Laupäev, 23. veebruar 2008

XIII PEATÜKK


NELJAPÄEV, 7. VEEBRUAR 2008. ELAMA KOLIMINE KRABILE.

Mobiil, sindrinahk, helises praktiliselt kohe, kui olin magama jäänud. Kell oli 7 hommikul ja ma tänasin ennast, et olin viimase klaasi veini joomata jätnud. Tunne oli niigi päris õudne. Õnneks hambapesu parandas seda tunduvalt.

Maido ja Tago olid juba üleval ja nokitsesid arvuti kallal. Meie jaoks oli juba takso tellitud, kuid see hilines. Taksojuhiks oli üks pisikene tai mees, kes vabandas ette ja taha, et õigeks ajaks ei jõudnud. Sadamasse oli 25 minutit sõitu. Sadam oli täiesti ootuspäraselt üks väga segadusseajav koht, kusjuures mul polnudki aega uurida, kas midagi sellist terminali taolist seal üldse leidus või mitte. Me peatusime, tõenäoliselt kohas, kus peatuda ei tohtinuks, ühe varikatuse ees, mis meenutas Tallinna bussijaama peatuste varjualust. Selle kollaste sammaste vahel käis tihe sebimine. Taksojuht talutas meid ühe samba juurde, kus oli eriti tihedalt rahvast koos. Lähemal vaatlusel võis märgata selle ees lauda ning toolikest, kus tailannad laevapileteid müüsid. Taksojuht rääkis midagi ühe päikeseprillides ning suhteliselt pika tailasega, kes küsis siis, kuhu sõita soovime. Selgus, et Krabile otse laeva vähemalt selle laevakompanii all ei sõida. Tuli minna ümberistumisega Phi-Phi saarel. Piletiostmine käis nii, et me ei saanud eriti arugi, kui me juba laeva pardal olime. Alles hiljem mõtlesin, et mõnel teisel maal oleksime võinud sada korda tüssata saada ja kõigest ilma jääda. Näiteks pidime taksojuhile maksma 400 bahti, kuid meil oli ainult 1000 bahtine. Selle andsime siis taksojuhile, kes läks seda lahti vahetama. Ta oleks täiesti rahulikult võinud selle rahatähega vaikselt ära aurata, kuid ülejäägi saime kõik ilusasti tagasi.

Laev oli pisikene kahetekiline sõiduk, mille sarnaseid olen näinud Eestis Naissaare vahet seilamas. Laev oli puupüsti rahvast täis, kõikvõimalikest rahvustest ja erineva sihtkohaga inimesi. Meil polnud tegelikult suht õrna aimugi, kuhu või kuidas me sõidame või mis me edasi peame tegema. Leidsime oma rinnalt kollase kleepsu - nagu tavaliselt muuseumides antakse. Silmasime veel ka rohelisi ja punaseid kleepse. Valjuhäälditest rääkis keegi vigases keeles tavapärast tutvustavat juttu ning lisaks midagi ka erinevate kleepsude omanike kohta. Valjuhääldi ragises, mootor mürises, inimesed lõugasid. Meile väga olulisest jutust saime aru ainult "yellow sticker". Kehitasin õlgu ja panin klapid pähe.

Sõit Phi-Phile kestis poolteist tundi. Oli 11 läbi hommikul ja üks meie Taimaal viibimise kõige kuumemaid päevi. Läksime välitekile ning kuulasime, üritades aru saada, kas meil tuleb maha minna või laevale jääda. Paistis, et teised kollase kleepsuga isikud ronivad maale. Koukisin oma suure kohvri teiste alt välja (need olid välitekile kuhja visatud) ning seejärel loivasime maale. Mis edasi? Vaatasime Maarjaga üksteisele otsa. Siis vaatasime ringi. Liivarand. Meri. Ja paabeli segadus. Siin oli kõiksugu rahvast ja tõelisi inimtüüpe. Aga ma ei viitsinud pilti teha. Mul oli 25 kilogrammi raske kandam lisaks oma seljakotile, mida ma pidin mööda liivast pinda edasi tassima, väljas oli 40 kraadi kuuma ja 7 tundi tagasi olin ma pudeli veini ära joonud. Mul oli sitt olla ja ma olin kuri. Nägime eemal midagi kaubatänava taolist ja suundusime sinnapoole. Üsna pea märkasime telki või varjualust, mille peale oli kirjutatud Tourist Information. Tegelikult oleks pidanud see hästi näha olema, kuid me otsisime jällegi pigem midagi terminali või rannahoone taolist. Mida ei peeta sealkandis ilmselt vajalikuks. Maarja uuris järgi. Laev Krabile pidi välja sõitma kell 14:00. Meil oli rohkem kui kaks ja pool tundi aega. Rühkisime edasi. Iga nurga peal seisid pagasitakso või hotelli tegelased, kes üritasid turiste endale meelitada. Selle 100 või 200 meetri peal tuli meil vähemalt 10 korral läbi mängida dialoog:
"Taxi!"
"No, thank you!"
"Are you staying to Phi-Phi? Do you have a hotel?"
"No, we are going to Krabi."
"Krabi? The ship goes at 2 o'clock."
"Yeah, we know!"
"Have a nice day!"
"Thanks!"
Möödusime tänaval ühest kirjade järgi sukeldumiskeskusest, kus hüüdis üks kaarti käes hoidev mees meile nõnda: "You need a hotel? Trying to find a place to visit? Here, take a Phi-Phi map. It's free! It has everything you need."
Me teadsime enam-vähem täpselt, kus me asume ning selleks ajaks olime ka aru saanud, mis me edasi peame tegema, nii et ütlesime kaardist ära ning lonkisime edasi, et mõnda söögikohta leida, kus ülejäänud aja mööda saata. Keerasime peagi tagapool otsa ringi ning otsustasime minna tänava algusesse ühte söögikohta, mida olime varem märganud. Jõudes taas sukeldumiskeskuse juurde, kõnetati meid nõnda: "So you are lost, don't know where you are going? This map has everything you need to know about Phi-Phi."

Sõime söögikohas väga aeglaselt oma kõhud täis ning luristasime jooke. Niiviisi suutsime kaks tundi laiaks lüüa. Õnneks oli selle aja peale kell saanud juba nii palju, et tuli vaadata, kas laev juba pardale ei võta. Enesetunne oli juba hulka parem ning vaatasin juba kogu meie seiklust pigem kõrvaltvaataja muigega. Meid juhatati ühe üsna sarnase aluse juurde nagu oli eelmine. Võtsime taas koha alumisel tekil, kus valitses küll paras kuumus, kuid siiski mitte selline leitsak kui lauspäikese käes ülemisel tekil. Peagi tuli meie juurde, üks pealtnäha laeva meeskonna liige, tõenäoliselt piletimüüja, kes küsis, kuhu me läheme. Vastasime, et Krabile. Kas meil on hotell? Jah on. Kus see asub? Pole õrna aimugi. Mis nimi? Krabi Success. Hmm, see vist ei asu Krabi linnas, teil tuleb võtta takso, see maksab erinevatesse piirkondadesse nii ja nii palju (loetles meile mingid hinnad). Me ütlesime, et meil on transfeer hotelli olemas. Ahsoo, no siis on kõik korras. Head reisi. Aitäh!
Sellised need tailased on. Abi ei pea küsima - see tuuakse kandikul ise kätte. Turist ei jää seal kunagi hätta ja ta ei pea isegi maksma selle abi eest, mida talle osutatakse.

Meie laevareis pidi kestma tund aega (kuna Phi-Phi on Krabile lähemal kui Phuketile), kuid kestis hoopis kaks tundi. Hiljem arvas Anon - meie reisikorraldaja Krabil, et laevakompanii hoiab sedaviisi kütust kokku. Kuid see tähendas, et olime oma saabumise ajahetke valesti öelnud. Saatsin Anonile, keda me polnud küll veel kordagi näinud, kuid kelle mobiilinumber oli mul olemas, sõnumi, et hilineme. Me ei teadnud, kas see sõnum kohale jõuab, kas meile üldse keegi järele tuleb või kas me üldse jõuame õigesse sadamasse, kuid kummalisel kombel ei muretsenud me selle pärast eriti. Pikapeale tekkis selline pohhuistlik suhtumine - ah, niikuinii keegi aitab ja juhatab. Kuid tailaste abivalmidust polnud seekord vaja - transfeer ootas meid ilusasti (vist juba tund aega) ning viis meid meie hotelli. See asus 20 minuti tee kaugusel Krabi linnast kummalise nimega Nopparat Thara rannas ühe veel kummalisema viie tärni hotelliga samal krundil (hotellidel on sama omanik). Kuna autojuhil oli kiire (teda ootas järgmine tööots), siis kasutas ta hotellini jõudmiseks shortcuti (siis me seda veel ei teadnud), mis lõppes ühe aukliku garaažidetaguse kruusateega, mis oli parajalt nii lai, et väikebuss selle peale ära mahtus. Paremal lokkas tühermaa ning ees terendas veider templisarnane ehitis, mille juurde meid viidi. Võite arvata, kui kentsakas mulje meie uuest hotellist jäi - asub kindlasti kuskil perses ja on tagatipuks veel kitshi maailmameistrivõistluste tippteos! Selgus aga, et hotelli juurde viib ka täiesti normaalne tee, ta asub 400 m kaugusel rannast ning meie hotell on hoopis tempelhotelli taga olev märksa tagasihoidlikum ehitis.

Kohtasime hotelli fuajees leti ääres ühte tai meest. Miskipärast oli mul kohe tunne, et tema on Anon. Nii see oligi. "Terrre tulemast!" tervitas ta meid kohe mahlakalt. Ta oli üks neid tegelasi, kes üle kõige maailmas armastavad rääkida. Kuna ta pidi kohe kahjuks ära minema (just hetk tagasi oli meie jaoks kirja kirjutanud), siis tegi ta lühidalt, kasutamata selleks mitte rohkem kui 5000 sõna. Seejärel ta soovis meile nägemiseni (NAGAMISENI) ja lahkus.

Terve hotell oli ainult pisikesi tai naisi täis. Meile anti tuba esimesel korrusel ning sellest pääses ka aeda. hotell paistis vanem välja, arvasin esialgu, et ehitatud 90-ndate keskpaigas, kuid hiljem uurisin internetist, et alles 2003. a. Võibolla oli kontrast Kata Palmiga liiga suur, kuid esialgu tundus ta kehvem. Samas oli ruumi rohkem - terve toa peale ehitaksid eurooplased kolm tuba. Voodi oli nii lai, et sinna oleks võinud kolm Barutot magama panna. Vannitoas oli vann ja dush eraldi, kraanikaus asus poolenisti justkui esikus, mis samas polnud üldsegi paha. Ruumist pääses avarale rõdule ning sealt treppimööda aeda. Aed oli aga kaunis väike ning basseini ei andnud Kata Palmi omaga võrrelda - see läks pigem sinna Kreeta hotelli katusebasseini kanti - , kuid rohelust seal isegi leidus. Aeda piiras igast küljest naaberhotell. Anon teadis rääkida, et sellele ei tahetud esialgu ehitusluba anda, kuna see pidavat solvama buda usku. Siiski on ta valmis ehitatud ning paistab ära juba kaugelt merelt.

Nägime esimene õhtu oma aias sisalikku. Mitte gekot - neid olid kõik kohad täis - vaid kohe ehtsat 30-40 cm pikkust tegelast. Meil polnud fotokat käepärast ja nii see sisalik jäi pildistamata. Üritasime veel mõni teine päev teda tabada, kuid ei õnnestunud. Sisalik oli paljutõotav. Tundus, et oleme lõpuks jõudnud paika, kus on veidi ka elusat loodust näha.

Kommentaare ei ole: