Laupäev, 16. veebruar 2008

XII PEATÜKK

17:00, KOH HAA NEUA, SEITSMES SUKELDUMINE, u. 15 m.

Viimasteks kaheks sukeldumiseks olime sõitnud Phi-Phi saarte ning hommikul külastatud Hin Muangi ja Hin Daengi vahele jääva saarestiku juurde, mida nimetati, nagu ma juba mainisin, Koh Haa'ks. Seekord oli välja valitud pisikene pealtvaates neerukujuline saareke, millel nimeks Koh Haa Neua.

Plaan oli sukelduda paiga edelaosas, et siis vaikselt vastupäeva mööda lõunakülge saare kaguosani ujuda. Meile oli kinnitatud, et sukeldumine on lihtne, vesi on rahulik, hoovuseid pole ning põhi madal. Ometi leidsime enda üllatuseks, et meie valitud sukeldumiskohas valitses väga tugev hoovus, mis üritas inimesi ümber saare meie jaoks vastupidises suunas kanda. Tavaliselt laskusime alla püstiasendis vasakut kätt üleval hoides ning vestist õhku välja lastes. Sel korral polnud selline teguviis võimalik kuna hoovus võimendus keha suurema takistuse tõttu. Peale mõningat rabelemist ja mõttetut õhukulu muutsin strateegiat. Pöörasin ennast pea alaspidi ning hakkasin diagonaalis põhja poole ujuma. See toimis igati paremini ning varsti olin põhjas, mis selles kohas ulatus 7-8 meetrini. Kuna Maarjal oli ikka veel probleeme allasaamisega ja instruktor teda abistama läks, siis ootasime meie niikaua all ühe koha peal. Ka seal oli hoovust tunda nii, et paigalpüsimiseks tuli lestadega tööd teha. Sukeldumine ähvardas lühikeseks jääda, kuid õnneks laabus kõik kenasti. Kui olime ühest kaljunukist mööda saanud, siis vaibus ka hoovuse mõju ning võisime rahulikult mereelu uurimisele pühenduda.

Viimasele sukeldumisele võib viie palli süsteemis anda hindeks 4. Nähtud mereelukad olid meile juba tuttavad, midagi uut juurde ei lisandunud, kuid see-eest oli tegemist väga huvitava reljeefiga. Põhjast kerkivad rahnud moodustasid mitmes kohas sambaid ja konsoole, mille vahel oli päris tore ringi ujuda. Rahnud pakkusid kalade jaoks mitmeid võimalusi enese peitmiseks, mistõttu tähelepanelikult uurimisel võis väikestest süvenditest ja korallide vahelt nii mõndagi leida. Väga omapärase ulmelise mulje jätsid karika või tünnikujulised moodustised, mille sisse kalad aeg-ajalt uudistama sattusid. Tekkis alati põnev moment, et kas nüüd äkki tünn elavneb ning välkkiirelt oma suu sulgeb nagu selles keskkonnas igati oodata võiks. Kuid tünnid jäid liikumatuks, jäigaks.

Saare teises otsas keerasime ringi ja tulime tuldud teed tagasi tõustes pinnale samas kohas, kus laskusime. Õhku oli kõigil alles jäänud piisavalt - olime õppinud juba veidikene oma energiakulu kontrollima - ujusime horisontaalis ning ebavajalikke liigutusi ja kätega vehkimist ei teinud.

Kui olime end veidi kasinud ning ka õhtusöök söödud, tõi meie instruktor kajutist kausta ning lõi selle laual lahti. "Kirjutame teile kohe siin AOWD ära või?" küsis ta muigega. Seejärel möönas, et sellisel juhul saadetakse litsentsitaotlus talle ilmselt tagasi. Olime Maarjaga väga rahul ka oma OWD kättesaamisega. Meie ees olid nüüd "teed valla" ja me võisime nüüd igasse maailma punkti sukelduma minna. Omal riskil muidugi arvestades oma võimeid ning litsentsiga paika pandud piiranguid - sukeldumise maksimaalne sügavus 18 meetrit jne. Mis ei tähendanud muidugi, et kui 18 meetri sügavusel mask eest ära kukub ja 20 meetri sügavusele põhja langeb, peaks siis harjavarrega ülevalt seda koukima hakkama nagu meie Tallinna instruktor tabava näite tõi. Küsisin ka Maidolt, meie instruktorilt, kui ta litsentse välja kirjutas, et kas ta ei arvanud, et meiesuguseid algajaid sellistesse kohtadesse vedades võiks risk olla liiga suur. Ta vastas selle peale, et kõige hullem oleks see, kui inimene teeb oma harjutused madalas vees ära, saab litsentsi kätte ja kahe aasta pärast läheb Punase mere äärde, lööb litsentsi lauale ning mingit varasemat kogemust omamata seal suvalistes kohtades sukelduma hakkab. Sellega tuli meil nõustuda. Need "karmid õppetunnid" aitasid päris kiiresti aru saada, mis see veealune elu on ning kuidas seal endaga toime tulla. Loomulikult on tore hoobelda, et käisin jube sügaval või sukeldusin räigelt karmides tingimustes või muud säärast, kuid tegelikult pole sellel mingit tähtsust. Näiteks sügavust vee all eriti ei tunneta isegi üles vaadates. Kuna vee all paistavad kaugused teistmoodi, siis ei saa absoluutselt aru, oled sa 10 või 25 meetri sügavusel. Ka Hin Muangi püstloodis sügavikku kukkuv sein pole ohtlikum kui Racha Yai kuuemeetrine liivapõhi. Sukelduja peamiseks ohuks vee all on sukelduja ise.

Meie sõit tagasi Chalongi oli kaunikesti pikk ning kuna samal päeval oleks pidanud kell 15:00 päeval, kui meie hulpisime Koh Haa Yai lähedal 10 meetri sügavusel vees, olema transfeer Phuketi hotellist Krabile, me selle peale loomulikult ei jõudnud. Alguses kaalusime võimalust, et meid võetaks Phi-Phi saarte juures kiirpaadi peale. See oleks osutunud meile aga kaunis kulukaks - 20 000 bahti, mistõttu sellest loobusime. Seega otsustati meid ööbima panna Chalongi, kus elasid ka meie reisikorraldajad.

Kaldal oli meil vastas Tago, kes näost särades mopeedi seljas kohe lobisema kukkus. Tago armastab tihti nalja teha, kuidas nad Maidoga sukeldujate 10% loomulikku kadu kunagi täis ei suuda teha, nii ka seekord. Meile pakuti varianti, kas pannakse meid kusagile hotelli või siis ööbime reisikorraldajate juures. Me vähenõudlike inimestena ja mitte eriti mingite hotelligurmaanidena võtsime viimase pakkumise vastu ja teatasime, et vaatame nende elamise üle. Tagol oli selle üle hea meel. "Kas te aimate, mis mul teie jaoks siin kotis on?", küsis ta kavalalt ise samal ajal kotti raputades, mis kõlas väga klaasiselt.
"Nonii," mõtlesin ma endamisi. "Hüvasti, unedemaa!"

Neil oli üüritud väikene ühekordne majakene nagu neid terve Phuket täis on, kuid siiski euroopapärane ehk siis spetsiaalselt välismaalaste majutamiseks ehitatud. Tagol on küll ka Tais kinnisvara ning isegi mingi villa, kuid miskipärast elab ta enamuse ajast selles üürimajakeses.

Maja oli pisikene kolmetoaline ehitis väikese köögi ja vannitoaga. Elutuba oli hoone keskel ning sellest viisid uksed kõikidesse muudesse ruumidesse. Meile anti Tago isiklik magamistuba, mille voodis oli ta juba hommikul spetsiaalselt meie jaoks voodipesu ära vahetanud - ettenägelik võllaroog! Seejärel hakati meid jootma. Me Maarjaga avastasime end äkitselt punast veidi lürpimas, olles ise väsimusest ümber kukkumas, ning Jaak, kolmas värske OWD omanik, hakkas rummi kummutama. Maido õde ning veel üks neiu, kelle me saabumisel leidsime põrandalt magamas, kobisid vabasse tuppa magama. Tarbisime alkoholi ja lobisesime siis niimoodi kuni kella kolme või poole neljani hommikul. Jaak oli pea üksi terve pudeli rummi endale sisse kallanud ja oli selleks ajaks paras kännuämblik. Jõumeetodit kasutades viisin Maarja ära magama, kes muidu oleks vist hommikuni seal veini tinistanud.

V. Reimani tänavas. Tallinn. Eesti

Kommentaare ei ole: