa templisse. See on üks väidetavalt Krabi kuulsamaid templeid. Tegelikult koobas mäeküljes, mille ette ehitatud hoone. Koopaosa on buda päralt - seal asuvad kujud ja mungad viivad läbi oma rituaale. Inimkäte loodud ruumiosa on tõenäoliselt lihtrahva päralt. Sisenemisel seoti meile käe ümber paelad. Neil on mingi religioosne tähendus, aga ma ei saanud täpselt aru, mis see oli.

Teised turistid olid juba autos, kui meie parklasse jõudsime. Kuhu neil küll nii kiire on? Meie buss sõitis edasi järgmisesse kohta. Läbi tiheda võsa liikusime mööda betoonist valatud teed kuni jõudsime kahe väikese hooneni. Need olid tegelikult riietus- ja dushiruumid ning wc. Nägin puulehtede vahel Tai reisi esimest ämblikku. See oli kudunud umbes kahe meetri peale puude vahele imepeenikese vaevumärgatava võrgu. Ämblik oli samas täiesti arvestatava suurusega, ületades igasuguse eesti ämbliku. Pisikese keha ning imepikkade jalgadega musta-kollasekirju tegelane istus täies ulatuses koibi välja sirutades (tekkis umbes 15 cm laiune ring) vaikselt võrgul ja ootas oma saaki. Peale esimest ohoh-muljet on ämblikud üldiselt kaunis igavad tegelased.

Edasi minnes jõudsime jõekeseni. See oli kitsam ja meenutas eesti jõgesid. Mineraalvee allikas suubus jõkke paar meetrit veepiirist kõrgemal. Tekkisid trepilaadsed astangud, mille vesi oli pikapeale kaussideks uuristanud. Need olid kohati poolteist meetrit sügavad ning nendes aukudes siis inimesed kümblesidki. Vesi oli soe, umbes 40 kraadi. Kümmelda oli mõnus, aga rahvast oli natukene palju. Selles paigas anti meile aega natukene vähem. Põhjuseks oli lõunasöök, kuhu pidime järgmisena jõudma.

Lõunasöök toimus meie järgmise sihtkoha vahetus läheduses. Isu oli mul tagasihoidlik ja seda juba mitmendat päeva. Väidetakse, et tai köök on maailma üks maitsvamaid. Kindlasti on ta väga omapärane, aga Stroganoff ning keedukartul on ikkagi üle.

Vihmamets - meie järgmine külastuspaik - oli mets nagu mets ikka. Selle sees kulges matkarada, kohati laudtee, kohati pinnasetee. Kuna mets oli soine, tuli mõned niiskemad kohad ületada otsa pidi maasse tambitud tüvejuppide peale astudes. Kujutan ette, et see võis mõnele shotlasele või taanlasele, kes pole metsa oma ihusilmaga näinud, päris rabav vaatepilt olla. Eestlane oma 50% metsamaade ning 20% soodega ei kergita sellises kohas ilmselt kulmugi. Mets ja selles paiknevad mülkad olid iseenesest ilusad. See oli üks enim rohelise erinevaid varjundeid pakkuv paik, mida ma näinud olen.

Matkaraja lõpus oli retke "maasikas" - looduslik bassein nagu seda nimetati. Umbes 1,6 m sügavune tasase kivise pinnaga lomp, mis oli moodustunud lubjakivisse. Paik oli ilus, kuid taas ülerahvastatud. Üldiselt meenutas see mets mulle natukene maastikku, mida leidub Voose ümber. Suhteliselt tihe võsa asendub kohati kruusa ja liivase pinnaga lagendikega, millel kasvavad kiduramad taimed ja madalamad puud. Just üks sarnane lagendik asus kohe veesilma taga. Läksin sinna jalutama, kuid pidin kohe tagasi pöörduma. Mul ei olnud päikeseprille ning paljalt maapinnalt peegeldus vastu selline hulk päikesevalgust, mis tegi mu peaaegu pimedaks.

Saime seal päris pikalt sulistada, keegi meid tagant ei kiirustanud. Ühel hetkel lihtsalt kuivatasime end ära ja giid küsis, kas hakkame minema. Tagasitee oli mööda teist rada, mis ilmselgelt oli mõeldud autodele. Metsas käis pidevalt mingi luust ja lihast läbi lõikav vile. Küsisime giidilt, kes ütles, et need pidid tsikaadid olema. Ma ei tea, pole enne kuulnud tsikaadi vilistamas.

See oli meie viimane peatuspaik, seejärel sõitsime tagasi hotellidesse. Kuna tegemist oli poolepäevase ekskursiooniga, jõudsime tagasi juba kella kolme paiku. Kutsusime Anoni taas enda juurde. Meil oli järgnevateks päevadeks juba ostetud Phuketil kahepäevane reis, mille Bergeri reisikorraldajad olid valmis mõelnud. Kuna kõik see käib läbi kohalike reisifirmade ja asutuste, siis sõltub asjaajamine puhtal kujul kohalike tahtmisest. Tago väljamõeldud reisiprogramm ei läinud seekord läbi. Asendusreisi me ei tahtnud ning loobusime. Seega jäi meile paar päeva vaba aega, mistõttu kutsusimegi Anoni, et temalt lisaekskursioone tellida. Loomulikult käis see "teine infotund" samamoodi nagu esimene. Me lihtsalt istusime ja rääkisime paar tundi maast ja ilmast.

Meie ülejäänud õhtu kulges juba tavapärast rada. Lonkisime veidikene rannas ning seejärel peale päikeseloojangut läksime sööma. Seekord jalutasime teisele poole, rahvuspargi suunas. See oli veelgi ontlikum piirkond, kui meie hotelli ümbrus ning ettekandjate inglise keele oskus oli pöördvõrdelises seoses kaugusega ranna keskusest. Maarja tellis tiigerkrevette ja mina supi. Maarja oli oma toiduga väga rahul, mina mitte. Kodune seenekaste tuletas ennast jällegi väga tugevalt meelde ja teatas, et ta tahab, et ma teda sööksin. Seeni polnud aga kuskilt võtta.

V. Reimani tänavas. Tallinn. Eesti.

Kolmapäev, 27. veebruar 2008

XIV PEATÜKK


REEDE, 8. VEEBRUAR 2008. ESIMENE TÄISPIKK PÄEV KRABIL.

Teemaga ette rutates tuleb mul mainida, et nagu targemad pead kindlasti juba kahtlustavad, siis Krabi ei tähenda tai keeles üldsegi mitte krabi. Veidi naljakamaks läheb asi veel siis, kui kõndida enne päikeseloojangut mõõna ajal rannas. Asjast mitteteadlik turist võib kaldal kõndides maha vaadata ja endamisi ümiseda "Aaaaaaaa! Jajaa!", aga ta ei saa olla tõest kaugemal. Krabi tähendab tai keeles ühte iidset mõõka ning Krabi vapilgi on ristatud mõõgad provintsi kõrgema mäe taustal.

Me olime varem otsustanud, et Phuketi aktiivsele puhkusele peaks järgnema veidi rahulikum nädal Krabil, mil me eriti kusagile kaugemale ei lähe vaid vaatame oma ranna lähiümbrust ja võtame niisama päikest. Kõik olekski võibolla nii läinud, kui poleks olnud paari tähtsusetut tegurit nagu liiga väike bassein, mille ääres tasuta õlut ei pakuta, meie reisijuhi mölapidamatust või näiteks fakti, et tegelikult pole me üldse mingid rannainimesed (päevitasin terve Tais viibimise ajal umbes 1,5 tundi).

Peale hotelli hommikusööki, mis oli veelgi tagasihoidlikum kui Phuketil ja mida saime nautida söögisaalis, mille toolid olid 10-sest sarrusest kokku keevitatud ja roheliseks värvitud - ei, tegelikult ei näinud nad nii jõhkrad välja midagi - jäime ootama oma reisijuhti Anon'i, kellega meil oli kohtumine määratud kella 10-ks. Leidsime söögisaalist väljudes Anoni juba baarileti taga ootamas - see oli pool tundi varem. Istusime maha ja hakkasime lobisema. See oleks pidanud ametlikult olema infotund, kuid meenutas tegelikult rohkem chit-chat'i kohvitassi taga. Me rääkisime Anoniga üle kolme tunni, õigemini, enamuse ajast tema rääkis ja meie kuulasime. Ta oli üks naljakas mees, tailane Bangkokist, kuid eemalt paistis ta rohkem ameeriklase moodi välja. Nagu hiljem teada saime, siis tulenes see tema pikaajalisest töötamisest ameerika turistidega. Ta laskis ennast Andy'ks kutsuda - seda nime olevat välismaalastel parem hääldada. No meie saime Anoni hääldamisega ka kenasti hakkama, aga kuna ta ise kasutas rohkem Andy varianti, siis tuli automaatselt meilgi pigem Andy kui Anon keelele. Tai keelest rääkis ta meile ka. See on veider keel. Selle asemel, et sõnu juurde mõelda, kasutavad nad ühesilbilisi sõnajuppe, millel on erineva intonatsiooniga lausudes mitu erinevat tähendust. Ta tõi näite ning lausus: "Maa." Seejärel lausus ta: "Maa." Ja siis palus meil korrata. Arvestades selle järgi, kuidas ta naerma pahvatas, oli mul arvatavasti kaunis totter nägu ees, kui tema järel püüdsin öelda "maa" ise nuputades, mis neil kahel tema öeldud silbil vahet oli ja kas ta mitte ei ürita meid hoopis narrida. Ta kordas veel kaks korda sõna "maa" ning teatas, et esimene tähendas hobust ja teine koera. Või oli see nüüd vastupidi. Ta rääkis, et tai keeles on üldse viite moodi võimalik ühte sõna öelda ja demonstratsiooniks ütles ta meile "maa, maa, maa, maa, maa", mis kõlasid meile nagu flegmaatikust madruse hõiked, kes on juhtumisi peale pikka merereisi horisondil saart silmanud. Kui varem olime üritanud taikeelseid väljendeid selgeks saada, siis nüüd mõtlesime, et parem siiski mitte. Äkki ütleme kellelegi enda arust "Palun mulle tom jami supp ja kevadrullid ning õlu," kuid välja kukub hoopis midagi sellist, et "Teate, ma tahaks teie vanaemaga magada!".

Me saime Anonilt veel paljugi teada, tailaste ja taimaa kohta, tema töö ja unistuste kohta, birmalaste kohta, kes on tailaste naabrid ja vanad rivaalid (umbes nagu Inglismaa ja Prantsusmaa), kuid tänu militaarrežiimile praegu Taist kõvasti maha jäänud. Omalt poolt rääkisime meiegi talle Eestist ja eestlastest ja Euroopast, kuhu Anon kavatseb juba sel aastal tulla (juunis Eestisse näiteks). Ma ei tea, kas teda asi huvitas ka, sest kohati tundus mulle, et talle meeldib eelkõige ise rääkida.

Anon määris meile kõvasti ekskursioone pähe, mis ei käinudki tal tegelikult eriti raskesti, sest olime kõiki asjaolusid arvesse võttes leidnud, et lamamistoolil lebokunne meist ei saa. Krabi reisid olid palju odavamad kui Phuketi omad ning need paistsid olevat rahulikumad ja looduslähedasemad kui eelnevad. Salamisi lootsime, et ei pea teisi eestlasi "kannatama" ja saame kuidagi anonüümsemalt seda asja nautida. Hotelliga meil juba oli vedanud - olime ainukesed eestlased selles.

Peale "põgusat" kolmetunnist vestlust Anoniga läksime randa, mis oli hotellist ainult paari minuti tee kaugusel. Üldiselt oli meie hotell "kuumast" piirkonnast eemal üsna vaikses kohas. Hotelli ees oli suur maa-ala, mis oli sama hotelliomaniku käes ning sellel ei asunud mitte midagi. Hotellist põhja poole aga jäi juba rahvuspargi ala. Seetõttu tundus alguses, et Krabi, õigemini Nopparat Thara rand on üks vaikne nurgakene, mida turistid pole veel avastanud. Äsjamainitud põhjustel polnud ka rannas lamamistoole ning rand ise suhteliselt vähese külastatavusega. See sobis meile muidugi ideaalselt. Ainus miinus oli väga lauge reljeef, mistõttu ujumiseks tuli kõigepealt 200-300 meetrit pahkluuni vees sumbata. Õhtuti enne päikseloojangut algas mõõn - siis taganes meri nii kaugele, et silm enam täpset veepiiri ei seletanud. Savisel liivapinnal tuli nähtavale see, mille taganev vesi oli sinna jätnud. Alguses vaatasime, et kaldal on väga palju teokarpe ripakil. Arvasime, et need on tühjad karbid. Ühel hetkel jäime aga maapinda silmitsema. Järsku märkasime, et kõik meie ümber sõna otseses mõttes kihas elutegevusest. Pisikesi sõrmeküünesuuruseid karbikesi oli nii et mustas ehk täpsemini valendas või kollendas ja igal pool käis mingi siblimine. Need olid imepisikesed krabid, kes paistsid olevat karbi õiged omanikud minema kihutanud (või ära söönud) ning siis nende kodu omandanud. Nad kandsid oma hõivatud omandit seljas ning ohu korral peitusid sellesse. Anon ütles, et enamus krabisid kannab molluskite karpe, kuid mõned isendid on sündinud ka koos karbiga. Ei oska seda kommenteerida. Hiljem lugesin ma, et need pisikesed krabikesed, keda nimetatakse otsetõlkes austerkrabiks, elavad tegelikult karpides koos molluskiga, keda nad otseselt ei terroriseeri, kuid oma elutegevusega võivad väidetavalt oma karbi tõelisele omanikule ka kahju tekitada. Seega peetakse neid parasiitideks.

Olles maapinda lähemalt uurinud, hakkasime lõpuks märkama ka kuival alal liiva peal olevaid mustreid, mis alguses paistsid lihtsalt liivakuhjatised. Tegelikult olid seal imepisikesed liivapallid. Need olid lehvikukujuliselt paisatud ümber hernetera suuruse augu. Selles augus elas pisikene krabi, kes august välja kaevatud liiva korrapäraselt ümber oma uru paigutab. Kaugemal "maismaal" leidus suuremaid auke - kohati lausa 5 cm läbimõõduga. Selles elasid tegelased, keda nimetatakse otsetõlkes tontkrabideks. Ma ei tea, kas nad olid pisikeste aukude omanike täiskasvanud suguvennad või eraldi liik, kuid käitumine oli neil mõlemil ühesugune. Tontkrabi on oma nimetuse saanud omaduse järgi silmapilkselt kaduda. Ja tuleb tunnistada, seda teeb ta tõesti väledalt. Ühel hetkel on ta liival ja sa ei jõua silmagi pilgutada, kui seal pole enam kedagi - nii kärmesti peitub ta oma urgu, et tundub, nagu oleks filmilindilt põgenemise koht välja lõigatud. Kõik krabid on äärmiselt arad tegelased ning augukaevajad krabid veel kõige enam. Neil on kaks antennisarnast silma, mis näevad 360 kraadi ning on valmis iga pisimagi liikumise peale putku panema. Kui ta juba oma urgu on põgenenud, siis ootab ta kannatlikult üüratuma aja, enne kui uuesti nina (ehk sõra, kuna krabi liigub külg ees) välja söandab pista. Kükitasin augu kõrval liikumatult vahest nii kaua, et veri jäi jalgades seisma ja oli raskusi püstitõusmisega, kuid krabi ei mõelnudki enda eksterjööri mulle demonstreerida. Urgu, muide, on sellel tegelasel vaja, kuna oma heast nägemisest hoolimata on tal raskusi otse üles vaatamisega, mistõttu on ta lindudele kerge saak. Urud kulgevad neil aga 45 kraadi all ning võivad olla üle meetri sügavad.

Tõusuaegses merepõhjas aga leidub veel teisigi krabiliike. Alguses arvasime, et väiksed karpidesse peituvad isendid on ainsad. Samas tundus alati, et eemal on rohkem sebimist kui meie ümber. Kahjuks peegeldas valgus märjalt saviliivalt tagasi nii, et sebimise põhjust oli raske kindlaks teha. Seega kasutasime vana head varitsemise nippi. Näiliselt üsna tühja koha peale (austerkrabisid arvestamata) kükitades hakkas pärast mõningast ootamist maapind ühtäkki liikuma. Ja juba tulidki siin-seal nähtavale esimesed tegelinskid. Need olid umbes 5-7 cm pikkused (laiused) pruunid kahe sõraga krabid, kes, veendudes, et õhk on puhas, endale liiva näost sisse lahmima kukkusid. Kui seal niiviisi natukene kükitada, võis mõne aja pärast leida, et ümberringi askeldab 30-50 krabikest - igal pool käis meeletu matsutamine. Väga kentsakas oli siis shokiteraapiat kasutada ning äkitselt püsti tõusta. Mõni krabi, kes võis olla su varbast näiteks 10 cm kaugusel, sai kindlasti kreepsu ja kõik need poolsada tegelast hakkasid ennast meeleheitlikult liiva alla kaevama. Peab tunnistama, et kui nad kord liiva all juba olid, polnud neid enam võimalik kätte saada. Võis selle koha kasvõi üles kaevata, kuid krabi oli juba läinud.

Suuremad krabid kuivale maale ei tulnud. Neid võis kohata ainult vöökõrguses vees, kui õnne oli, ning kohe põgenesid nad su eest kus seda ja teist. Neid oli erinevates värvides ja suurustes, täiesti valgetest ja sidruniviilu suurustest kuni taldrikusuuruste rohekate või pruunide tüüpideni.

Selles rannas oli tore ja me käisime seal pea igal õhtul jalutamas. Sel õhtul läksime peale rannas suplemist söögikohta otsima, mida Anon meile soovitanud oli. Asus ta ranna ääres meie hotellist lõuna pool. See oli üks suur koht ja kaunis suure külastatavusega. Kuna Krabi polnud päris täielikult kuurort, siis leidus seal ka palju kohalikke, kes peredega sööma tulid. Paljud ettekandjad ei osanud inglise keelt ning need, kes oskasid, omasid nii jubedat aktsenti, et vahest oli neist võimatu aru saada. Saime menüüd ning vaatasime pakutu üle ja loomulikult ei öelnud see meile midagi (kala, mollusk, mollusk, mollusk jne). Otsustasime siis kala kasuks. Meid teenindas üks mees, kellele ma oma soovid teatavaks tegin (kala, riis, õlu, magustoiduks praetud banaanid). Ettekandja pani kõik kirja ning jalutas minema. Maarja jäi lolli näoga järele vahtima. See oleks pidanud olema esimene hoiatus, kuid me ei saanud sellest veel aru. Kutsusime uue ettekandja - seekord naise - ning ütlesime, et tahame veel tellida. Neiu oli veidi nõutu näoga (ilmselt ei saanud hästi aru, mida me selle mehega olime enne sehkendanud), kuid valmis meid ära kuulama. Maarja tellis samuti kala ning banaanitükid kookospiimas magustoiduks. Kõrvale võttis joogi, mida võiks nimetada vist arbuusi smuutiks (inglise keeles watermelon shake) ning mis oli kujunenud ta lemmikjoogiks. Võtsin ühe samasuguse lisaks õllele veel.

Toitu tuli oodata kaua, kuid siis ilmusid esimesed asjad. Noh, ütleme nii, et nüüd me saime mehest aru küll. See oli kahe inimese ports, väikestele tailastele tõenäoliselt pere ports. Tegemist oli terve kalaga ning kausitäie asjadega, mis põhimõtteliselt oli banaan taignas. Pigistasime selle endale sisse ja tundsime, et kõhud on nüüd täis. Siis toodi meile teine kala. Ka see oli kõige saba ja karvadega tükkis. Lisaks suur kausitäis magustoitu. Tellisime veel ühed arbuusijoogid ja üritasime kuidagiviisi endale neid sööke sisse suruda. Tundes, et see on lootusetu üritus, tellisime arve, mille puhul selgus, et tagatipuks olime end üle tellinud ja mul jäi umbes 20 bahti puudu (see on alla 10 krooni). Ega siis midagi, jätsin Maarja istuma ning jooksin hotelli, mis selgus, et asus kahe kilomeetri kaugusel. Õues oli 27 kraadi sooja ja ma olin kurguni kala täis. See polnud tervisesport. Kuid lõpuks jõudsin ikkagi tagasi. Kahe terve kala, taldrikutäie riisi, kahe magustoidu ning viie joogi eest maksime kokku eesti rahas umbes 400 krooni. Sellest pea kolmandiku moodustas üks kala, mis oli teisest kolm korda kallim.

Nagu arvata võite, vajusime tol õhtul voodisse nagu tsementkotid ja jäime magama nagu notid.

V. Reimani tänavas. Tallinn. Eesti

Laupäev, 23. veebruar 2008

XIII PEATÜKK


NELJAPÄEV, 7. VEEBRUAR 2008. ELAMA KOLIMINE KRABILE.

Mobiil, sindrinahk, helises praktiliselt kohe, kui olin magama jäänud. Kell oli 7 hommikul ja ma tänasin ennast, et olin viimase klaasi veini joomata jätnud. Tunne oli niigi päris õudne. Õnneks hambapesu parandas seda tunduvalt.

Maido ja Tago olid juba üleval ja nokitsesid arvuti kallal. Meie jaoks oli juba takso tellitud, kuid see hilines. Taksojuhiks oli üks pisikene tai mees, kes vabandas ette ja taha, et õigeks ajaks ei jõudnud. Sadamasse oli 25 minutit sõitu. Sadam oli täiesti ootuspäraselt üks väga segadusseajav koht, kusjuures mul polnudki aega uurida, kas midagi sellist terminali taolist seal üldse leidus või mitte. Me peatusime, tõenäoliselt kohas, kus peatuda ei tohtinuks, ühe varikatuse ees, mis meenutas Tallinna bussijaama peatuste varjualust. Selle kollaste sammaste vahel käis tihe sebimine. Taksojuht talutas meid ühe samba juurde, kus oli eriti tihedalt rahvast koos. Lähemal vaatlusel võis märgata selle ees lauda ning toolikest, kus tailannad laevapileteid müüsid. Taksojuht rääkis midagi ühe päikeseprillides ning suhteliselt pika tailasega, kes küsis siis, kuhu sõita soovime. Selgus, et Krabile otse laeva vähemalt selle laevakompanii all ei sõida. Tuli minna ümberistumisega Phi-Phi saarel. Piletiostmine käis nii, et me ei saanud eriti arugi, kui me juba laeva pardal olime. Alles hiljem mõtlesin, et mõnel teisel maal oleksime võinud sada korda tüssata saada ja kõigest ilma jääda. Näiteks pidime taksojuhile maksma 400 bahti, kuid meil oli ainult 1000 bahtine. Selle andsime siis taksojuhile, kes läks seda lahti vahetama. Ta oleks täiesti rahulikult võinud selle rahatähega vaikselt ära aurata, kuid ülejäägi saime kõik ilusasti tagasi.

Laev oli pisikene kahetekiline sõiduk, mille sarnaseid olen näinud Eestis Naissaare vahet seilamas. Laev oli puupüsti rahvast täis, kõikvõimalikest rahvustest ja erineva sihtkohaga inimesi. Meil polnud tegelikult suht õrna aimugi, kuhu või kuidas me sõidame või mis me edasi peame tegema. Leidsime oma rinnalt kollase kleepsu - nagu tavaliselt muuseumides antakse. Silmasime veel ka rohelisi ja punaseid kleepse. Valjuhäälditest rääkis keegi vigases keeles tavapärast tutvustavat juttu ning lisaks midagi ka erinevate kleepsude omanike kohta. Valjuhääldi ragises, mootor mürises, inimesed lõugasid. Meile väga olulisest jutust saime aru ainult "yellow sticker". Kehitasin õlgu ja panin klapid pähe.

Sõit Phi-Phile kestis poolteist tundi. Oli 11 läbi hommikul ja üks meie Taimaal viibimise kõige kuumemaid päevi. Läksime välitekile ning kuulasime, üritades aru saada, kas meil tuleb maha minna või laevale jääda. Paistis, et teised kollase kleepsuga isikud ronivad maale. Koukisin oma suure kohvri teiste alt välja (need olid välitekile kuhja visatud) ning seejärel loivasime maale. Mis edasi? Vaatasime Maarjaga üksteisele otsa. Siis vaatasime ringi. Liivarand. Meri. Ja paabeli segadus. Siin oli kõiksugu rahvast ja tõelisi inimtüüpe. Aga ma ei viitsinud pilti teha. Mul oli 25 kilogrammi raske kandam lisaks oma seljakotile, mida ma pidin mööda liivast pinda edasi tassima, väljas oli 40 kraadi kuuma ja 7 tundi tagasi olin ma pudeli veini ära joonud. Mul oli sitt olla ja ma olin kuri. Nägime eemal midagi kaubatänava taolist ja suundusime sinnapoole. Üsna pea märkasime telki või varjualust, mille peale oli kirjutatud Tourist Information. Tegelikult oleks pidanud see hästi näha olema, kuid me otsisime jällegi pigem midagi terminali või rannahoone taolist. Mida ei peeta sealkandis ilmselt vajalikuks. Maarja uuris järgi. Laev Krabile pidi välja sõitma kell 14:00. Meil oli rohkem kui kaks ja pool tundi aega. Rühkisime edasi. Iga nurga peal seisid pagasitakso või hotelli tegelased, kes üritasid turiste endale meelitada. Selle 100 või 200 meetri peal tuli meil vähemalt 10 korral läbi mängida dialoog:
"Taxi!"
"No, thank you!"
"Are you staying to Phi-Phi? Do you have a hotel?"
"No, we are going to Krabi."
"Krabi? The ship goes at 2 o'clock."
"Yeah, we know!"
"Have a nice day!"
"Thanks!"
Möödusime tänaval ühest kirjade järgi sukeldumiskeskusest, kus hüüdis üks kaarti käes hoidev mees meile nõnda: "You need a hotel? Trying to find a place to visit? Here, take a Phi-Phi map. It's free! It has everything you need."
Me teadsime enam-vähem täpselt, kus me asume ning selleks ajaks olime ka aru saanud, mis me edasi peame tegema, nii et ütlesime kaardist ära ning lonkisime edasi, et mõnda söögikohta leida, kus ülejäänud aja mööda saata. Keerasime peagi tagapool otsa ringi ning otsustasime minna tänava algusesse ühte söögikohta, mida olime varem märganud. Jõudes taas sukeldumiskeskuse juurde, kõnetati meid nõnda: "So you are lost, don't know where you are going? This map has everything you need to know about Phi-Phi."

Sõime söögikohas väga aeglaselt oma kõhud täis ning luristasime jooke. Niiviisi suutsime kaks tundi laiaks lüüa. Õnneks oli selle aja peale kell saanud juba nii palju, et tuli vaadata, kas laev juba pardale ei võta. Enesetunne oli juba hulka parem ning vaatasin juba kogu meie seiklust pigem kõrvaltvaataja muigega. Meid juhatati ühe üsna sarnase aluse juurde nagu oli eelmine. Võtsime taas koha alumisel tekil, kus valitses küll paras kuumus, kuid siiski mitte selline leitsak kui lauspäikese käes ülemisel tekil. Peagi tuli meie juurde, üks pealtnäha laeva meeskonna liige, tõenäoliselt piletimüüja, kes küsis, kuhu me läheme. Vastasime, et Krabile. Kas meil on hotell? Jah on. Kus see asub? Pole õrna aimugi. Mis nimi? Krabi Success. Hmm, see vist ei asu Krabi linnas, teil tuleb võtta takso, see maksab erinevatesse piirkondadesse nii ja nii palju (loetles meile mingid hinnad). Me ütlesime, et meil on transfeer hotelli olemas. Ahsoo, no siis on kõik korras. Head reisi. Aitäh!
Sellised need tailased on. Abi ei pea küsima - see tuuakse kandikul ise kätte. Turist ei jää seal kunagi hätta ja ta ei pea isegi maksma selle abi eest, mida talle osutatakse.

Meie laevareis pidi kestma tund aega (kuna Phi-Phi on Krabile lähemal kui Phuketile), kuid kestis hoopis kaks tundi. Hiljem arvas Anon - meie reisikorraldaja Krabil, et laevakompanii hoiab sedaviisi kütust kokku. Kuid see tähendas, et olime oma saabumise ajahetke valesti öelnud. Saatsin Anonile, keda me polnud küll veel kordagi näinud, kuid kelle mobiilinumber oli mul olemas, sõnumi, et hilineme. Me ei teadnud, kas see sõnum kohale jõuab, kas meile üldse keegi järele tuleb või kas me üldse jõuame õigesse sadamasse, kuid kummalisel kombel ei muretsenud me selle pärast eriti. Pikapeale tekkis selline pohhuistlik suhtumine - ah, niikuinii keegi aitab ja juhatab. Kuid tailaste abivalmidust polnud seekord vaja - transfeer ootas meid ilusasti (vist juba tund aega) ning viis meid meie hotelli. See asus 20 minuti tee kaugusel Krabi linnast kummalise nimega Nopparat Thara rannas ühe veel kummalisema viie tärni hotelliga samal krundil (hotellidel on sama omanik). Kuna autojuhil oli kiire (teda ootas järgmine tööots), siis kasutas ta hotellini jõudmiseks shortcuti (siis me seda veel ei teadnud), mis lõppes ühe aukliku garaažidetaguse kruusateega, mis oli parajalt nii lai, et väikebuss selle peale ära mahtus. Paremal lokkas tühermaa ning ees terendas veider templisarnane ehitis, mille juurde meid viidi. Võite arvata, kui kentsakas mulje meie uuest hotellist jäi - asub kindlasti kuskil perses ja on tagatipuks veel kitshi maailmameistrivõistluste tippteos! Selgus aga, et hotelli juurde viib ka täiesti normaalne tee, ta asub 400 m kaugusel rannast ning meie hotell on hoopis tempelhotelli taga olev märksa tagasihoidlikum ehitis.

Kohtasime hotelli fuajees leti ääres ühte tai meest. Miskipärast oli mul kohe tunne, et tema on Anon. Nii see oligi. "Terrre tulemast!" tervitas ta meid kohe mahlakalt. Ta oli üks neid tegelasi, kes üle kõige maailmas armastavad rääkida. Kuna ta pidi kohe kahjuks ära minema (just hetk tagasi oli meie jaoks kirja kirjutanud), siis tegi ta lühidalt, kasutamata selleks mitte rohkem kui 5000 sõna. Seejärel ta soovis meile nägemiseni (NAGAMISENI) ja lahkus.

Terve hotell oli ainult pisikesi tai naisi täis. Meile anti tuba esimesel korrusel ning sellest pääses ka aeda. hotell paistis vanem välja, arvasin esialgu, et ehitatud 90-ndate keskpaigas, kuid hiljem uurisin internetist, et alles 2003. a. Võibolla oli kontrast Kata Palmiga liiga suur, kuid esialgu tundus ta kehvem. Samas oli ruumi rohkem - terve toa peale ehitaksid eurooplased kolm tuba. Voodi oli nii lai, et sinna oleks võinud kolm Barutot magama panna. Vannitoas oli vann ja dush eraldi, kraanikaus asus poolenisti justkui esikus, mis samas polnud üldsegi paha. Ruumist pääses avarale rõdule ning sealt treppimööda aeda. Aed oli aga kaunis väike ning basseini ei andnud Kata Palmi omaga võrrelda - see läks pigem sinna Kreeta hotelli katusebasseini kanti - , kuid rohelust seal isegi leidus. Aeda piiras igast küljest naaberhotell. Anon teadis rääkida, et sellele ei tahetud esialgu ehitusluba anda, kuna see pidavat solvama buda usku. Siiski on ta valmis ehitatud ning paistab ära juba kaugelt merelt.

Nägime esimene õhtu oma aias sisalikku. Mitte gekot - neid olid kõik kohad täis - vaid kohe ehtsat 30-40 cm pikkust tegelast. Meil polnud fotokat käepärast ja nii see sisalik jäi pildistamata. Üritasime veel mõni teine päev teda tabada, kuid ei õnnestunud. Sisalik oli paljutõotav. Tundus, et oleme lõpuks jõudnud paika, kus on veidi ka elusat loodust näha.

Laupäev, 16. veebruar 2008

XII PEATÜKK

17:00, KOH HAA NEUA, SEITSMES SUKELDUMINE, u. 15 m.

Viimasteks kaheks sukeldumiseks olime sõitnud Phi-Phi saarte ning hommikul külastatud Hin Muangi ja Hin Daengi vahele jääva saarestiku juurde, mida nimetati, nagu ma juba mainisin, Koh Haa'ks. Seekord oli välja valitud pisikene pealtvaates neerukujuline saareke, millel nimeks Koh Haa Neua.

Plaan oli sukelduda paiga edelaosas, et siis vaikselt vastupäeva mööda lõunakülge saare kaguosani ujuda. Meile oli kinnitatud, et sukeldumine on lihtne, vesi on rahulik, hoovuseid pole ning põhi madal. Ometi leidsime enda üllatuseks, et meie valitud sukeldumiskohas valitses väga tugev hoovus, mis üritas inimesi ümber saare meie jaoks vastupidises suunas kanda. Tavaliselt laskusime alla püstiasendis vasakut kätt üleval hoides ning vestist õhku välja lastes. Sel korral polnud selline teguviis võimalik kuna hoovus võimendus keha suurema takistuse tõttu. Peale mõningat rabelemist ja mõttetut õhukulu muutsin strateegiat. Pöörasin ennast pea alaspidi ning hakkasin diagonaalis põhja poole ujuma. See toimis igati paremini ning varsti olin põhjas, mis selles kohas ulatus 7-8 meetrini. Kuna Maarjal oli ikka veel probleeme allasaamisega ja instruktor teda abistama läks, siis ootasime meie niikaua all ühe koha peal. Ka seal oli hoovust tunda nii, et paigalpüsimiseks tuli lestadega tööd teha. Sukeldumine ähvardas lühikeseks jääda, kuid õnneks laabus kõik kenasti. Kui olime ühest kaljunukist mööda saanud, siis vaibus ka hoovuse mõju ning võisime rahulikult mereelu uurimisele pühenduda.

Viimasele sukeldumisele võib viie palli süsteemis anda hindeks 4. Nähtud mereelukad olid meile juba tuttavad, midagi uut juurde ei lisandunud, kuid see-eest oli tegemist väga huvitava reljeefiga. Põhjast kerkivad rahnud moodustasid mitmes kohas sambaid ja konsoole, mille vahel oli päris tore ringi ujuda. Rahnud pakkusid kalade jaoks mitmeid võimalusi enese peitmiseks, mistõttu tähelepanelikult uurimisel võis väikestest süvenditest ja korallide vahelt nii mõndagi leida. Väga omapärase ulmelise mulje jätsid karika või tünnikujulised moodustised, mille sisse kalad aeg-ajalt uudistama sattusid. Tekkis alati põnev moment, et kas nüüd äkki tünn elavneb ning välkkiirelt oma suu sulgeb nagu selles keskkonnas igati oodata võiks. Kuid tünnid jäid liikumatuks, jäigaks.

Saare teises otsas keerasime ringi ja tulime tuldud teed tagasi tõustes pinnale samas kohas, kus laskusime. Õhku oli kõigil alles jäänud piisavalt - olime õppinud juba veidikene oma energiakulu kontrollima - ujusime horisontaalis ning ebavajalikke liigutusi ja kätega vehkimist ei teinud.

Kui olime end veidi kasinud ning ka õhtusöök söödud, tõi meie instruktor kajutist kausta ning lõi selle laual lahti. "Kirjutame teile kohe siin AOWD ära või?" küsis ta muigega. Seejärel möönas, et sellisel juhul saadetakse litsentsitaotlus talle ilmselt tagasi. Olime Maarjaga väga rahul ka oma OWD kättesaamisega. Meie ees olid nüüd "teed valla" ja me võisime nüüd igasse maailma punkti sukelduma minna. Omal riskil muidugi arvestades oma võimeid ning litsentsiga paika pandud piiranguid - sukeldumise maksimaalne sügavus 18 meetrit jne. Mis ei tähendanud muidugi, et kui 18 meetri sügavusel mask eest ära kukub ja 20 meetri sügavusele põhja langeb, peaks siis harjavarrega ülevalt seda koukima hakkama nagu meie Tallinna instruktor tabava näite tõi. Küsisin ka Maidolt, meie instruktorilt, kui ta litsentse välja kirjutas, et kas ta ei arvanud, et meiesuguseid algajaid sellistesse kohtadesse vedades võiks risk olla liiga suur. Ta vastas selle peale, et kõige hullem oleks see, kui inimene teeb oma harjutused madalas vees ära, saab litsentsi kätte ja kahe aasta pärast läheb Punase mere äärde, lööb litsentsi lauale ning mingit varasemat kogemust omamata seal suvalistes kohtades sukelduma hakkab. Sellega tuli meil nõustuda. Need "karmid õppetunnid" aitasid päris kiiresti aru saada, mis see veealune elu on ning kuidas seal endaga toime tulla. Loomulikult on tore hoobelda, et käisin jube sügaval või sukeldusin räigelt karmides tingimustes või muud säärast, kuid tegelikult pole sellel mingit tähtsust. Näiteks sügavust vee all eriti ei tunneta isegi üles vaadates. Kuna vee all paistavad kaugused teistmoodi, siis ei saa absoluutselt aru, oled sa 10 või 25 meetri sügavusel. Ka Hin Muangi püstloodis sügavikku kukkuv sein pole ohtlikum kui Racha Yai kuuemeetrine liivapõhi. Sukelduja peamiseks ohuks vee all on sukelduja ise.

Meie sõit tagasi Chalongi oli kaunikesti pikk ning kuna samal päeval oleks pidanud kell 15:00 päeval, kui meie hulpisime Koh Haa Yai lähedal 10 meetri sügavusel vees, olema transfeer Phuketi hotellist Krabile, me selle peale loomulikult ei jõudnud. Alguses kaalusime võimalust, et meid võetaks Phi-Phi saarte juures kiirpaadi peale. See oleks osutunud meile aga kaunis kulukaks - 20 000 bahti, mistõttu sellest loobusime. Seega otsustati meid ööbima panna Chalongi, kus elasid ka meie reisikorraldajad.

Kaldal oli meil vastas Tago, kes näost särades mopeedi seljas kohe lobisema kukkus. Tago armastab tihti nalja teha, kuidas nad Maidoga sukeldujate 10% loomulikku kadu kunagi täis ei suuda teha, nii ka seekord. Meile pakuti varianti, kas pannakse meid kusagile hotelli või siis ööbime reisikorraldajate juures. Me vähenõudlike inimestena ja mitte eriti mingite hotelligurmaanidena võtsime viimase pakkumise vastu ja teatasime, et vaatame nende elamise üle. Tagol oli selle üle hea meel. "Kas te aimate, mis mul teie jaoks siin kotis on?", küsis ta kavalalt ise samal ajal kotti raputades, mis kõlas väga klaasiselt.
"Nonii," mõtlesin ma endamisi. "Hüvasti, unedemaa!"

Neil oli üüritud väikene ühekordne majakene nagu neid terve Phuket täis on, kuid siiski euroopapärane ehk siis spetsiaalselt välismaalaste majutamiseks ehitatud. Tagol on küll ka Tais kinnisvara ning isegi mingi villa, kuid miskipärast elab ta enamuse ajast selles üürimajakeses.

Maja oli pisikene kolmetoaline ehitis väikese köögi ja vannitoaga. Elutuba oli hoone keskel ning sellest viisid uksed kõikidesse muudesse ruumidesse. Meile anti Tago isiklik magamistuba, mille voodis oli ta juba hommikul spetsiaalselt meie jaoks voodipesu ära vahetanud - ettenägelik võllaroog! Seejärel hakati meid jootma. Me Maarjaga avastasime end äkitselt punast veidi lürpimas, olles ise väsimusest ümber kukkumas, ning Jaak, kolmas värske OWD omanik, hakkas rummi kummutama. Maido õde ning veel üks neiu, kelle me saabumisel leidsime põrandalt magamas, kobisid vabasse tuppa magama. Tarbisime alkoholi ja lobisesime siis niimoodi kuni kella kolme või poole neljani hommikul. Jaak oli pea üksi terve pudeli rummi endale sisse kallanud ja oli selleks ajaks paras kännuämblik. Jõumeetodit kasutades viisin Maarja ära magama, kes muidu oleks vist hommikuni seal veini tinistanud.

V. Reimani tänavas. Tallinn. Eesti

Reede, 15. veebruar 2008

XI PEATÜKK


14:30 KOH HAA YAI, ANDAMANI MERI, KUUES SUKELDUMINE, u. 15 m.

Pealelõuna paiku jõudsime taas tagasi paika, kus tegime oma kolmanda ehk öösukeldumise. Paiga nimeks Koh Haa Yai, mis on Koh Haa saarestikus üks suurem saareke. Külastatav paik on tegelikult üks teatud koht saare lõunaküljel, mis pakub huvitavaid elamusi oma iseäraliku veealuse reljeefiga sisaldades ka kolme koopalaadset süvendit, millest kaks kõrvutiasetsevat on omavahel ühendatud. Paik on hea ka oma suhtelise isoleerituse tõttu, kus kõrvalolevad kaljumürakad sulgevad suurematele hoovustele ja tuultele soodsa ilma korral sinna tee nii, et sukeldujad saavad suhteliselt rahulikes vetes oma asju toimetada.

Maarja enesetunne oli nüüd üsna hea ning mina olin avastanud, et oma kõrvade ning hingamisteede vahelise kanali läbilaskeklappe saan väga edukalt "lõgistada" küpsiseid süües. Peagi avastasin, et neelamisel kostub jälle vana hea "klõks" ehkki puhumistehnikat kasutades ei suutnud ma paremat kõrva lukku saada. Otsustasime kahekesi, et jätkame oma sukeldumist.

See oli erakordselt tark otsus. Kõigist sukeldumistest laabus seekord meil kõik kõige paremini ning minu jaoks oli see nähtu poolest kõige rikkalikum kogemus. Suured kalad jäid ikka veel nägemata, kuid see-eest nägin ära kõik väiksemad huvitavamad tegelased.

Lõvikala on alati tore vaatepilt oma suhteliselt sõjaka välimuse tõttu. Tegemist on ühe vöödilise (mustvalge kala puhul meenutab sebrat) tegelasega, kelle muidu suhteliselt tavalisele kujule lisavad efekti tervet tema keha ümbritsevad noa- või mõõgatera kujulised uimed. Tekib küsimus, kas selline kala oma puhvis paabulinnulaadse olekuga on üldse võimeline kiiremaid liigutusi ette võtma. Kuid veealuse maailma puhul on sukeldujate jaoks olemas teatud lihtne reegel - kui keegi näeb äraütlemata ilus või äraütlemata kole välja või ei lase jalga, siis ära teda puutu! Lõvikala kuulub nende hulka, kelle välimus on erakordselt efektne. Kuid tegemist on kurikavala väikese põrgulisega. Oma ülepakutud sulestikku kasutab ta saaklooma nurkaajamiseks, et siis välkkiirelt noolekujulisena sööstes ta kinni krabada ning nahka pista. Tema seljauimed pidid olema küllaltki mürgised (inimesele mitte eluohtlikult), mistõttu käperdada teda ei maksa. Ei õnnestunud näha lõvikala jahipidamist, kuid see elukas on rahulikult kaljunuki ääres molutades samuti pilkupüüdev tegelane.




Tema täielik vastand on kivikala. Nagu nimigi ütleb, näeb see kala välja nagu tükk kivimit. Teda on väga raske märgata, kuna ta sulandub ümbritseva kaljuga nii perfektselt ühte, et eristamine on keeruline isegi väga lähedalt vaadates. Seda kala vaadates tundub, et ta on justkui sajandeid ühe koha peal istunud, mistõttu tema selga on juba sammal ning taimede ja mereelukate fossiilid kinnitunud. Märkasin ühte isendit ainult seetõttu, et ta otsustas "haigutada". Seejärel suutsin juba ka tema silmi eristada. Kivikala on samuti mürgine ja üks põhjusi, miks pole hea mõte sukeldujal mööda merepõhja ringi püherdada.

Sellel reisil nägin lõpuks ära ka mureeni, keda Maarja oli märganud peaaegu igal sukeldumisel, eriti palju aga sel korral, kui mina olin sunnitud katkestama. Teda iseloomustades sobib kõige paremini Maarja antud kirjeldus - kujutage ette põlvikut, mille keegi on endale kätte tõmmanud, sõrmenukkide kohale kaks nööpi õmmelnud ning siis pöialt ja sõrmi kasutades nuku rääkimist imiteerib. Tõepoolest, elukas on nii totra välimusega, et mõjub poolfabrikaadina, justkui oleks looja järgmise kala disainimisel oma töö pooleli jätnud jõudes põhimõtteliselt elukale pähe teha ainult primitiivsed silmad ning suu. Angerjalaadne käsivarrejämedune must või tumepruun kala on enamuse keha ulatuses kergesti haavatav, mistõttu otsib endale sobiva süvendi või koopakese, mille sisse peitu poeb nii, et ainult saagiootel peanupp välja paistab.

See oli tore sukeldumine ja mul on hea meel, et me mõlemad sellest osa võtsime ja et mu kõrv lasi mul ikka alla minna. Jäi veel viimane sukeldumine, mille pidime sooritama kohas, millel nimeks Koh Haa Neua.

Niine 11. Tallinn. Eesti

X PEATÜKK


11:00, HIN DAENG, ANDAMANI MERI, VIIES SUKELDUMINE, u. 15 m.

Laiuskraad: 7°8'45.96''N
Pikkuskraad: 98°49'26.34''E

Olin vahepealse tunnikese veetnud kajutis vedeledes. Laev loksus endiselt olles nüüd kahele kivirahnule lähemal. Hin Daeng, nagu seda kohta kutsuti, oli Hin Muangist veidi suurem ala, kus oli natukene ka horisontaalsemat pinda vastukaaluks Hin Muangi pea püstloodis sügavikku laskuvale seinale.

Sukeldumine algas tõrgetega. Eelmisest korrast veel väsinuna hüppasime vette ning kulgesime tasapisi rahnude poole. Maarjal tuli lest jalast ära, kuid õnneks oli instruktor kohe jaol ning püüdis lesta kinni. See oli hea, sest lest võib väga vabalt ennast kand ees nagu torpeedo põhja suunas minema sättida. Järgmisena leidis Maarja, et ta on ka oma juuksekummi suutnud ära kaotada. Seda avastas ta siis, kui juuksekumm tema silmade eest mööda ujus. Maarja sai juuksekummi tagasi ning siis tuli minu kord. Olime just laskumist alustanud, kui umbes 3 meetri peal tundsin, et ei suuda paremat kõrva tasakaalustada. Tõusin pinnale tagasi ja proovisin paari minuti pärast uuesti, kuid tulemusteta. Otsustasime instruktoriga, et pean oma sukeldumise katkestama. Seejärel tuli meil kuidagiviisi oma laevale märku anda. See polnudki nii lihtne, sest laine peitis aeg-ajalt sukeldujad laeva vaateväljast ning laeva meeskond oli ka üks paras pohhuistide kamp, kes eriti teraselt silmapiiri ei jälginud. Laevani ujumine ei tulnud kõne alla - selleks olime temast liiga kaugel ning hoovused oleks meid avamerele viinud, kust sukeldujat üles leida on juba äärmiselt raske. Instruktoril oli kaasas täispuhutav märguandmise poi. Sellega signaliseerimine äratas ühe meile lähemal asuva samuti sukeldumislaeva tähelepanu, kelle kaudu suutsime siis lõpuks enda laevale märku anda. Nägime, et kummipaati ronis mees ning suundus laisalt meie suunas. Jäin paati ootama, samas kui ülejäänud sukeldujad jätkasid oma laskumist. Kummipaat jõudis minuni ja seal istus üks pohhuistist meeskonnaliige. Ta viskas mulle nööri ning veendumata eriti, kas ma selle kätte sain, ütles mulle "hold on!", keeras selja ning pani mootorile tuurid sisse. Olin arvanud, et saan enda raskusvöö paadimehele ulatada - nii on lihtsam paadi taga lohiseda -, kuid mees ei saanud nähtavasti minu kavatsustest aru. Kui paat minema tuhises, jäi mul hädavaevalt nii palju aega, et raskusvöö jälle kinni vajutada, nöörist haarata ning regu suhu panna, mida tegin juba poolenisti vee all olles. Õnneks läks edaspidi kõik õnnelikult ja ka laeva sain suhteliselt lihtsalt. Võtsin varustuse seljast, loputasin end ning jäin teisi ootama.

Niiviisi lihtsalt laevas molutada oli küllaltki igav. Uurisin silmapiiri ja eemal olevat laeva ning pidasin endamisi aru, kas poleks pidanud ikkagi kolmandat korda laskuda üritama. Ometi pidin endale tunnistama, et kõrv polnud mul teps mitte korras. Neelatades ei käinud paremast kõrvast läbi seda heli nagu tavaliselt ning nina kinni pigistades ning puhudes läks lukku ainult vasak kõrv - paremat nagu poleks olnudki. Kuulmisega oli siiski kõik korras.

Peale pooletunnist igavlemist ilmusid lõpuks esimesed sukeldujad rahnude vahel nähtavale. Neid oli tõesti raske märgata ning hädavaevalt oli võimalik nende arvu kindlaks teha. Meie kummipaadil kulus umbes 15 minutit, et ühte seltskonda ära tuua ning neid seltskondi oli neli või viis. Eestlaste tiim, kes oli tegelikult ka kõige kaugemal, jäeti loomulikult viimaseks nagu alati.

Kui nad laeva juurde jõudsid, oli näha, et nad olid päris kurnatud. Tüdrukutel oli ülestulemisega päris tegemist ning üks neist vajus platvormile astudes lausa põlvili nii, et meeskonnaliikmed pidid ta püsti aitama. Kuid sellest hoolimata kuulsin, et asi oli olnud seda väärt - ma olin loobunud tõenäoliselt senimaani kõige põnevamast sukeldumisest. Palju oli näha olnud mureene, samuti lõvikalasid, huvitavaid koralle ja muud. Mina isiklikult polnud näinud veel mitte ühtegi mureeni ega lõvikala.

Maarja oli kurnatud ega teadnud, kas ta tahabki enam järgmisele sukeldumisele minna. Mina tahtsin, kuid polnud kindel, kas ma kõrva selleks ajaks korda saan. Õnneks oli meil veel natukene aega. Jätsime Hin Muangi ja Hin Daengiga nägemiseni ning siirdusime jälle põhja poole Tai rannikule lähemale.

