VII PEATÜKK

PÜHAPÄEV, 03. VEEBRUAR 2008. PHUKETI LINN JA ÖÖTURG

Meie kolmas reis toimus õhtupoole ning eesmärgiks oli külastada Phuketi linnakese ööturgu. Meil oli aega kella 15:00-ni, mistõttu õnnestus seekord vähese erandina siin Taimaal ennast hommikul täielikult välja magada. Esimese poole päevast vedelesime hotelli basseinis.

Kella kolme paiku saabus väikebuss. Autojuht näitas meile nimekirja. Uurisin seda juba huviga, ega pidanud pettuma. Seekord olin mr. Vaak. "Kraaks!" tahtsin öelda bussijuhile, kuid teades, et see iroonia lendab tuulde, ainult muigasin suunurgast ning ütlesin, et põhimõtteliselt on ta, jah, tulnud meie järele.

Reisi jooksul näidati meile põgusalt ka Phuketi linna. See on pisikene linnake, mis toimib Phuketi saare keskusena ning mille mõnisada aastat tagasi rajasid Portugaallased rauamaagi kaevandamise eesmärgil. Töölised toodi sisse hiinast. Seetõttu kujunes siin välja omapärane arhitektuuristiil, kus majade välisilme oli portugalipärane ning seest nägid välja hiina moodi. Viimast ei saanud kahjuks kontrollida, kuid Phuketi "vanalinnal" oli tõepoolest mõningane Vahemereline hõng olemas. Phuketi linn ise on kaunis eklektiline nagu ikka Aasia asulad ning ei paista õigupoolest mitte millegagi silma. Üldiselt on terve Phuket üks paras asula, mille asustustihedus on midagi sarnast mõningates Tallinna äärelinnade pooleliolevates arenduspiirkondades. Seega Phuketi linna eristamine ülejäänud saarest on pigem formaalne.

Käisime ühes hiina templis. See oli värviline, eelkõige punastes toonides hoone, mille sisemusse oli meeletul hulgal erinevas suuruses "Rõõmsa Buddha" kujukesi kuhjatud. See sarnanes rohkem suveniirimüüja müügiboksiga, mitte aga pühamuga. Mind vapustasid aga hoopis fotod mingitest traditsioonilistest pidustustest, kus hiinlased omale põske suured augud lõikavad ja siis sealt igasugu kaikaid ja terariistu läbi topivad (teine ots tuleb suust välja). Selle mõttest ma ei saanud absoluutselt aru, aga võigas oli vaadata küll, eriti noori naisi.

Kui kell oli piisavalt palju, läksime turule. Jällegi võis paralleele tuua vana hea Kadaka turuga. Vahekäikude kohale olid tõmmatud presendist katted, mis asusid maksimaalselt 1.70 m kõrgusel, mistõttu võite isegi arvata, kui mõnus mul seal käia oli. Kuna turg oli orienteeritud pigem kohalikele, siis eurooplase hiigelkeha jaoks seal ühtegi eset müüa ei pakutud (näiteks meeste sandaalide ja plätude numbrid lõppesid 42 peal). Peale mõningast uitamist ja tõdemist, et meil pole seal suurt midagi osta (suveniire ju ka ei müüdud), otsustasime Maarjaga hakata gurmaanlusega tegelema. Nimelt võttis veerand turgu enda alla toitlustamine, mis kujutas endast söögikohtade ja kokakunsti kurioosumite tohuvabohu. Peale esimest ringi saime aru, et pole mõtet otsida midagi meie jaoks arusaadavat, sest enamuse asjade kohta ei osanud me isegi seda öelda, kas tegemist on loomse, taimse või merelise päritolu toiduga. Alustasime siis huupi ühest asjast, mis kujutas endast vist grill-kaheksajalga, mille sisu oli poolvedela muna sarnane. Seda grilliti tavaliste puupulkade otsas otse ostja silme all. Ta maitses nagu täiesti maitsetu asi, nagu kaheksajalg, mille sisse pandud toores muna. Ilmselt oli mõeldud tarbida ikkagi koos kastmega, mida me ei soovinud lisaks saada. Järgmisena võtsime midagi ohutumat - minule Changi õlu ja Maarjale Liptoni jäätee. Seejärel kulus veel tükk aega, kus me midagi ei ostnud. Siis aga leidsime koha, kus pakuti asju, mille põhilise massi moodustas nuudel. Võtsime kaks erinevat "vähese tshilliga", mis tähendas seda, et suulagi oli pärast punane ja valutas, aga nahk päris maha ei tulnud. Maarja muutus juba julgemaks ning teatas, et tema soovib järgmisena toitu, mis tekitaks vajadust õhtul endale paar pitsi konjakit sisse kallata. Leidsin siis tema jaoks ühed kevadrulli moodi tundmatu sisuga ja ilmselt palmilehte keeratud asjandused, mida näppisid pesemata laual kohaliku tailanna pisikesed käekesed. Maarja arvas, et nii ekstreemseks ei maksa ka minna. Kaalusime veel mingi kala- või seenerulli varianti ning mitmeid erinevaid lihasid, kuid ühtki neist siiski ei ostnud. Siirdusime hoopis magustoidu kallale, mis tähendas, et sõime ära ühe pehme vahvli kookospähkli täidisega ning jõime kaks piimajooki, ühe kohvimaitselise ning teise lillat värvi, kuid arusaamatu maitselise, kuna tailanna vigane inglise keel jäi meile mõistetamatuks ning maitsest ka aru ei saanud. Samas oli ta päris hää.

Nende maitseelamustega me oma turulkäigu lõpetasimegi. Tagasiteel sõitsime veel ühe mäe otsa, kust sai Phuketi linna öist panoraami pildistada. Seejärel viidi meid hotellidesse tagasi.

ESMASPÄEV, 04. VEEBRUAR 2008. SUKELDUMINE RACHA YAIL

Laiuskraad: 7°36'39.79"N
Pikkuskraad: 98°22'18.04"E

Racha Yai on pisikene saarekene umbes 25 km Phuketist lõuna pool, kus käiakse üldiselt sukeldumas või rannas. Phuketi ja Krabi ümbruse saarekesed, nagu ma korduvalt olen maininud, on kõik väga sarnased kivikuhjatised püstloodis merest kerkimas, mille ääres mõnikord võib leiduda tuulevaikne lahesopp liivase rannaribaga. Just selline Racha Yai oligi.

Kuna olime Tai reisi tarbeks juba Tallinnas oma sukeldumise kursusega alustanud ning teooria ja basseinitunnid läbinud, siis Tais jäi meil läbida teine pool kursust - sukeldumine avamerel.

Läksime sinna väikese, umbes 30-40 inimest mahutava ilma kajutiteta laevakesega, kus oli nii soomlasi kui eestlasi, nii algajaid sukeldujaid, "vanu kalu", snorgeldajaid kui lihtsalt peesitajaid. PADI OWD litsentsi üritasid saada peale meie veel viis inimest.

Meie instruktoriks oli üks meie giididest - Maido. Nii Tago kui Maido on sukeldumisinstruktorid ja see neid tegelikult Berger Reisidega kokku viiski. Maido on noor, umbes minuvanune või minust paar aastat vanem mees. Ta andis kõigepealt kordamiseks mõned teooriaküsimused, millest meie kaks pääsesime, kuna olime teooriakursuse läbinud alles nii hiljuti. Kohale jõudes panime varustuse selga ning siirdusime umbes 3 meetri sügavusse vette oma harjutusi tegema.

Sukeldumise harjutused kujutavad endast tegelikult teatud probleemide läbimängimist, mis vee all ette võivad tulla. Neid on mitmeid erinevaid ning igale algajale sukeldujale võivad täiesti erinevad ülesanded raskeks osutuda. Kuna sukeldumine tänapäevase varustusega on tehtud ohutumaks kui näiteks snorgeldamine, siis kõik, mis sinuga vee all juhtuda võib, on enamjaolt sukelduja enese süü tingitud tavaliselt sellest, et satutakse paanikasse.

Meil mõlemil oli teatud ülesanne, millega me basseinis polnud kõige paremini hakkama saanud. Maarja probleemiks oli neutraalse ujuvuse saavutamine. Selgituseks - ujuvus on kehal positiivne, kui ta hulbib pinnal, negatiivne, kui ta vajub põhja. Sukeldujale on kõige olulisem oma seljas oleva vesti sisse lastava õhukoguse balanseerimisega ja õige lisaraskuse kaasavõtmisega saavutada olukord, kus ta oma sügavust vees reguleerib enda kopsudega. Tuleb mainida, et inimest vee alla saada on üpris keeruline. Varustus - kalipso, õhuballoon, regulaator, vest - kaaluvad k6ik kokku üle 30 kilogrammi. Kuid sellest on vähe. Iga sukelduja peab enda vööle riputama lisaraskused, mille hulk sõltub inimese kehaehitusest ja kaalust. Muide, sajakilone mees peab reeglina enda vee alla saamiseks rohkem raskusi kaasa võtma kui 70 kilone mees. Minul oli kaasas umbes 7 kilo lisaraskust, Maarjal umbes sama palju. Need on tegelikult lihtsalt tinaplönnid, mis vööle riputatakse.
Seega, et inimest vee alla saada, peab ta endaga kaasa võtma ligi 40 kilogrammi ning ka siis võib esineda probleeme, kus vee alla saamine on üks paras keberniit. Samas, kui raskusega üle pingutada, toimuvad laskumised ning tõusud väga järskude üleminekutena. See on ohtlik nii kõrvadele kui ka sellele, et põhja olemasolu korral tuleb sukeldujal "käpp maha panna", mida sellisel korallrifil pole eriti tark tegu teha - maapind võib peita endas mida iganes. Maarjal midagi seesugust oligi. Basseinis ujus ta pahatihti nagu koolend räim, kõht ülespoole, triivides sinna, kuhu vool parajasti viis. Racha Yail sai ta lõpuks oma ujuvuse enam-vähem paika.

Kuid minu probleem oli teist laadi. Kursusel tuleb teha mitu "maski" harjutust. See tähendab tegelikult ühte ja sedasama - sukelduja silmad ja nina saavad vett täis ning tal tuleb niimoodi suu kaudu hingates mõnda aega vastu pidada. Minul tekitas see ülesanne basseinis meeletut raskust - niikui mu ninasõõrmed veega kokku puutusid, tekkis spontaanne refleks, mis kõik minu hingamisteed sulgesid. Seega polnud erilist kasu regulaatorist ehk regust, mille kaudu õhk oli saadaval - ma ei suutnud normaalselt hingata. Kui ma ennast jõuga sisse hingama panin, avastasin ma enda ehmatuseks, et ma ei suuda välja hingata. Seega olid ühel hetkel minu kopsud pilgeni õhku täis, kuid sellest hoolimata valdas mind tugev lämbumistunne. See tekitas lisapaanikat, mis kulmineerus sellega, et tõmbasin endale nina kaudu tublisti vett kopsudesse. Selliselt möödusid minu katsed Kalev Spa basseinis, millest kõige ilgem oli katse 4 meetri sügavusel, mis lõppes paanilise pinnalerabelemisega ning tohutu veekogusega bronhides.
Võite ette kujutada minu hirmu, kui ma avastasin, et mul tuleb teha seda nüüd kolme meetri sügavusel soolases vees.

Niikui me vee alla saime, oli esimeseks asjaks kohe maski ülesanded. Esiteks tuli mask poolenisti vett täis lasta ning siis tühjendada. See on suhteliselt kerge - see, et maski natukene vett satub, on üsna tavapärane nähe. See väike veekogus ei tungi ka ninasõõrmetesse. Maski tühjendamine toimub alati nina kaudu õhku välja puhudes. Ülesande tegin ära ilma suuremate probleemideta. Seejärel tuli mask tervenisti vett täis lasta. Võtsin kopsud õhku täis ja pigistasin silmad kinni. Ninasõõrmetesse tungiv vesi oli ebameeldiv, kuid kohe alustasin maski veest tühjendamist. Ka see ülesanne möödus rahulikult. Ja siis tuli minu õudusunenägu ehk mask täiesti peast ära võtta ning 30 sekundit hingamist regu kaudu. Õnneks olin avastanud ühe nipi, kus nina sõrmedega kinni hoides pole mingit probleemi hingamist kontrolli all hoida. Teadsin, et nii ei tohi teha, kuid ma ei saanud sinna midagi parata. Tegin oma ülesande niiviisi ära.

Järgmine ülesanne oli "lestadel kiikumine" - sukelduja lebab kõhuli põhjas ning õhu sissehingamise tagajärjel peab tema ülakeha vaikselt üles kerkima. See on neutraalse ujuvuse ülesanne ning eeldab vesti sees oleva õhu hoolikat reguleerimist. Ujuvuse ülesanded ei tekitanud mulle kunagi raskusi ja ka Maarja sai kenasti hakkama. Seejärel ujusime natukene ringi umbes kuni 8 m sügavuses vees.

Ausalt öelda oli esimene hetk meres kaunis kõhedust tekitav. Sa hõljuksid nagu kusagil keset eimiskit ning sinu maksimaalne vaateulatus on hea nähtavuse korral 25 meetrit. Peale seda barjääri võib olla misiganes. See veealuse maailma piiritus on alguses häiriv, kuid ühel hetkel muutub ta hoopis meeldivaks ning ühel hetkel juba ongi just piirituse tunne see, mille pärast sukeldujad seda spordiala armastavad. Ja just seetõttu on sukeldumine rohkem psühholoogilist laadi tegevus. Sa õpid seal iseendaga toime tulema, üle saama oma pseudoprobleemidest ja hirmudest, usaldama oma varustust ning jälgima täpselt distipliini, teades, et iga reegli rikkumisele võib karistuseks järgneda suured tervisekahjustused või isegi surm. Kõige olulisem on vee all säilitada rahu ja ainuüksi selle kontrolli säilitamisega saab tunnetada, kui rahulik ja imeline on tegelikult veealune elu.

Teine sukeldumine järgnes umbes tunnike peale esimest. Jätkasime oma harjutusi. Selleks korraks tuli teha järgmist - vabaneda oma raskusvööst ning see siis jälle endale ümber panna - koordinatsiooniharjutus, mis õpetab, kuidas kõige lihtsamaid asju mitte keeruliseks ajada; seejärel tuli seljast võtta vest koos ballooniga ning see tagasi selga panna - asi, mis võib vajalikuks osutuda vee all kuhugi, näiteks taimestikku kinni jäädes; ning veel tuli meil läbi mängida õhu jagamise harjutus - igal sukeldujal on ballooni küljes kaks regulaatori otsa, teine eelkõige buddy jaoks, kellel õhk otsa saanud, aga seda võib ka ise kasutada kui peamine ots mingil põhjusel rikki peaks minema. õhujagamise harjutus tähendas aga seda, et mingil põhjusel pole lisaotsa võimalik kasutada ning seega tuleb kordamööda hingata läbi ühe sukelduja peaotsa. Esmapilgul võib tunduda õudne enda hingamistoru vee all suust ära võtta, kuid tegelikult on see kaunis lihtne tegevus. Ka regu ise on ehitatud nii, et suhu tagasi pannes on võimalik välja puhudes või kui kopsudes õhku napib, siis regu peal olevat nuppu vajutades torus olev vesi välja juhtida. Regu on lollikindel riist, sinna sisse võib köhida või isegi oksendada, teda on võimalik ühe hetkeda puhtaks lüüa. See ülesanne, mis tegelikult polnud kronoloogiliselt viimane, möödus kõigil viperusteta.

Teise sukeldumise lõpus anti meile väga vähe aega ringiujumiseks. Just siis, kui hakkas põnevaks minema, andis instruktor signaali, et tuleb pinnale ujuda. Selleks päevaks olidki sukeldumised läbi.

Olles tagasi laevas, saime teada, et litsentsid meil sellega veel käes ei ole ja mõned harjutused tuleb veel teha. Samuti teatas Maido, et need, kes maski ülesande puhul nina kinni hoidsid, peavad selle harjutuse uuesti tegema. Seekord juba 6 meetri sügavuses vees. Kuna ma olin enam-vähem kindel, et nii ta kujuneb, siis see mind eriti ei liigutanud. Hakkasin ennast vaikselt ette valmistama järgmiseks kahepäevaseks sukeldumismaratoniks endamisi arutades, kas ma kunagi üldse OWD litsentsi kätte saan või mitte. Sellised olid ka umbes minu mõtted, kui ma sama päeva õhtul hotellis voodisse pugesin.

Krabi National Park Success Resort. Krabi. Tai