Niine 11. Tallinn. Eesti

Neljapäev, 14. veebruar 2008

IX PEATÜKK

KOLMAPÄEV, 06. VEEBRUAR 2008. SUKELDUMISE TEINE PÄEV.

Veetsime rahutu une õõtsuvas laevas, mis oli terve öö seilanud, et järgmisesse sukeldumispaika jõuda. Õõtsumine mind tegelikult ei häirinudki, pigem see, et tekiks oli minu pikkusele mittesobiv lina - eelistan öösel enda peal midagi raskemat tunda. Äratus oli vara - juba kell 8:00 pidi olema esimene sukeldumine. Väikene hommikusöök sisse (isu polnud kellegi) ja seejärel varustus selga ning vette!

8:00, HIN MUANG, ANDAMANI MERI, NELJAS SUKELDUMINE, u. 21 m

Laiuskraad: 7°9'33.90"N
Pikkuskraad: 98°49'52.74"E

Sukeldumise paigad ning tingimused läksid aina kreisimaks. Olime öösel sõitnud ning nüüd jõudnud Phuketist 90 km kagu poole. Vaated olid jahmatavad. Kogu silmapiiri ulatuses ei olnud näha mitte midagi peale vee. Meie laevast veidi eemal asusid kaks kaljunukki, millest kõrgem asus umbkaudu 3 m veepiirist ülalpool. See oli Hin Daeng, kuid mitte sinna ei kavatsetud seekord sukelduda. Sihtkohaks oli hoopis Hin Muangi nimeline veealune kalju. See on umbes 200 meetrit pikk ning 20-40 meetrit lai püstloodis 60 m sügavusest merest ülespoole tõusev kivimürakas, mille kõrgeim tipp jääb 8 m allapoole merepinda. Paiga tutvustus oli paljutõotav ning ma ei oleks ka kaks päeva tagasi arvanud, et söandaksin sellises kohas selliste kogemustega sukelduda. Kuid need paar päeva merel olid õpetanud enesele nii mõndagi. Laine oli suur ning sukeldujad kakerdasid merre nagu kari just munast koorunud pardipoegi. Meie algajate punt kasutas sukeldumiseks laeva ankruköit. See kulges umbes 60 kraadise nurga all üle veealuse kaljunuki tühjusesse. Nähtavus oli küll umbes 25 meetrit, kuid 60 m allpool asuvat merepõhja selle juures ei näe. Köie kasutamine oli tark otsus, umbes 15 meetri sügavusele jõudes sattusime kohe hoovuse keskele, mis üritas sukeldujaid kaljust eemale kanda. Esimesed paar minutit oli päris kõhe, kuid autosugestsiooni tulemusena suutsin ennast päris rahulikuks sundida. Instruktor käskis meid kaljuseina lähedusse hoida - seal on hoovus nõrgem. Samas oli seda seal piisavalt palju, et ennast aeg-ajalt jälle meelde tuletada. Raiskasin oma ajutiste rabelemistega mõttetult õhku.

Kalaelu oli seal huvitav, kuid midagi erakordselt uut me ei kohanud. Sukeldujad üritasid kõik ühe silmaga teisel pool laiuvat sinist silmas pidada, lootes seal kohata mantasid, haisid või vähemalt mõnda raipoegagi. Kuid sügav sinine oma saladusi ei avaldanud. Meile jäi vaid Hin Muangi pisemat elu tundma õppida.

Kalad on sellises kohas toredad - sukeldujat peavad nad umbes sama ohtlikuks kui triivivat puuronti. Üks kõige iseloomulikumaid tegelasi sellistel riffidel on üks rombikujuline musta-kollasetriibuline pikliku mokaga kala. Ujusin ühel sellisel natuke aega järel - ta lasi ennast nii lähedale, et ma oleksin võinud teda keelega limpsida, kui see oleks vee all võimalik olnud. Loomulikult ei lase nad ennast puudutada vaid ujuvad laisalt käeulatusest kaugemale teades, et sukelduja pole piisavalt kiire, et neile järele jõuda. Mõni kala tuleb lausa ise uudistama, mõni üritab sukelduja käsivarsi mekkida, kuid leides, et need pole mingid maiuspalad, kaotab peagi huvi ning ujub muid toimetusi tegema. Tore on seal ringi hulpida ning siis äkitselt ilmub kusagilt sinu selja tagant välja mingi kala, kes ujub maski ette ning jääb sinna korraks seisma - maskist 10 cm kaugusele - justkui andes mõista: "Eks vahi siis, milline iludus ma olen. Aga kätte sa mind ei saa!"

Suutsin mingil imekombel kusagil 50 bari väga kiiresti ära hingata. Selleks hetkeks, kui hakkasime üles tulema, oli mul 45 bari järel. Viimast 50 bari loetakse alampiiriks, mille juures peaks hakkama pinnale tõusma. Meie tõusu sisse kuulus ka kolmeminutiline ohutuspeatus 5 meetri peal - see on vajalik, et kehasse kogunenud lämmastik jõuaks sealt väljuda, tekitamata kehas suuremaid mulle, mille tagajärjel tekib inimesel nähtus, mida tuntakse üldiselt dekompressioonihaiguse nime all. Üldiselt jäävad hobisukeldumised piiridesse, kus dekompressiooniohtu ei ole, kuid kuna me soovisime samal päeval veelgi sukelduda, käis vahepeatus rutiinse ettevaatusabinõu juurde.

Tõusime pinnale samas kohas kus sukeldumist alustasime. Mul oli järel ainult 20 bari (üldiselt ei soovitata ballooni kunagi tühjaks hingata - see lühendab ballooni eluiga - ehk 10 bari minimaalselt peaks alati sisse jääma). Kohe, kui olime pinnale jõudnud, otsustas Maarja, et nüüd on paras aeg hakata kalu toitma. Laev oli veidi eemale triivinud ning asus meist nüüd üsna kaugel. Meil oli üks mootoriga kummipaat, mis loomulikult ei suutnud korraga kõiki 20 sukeldujat laevale viia. Seega hakkas meie punt siis omal jõul laeva poole ujuma. See oli päris raske - lainete ning hoovuste koosmõjul tuli meil päris kõvasti tööd teha, olles ise peale sukeldumist ning pidevast hoovustega võitlemisest kaunis väsinud. Kuid see polnud veel katsumuste lõpp. Olles laevani jõudnud, tuli sellele ka ronida. Kuid laine oli väga suur. Kord oli laeva platvorm merepinnaga tasa, sekund hiljem sellest aga poolteist meetrit kõrgemal. Sellistes tingimustes tuli kuidagi saada jalast ära lestad, need laeva meeskonnale ulatada ning siis kuidagiviisi redelit mööda laevale ronida. Olles redelile roninud, kui platvorm oli veepiirile kõige lähemal, oli kõige raskem moment, kui laine laeva üles viskas. Kehakaalule lisandunud 50 kilogrammi tabasid nagu oleks kotitäis tsementi äkitselt turjale visatud. Oli puhas ime, kui suutsid libedast redelipulgast kinni hoida. Kuidagiviisi saime siiski kõik laeva. Ma ei tea, kuidas tüdrukud sellega hakkama said, aga nad olid tublid.

Kahe sukeldumise vahepeal anti jälle süüa. Isu puudus endiselt, kuid tekkinud oli tahtmine lihtsalt vedeleda.

V. Reimani tänavas. Tallinn. Eesti

Esmaspäev, 11. veebruar 2008

VIII PEATÜKK


TEISIPÄEV, 05. VEEBRUAR 2008. SUKELDUMISE ESIMENE PÄEV

Tõusime varakult ning sõitsime kiiresti Chalongi, mis on üks idapoolse ranna äärne asula Phuketi lähedal. Kuna tal on hea sadam, siis on siin palju sukeldumiskeskusi. Vastupidiselt eelmisele päevale, kus hoolimata sellest, et olime oma mõõdud Tagole varustuse komplekteerimiseks küll öelnud, kuid saime hoopis täiesti suvalise varustuse, oli seekord meil võimalik oma varustus ise kokku panna. Mis osutus hiljem väga kasulikuks, sest halvasti istuv varustus võib rikkuda kogu sukeldumise mõnu.

Me läksime ühe umbes 30 inimest mahutava kajutitega laevaga, mis oli spetsiaalselt sukeldumise jaoks valmistatud - see tähendas avarat ala veepiirile kõige lähemal oleval tekil laeva ahtris ning platvormi, kust sukeldujad said kenasti vette hüpata ning laevale ronida. Koos seitsme eestlasega sõitis meiega kaasa veel kümmekond soomlast ning kaks venelast. Eestlastest tegid kolm isikut endale OWD litsentsi, kaks olid "vanad kalad" ning meiega oli ka veel meie sukeldumisinstruktori õde. Meile anti kajut kolmandal tekil. See oli pisikene kahekohaline ruum, mis mahutas kahte voodit ning ühte külmkappi. Ruumi oli piisavalt ning kõik mahtus kenasti ära. Sõit esimese sukeldumiskohani oli pikk ning esimene pool päevast kulus põhiliselt logelemisele, mida sa teha kas kajutis, samal tekil asuvas vabaõhu-istumiskohas või kõige ülemisel tekil, mis oli lihtsalt alumise katus. Lained olid tugevad, võtsime Maarjaga igaks juhuks tableti.

16:00, KOH BIDA NOK, PHI-PHI SAARESTIK, ESIMENE SUKELDUMINE, u. 15 m.

Laiuskraad: 7°39'12.18''N
Pikkuskraad: 98°45'49.8''E

Esimene sukeldumispaik oli valitud Phi-Phi saarestikus, mis asub 45 km Phuketist ida pool ja mis kuulub üldiselt Krabi alla, kuna on sellele lähemal (30 km).

Igale sukeldumisele eelnes lühikene kohatutvustus ning olulise meeldetuletamine - vee all kasutatavad zhestid, ohutusnõuded jne. Olime pidama jäänud Tai sellele piirkonnale nii iseloomuliku kaljusaare kõrvale. Panime varustuse selga ning hüppasime vette.

Esimene sukeldumine oli lihtsalt ringiujumine, harjutusi veel ei tehtud. Olin oma maski sisekliimat väga hooletult reguleerinud (seda tehakse reeglina maski sisse sülitades ning hiljem laialiaetud sülje mahaloputamises), mistõttu üsna pea hakkas mask uduseks minema. Seetõttu sukeldumise lõpuks oli minu nähtavus suhteliselt kasin. Midagi ma siiski tähele panin. Kaljusaar jätkus vee all küllalt järsu nurga all kulgeva seinana, mille küljes siis kees troopilise vee elu. Erinevaid väiksemaid kalakesi oli hulgim, samuti väga palju paksu valge vagla moodi tegelasi, kelle üks ots oli kivi külge kinnitunud ning teine vedeles kas lihtsalt maas või vonkles kivi kohal vees. Suuri kalu ei näinud ehkki keegi teadis rääkida, et kaljuseinast veidi eemal vees olevat olnud suur tume haikala kujuline kogu. Kuna keegi lähemalt seda näha ei jõudnud, siis jäi selle päritolu ebaselgeks. Teatavasti matkivad mõned väikeste kalade parved suurte kalade kujusid, et kaitsta ennast ärasöömise eest. Vee all on üldse hämmastav, mida kõike pole välja mõeldud, et kas ise ellu jääda või teisi kinni püüda.

Peale umbes 45 minutilist suplust ronisime tagasi laevale.

17:30, KOH BIDA NOK, TEINE SUKELDUMINE, u. 6 m.

Instruktor Maido lasi kaptenil otsida mõne madalama koha, kus me saaksime oma harjutusi teha. Selline koht leidus ühe kaljuseina läheduses. Hüppasime vette ja ujusime seina äärde. Maido vaatas natukene ringi ning teatas siis, et leidis meile ilusa kohakese. "Ahjaa," ütles ta meile veel, "kui alla jõuate, siis vaadake, et te meresiilide otsa ei astu, neid on siin palju." Meresiil on üks pisikene õunasuurune must siniste spanjelisilmadega (mida tal on rohkem kui üks paar) kera, mille küljes on umbes 15-20 cm pikkused teravad ogad. Need pole myrgised, kuid tungivad igasugustest riietest läbi ja teevad väidetavalt üsna haiget rääkimata sellest, et haavad lähevad pärast mädanema. Ütleksin, et väide - meresiile on siin palju - oli isegi veidi tagasihoidlik. Nimelt võis neid valusaid okaskerasid näha pea kõikjal kuhu ka ei vaadanud. Vaid ühes väikeses kohas, kuhu neli sukeldujat püsti tihedalt üksteise kõrvale litsudes end hädavaevalt ära mahutasid, leidus üks puhas kivine koht.
Ja seal siis tegime oma viimased harjutused. Esimeseks harjutuseks oli loomulikult kurikuulus kõigi lemmik - ilma maskita hingamine. Olgugi, et Maarja polnud eelmine kord nina kinni hoidnud, tuli temalgi see harjutus uuesti teha. Kuna olin juba mitu päeva ja natuke ka ööd ennast selle mõttega harjutanud, siis alustasin oma katset suhteliselt rahulikult. Ning rahulikuks ma jäingi sooritades ülesande kõigi reeglite kohaselt ning ilma igasuguste viperusteta. Ütleksin, et see lisas kõvasti enesekindlust ning edaspidi, kui mul maski või isegi ninna ja hingamisteedesse vahest vett sattus, ei olnud see minu jaoks enam eriline probleem.
Teise või õigemini kolmanda ülesande (maski ülesandeid oli kaks) nimetus oli "kontrollitud hädatõus ujudes". Nimelt on vee alt võimalik mitmel viisil välja tulla ning need on järjestatud ohutuse ning mugavuse järgi, kusjuures kontrollitud hädatõus on üks viimasemaid ehk siis vähemeelistatumaid. Kõige lihtsam variant on loomulikult üritada normaalselt pinnale kerkida - iseenda balloonist hingates, rahulikult kerkides mitte üle 18 m/min. See peaks välistama igasugused probleemid. Teine variant, kui endal õhk otsa peaks saama, on kasutada kaaslase lisaotsa. Kolmas variant, kui kaaslase lisaotsaga peaks midagi juhtuma, on kordamööda hingata läbi ühe otsa - ülesanne, mida me eelmisel päeval olime proovinud. Neljandaks tuligi kontrollitud hädatõus, kus sukelduja, kellel tõenäoliselt on õhk otsa saanud võtab kopsud viimast õhku täis ning alustab ülespoole ujumist ise samal ajal öeldes "aaa", mis on vajalik seetõttu, et kuna õhu ruumala teatavasti rõhu vähenedes kasvab, siis tuleb üleliigne õhk kopsudest kiiresti välja lasta. Selline siis ülesanne, mis tuli mul kenasti välja, kuid mis Maarjal läks kehvemini lihtsalt seetõttu, et ta unustas ära, mida millises järjekorras tuli teha. Igatahes lõppes sellega meie veealune piinamine ning tulime taas paati, tutvumata seekord lähemalt veealuse eluga.

20:30, KOH HAA YAI, ÖÖSUKELDUMINE, u. 13 m

Laiuskraad: 7°25'37.08"N
Pikkuskraad: 98°53'14.34"E

Meid oli viidud ligi 30 km lõuna poole, kus asub paar kaljumürakat, mida kutsutakse nimega Koh Ha Yai.

Olime Maarjaga väga imestunud kuuldes, et meid algajaid viiakse öösukeldumisele. Seda ei tohiks me teha isegi peale litsentsi kättesaamist - see on Advanced OWD litsentsi omanike pädevuses. Ometi ei tehtud meile mingit hinnaalandust. Valisime välja endale sobivad taskulambid ning läksime jälle alla.

Tuleb tunnistada, et taskulambid olid sitad ning ühel hetkel hakkasin ma jälgima rohkem Maido lampi, mis oli mitu korda võimsam, kui minu oma. Sukeldumine ise sujus kenasti - kulgesime mööda kaljuseina ning otsisime taskulambiga põnevat ja vaatamisväärset. Huvitav oli seda jälgida - eemal paistsid ainult nõrgad teiste sukeldujate tulukesed ning nende taga vaevumärgatav kogu, lähemal suuremad valguslaigud, mis paljastasid veealuse elu. Ja muus kohas ümberringi ainult pilkane pimedus. 25 meetrise nähtavusega on päevavalguses alati üles vaadates veepind näha. Seekord polnud midagi - vaata üles, vaata alla - kõikjal tühjus. Tundus nagu hõljuks kosmoses. Kõik oli vaikne ning sukeldujate aeglaselt kulgevad valgusvihud tekitasid kuidagi kummalise rahu ja kindlustunde - justkui midagi poleks enam mitte kunagi katki. See oli huvitav kogemus hoolimata sellest, et öist elu me nägime äärmiselt vähe - paistis, et röövkalad on enesele kusagil mujal parema jahimaa leidnud.

Öösukeldumisega lõppeski meie esimene sukeldumispäev. Peale põgusat sauna läksime kajutisse ja vajusime rahutusse unne.


Krabi National Park Success Resort. Krabi. Tai