Terekest siis.
Oleksin kirjutamisega juba varem alustanud ja tegelikult tegingi seda, kuid tekkisid tehnilised probleemid ja minu internetiaeg hakkas otsa lõppema. Nimelt on siin hotellis passwordiga sellised lood, et see kehtib 20 minutit. Peale seda tuleb uus password võtta. Aga see selleks. On meie reisi teise päeva lõpp ja esmamuljed on... noh, kui mitte just kuumad, siis igatahes palavad. Aga alustagem algusest.
LENNUREIS
Sõidutati meid kohale ühe Finnairi lennukiga, mis oli tsipa suurem kui need Eesti Õhu omad. See tähendab siis eelkõige seda, et on võimalik rohkem rahvast sisse toppida. Rahvastiku tihedus on seejuures aga sama. Omad plussid siiski suuremal lennukil on. Turbulentsid ei ole nii tunda ning õhkutõusmine ja maandumine on palju sujuvam. Meil Maarjaga vedas. Meie kõrvalt lahkus rea kolmas inimene ja meie saime siis natukene oma istmel "laiutada". Suur tänu Finnairile, kes on osavasti 11 ja poole tunnise lennureisi jaganud kaheks - 5:45 tundi 
Abu Dhabisse, seal tund aega vahet ning siis veel 5:45 tundi Phuketile. Abu Dhabi on üks meeletu paik. Seal on üldiselt... liiv. Ja mõned naftapuuraugud. Kui maailmas leidub veel trööstitumat asulat kui see, siis mina pole seda igatahes näinud. Põnev oli ka lennujaam. Keegi "kompositsioonitajuga" ehitusmeister oli leidnud, et mesilastaru ning Star Warsi kosmosejaama vahepealset meenutav seest rohelise kärjekujulise mosaiigiga viimistletud lennujaam sisendab külastajale tunnet, et sellesse paika võiks teine kordki tulla. Guess what, see ei sisenda! Kui inimene oleks mesilane või mõni õudusfilmist tuttav lima ja rohelist mürki pritsiv hiigelkattetiivaline, siis võiks see ehk isegi õnnestuda. Mul oli väga hea meel, kui me jälle lendama hakkasime. Kui põrgu on olemas, siis Abu Dhabi oleks tõenäoliselt koht, kus sealt puhkamas käiakse.
SAABUMINE
Vastu võttis kliima, mida tavaliselt kohtab madala temperatuuriga kartuliaurutuspotis. Ega nii kuum tegelikult polnudki, aga no pagana niiske. Lennujaamas oli aasialikku sebimist kõvasti ning oma kohvriga bussi poole liibates, kahel pool kadalipuna saatmas hüüded "taxi, taxi, taxi, taxi, taxi, taxi, taxi...", tekkis mul küsimus, kuhu jääb see paljukiidetud kuulus tailaste vaoshoitus ja mitte pealetükkivus. See küsimus tõusis veelgi teravamalt esile, kui meid pandi bussi, mille rohelised kardinad ja keset bussi tolknev "kroonlühter" olid nagu mõnest Estonia teatri ooperi lavadekoratsioonist.
Abu Dhabisse, seal tund aega vahet ning siis veel 5:45 tundi Phuketile. Abu Dhabi on üks meeletu paik. Seal on üldiselt... liiv. Ja mõned naftapuuraugud. Kui maailmas leidub veel trööstitumat asulat kui see, siis mina pole seda igatahes näinud. Põnev oli ka lennujaam. Keegi "kompositsioonitajuga" ehitusmeister oli leidnud, et mesilastaru ning Star Warsi kosmosejaama vahepealset meenutav seest rohelise kärjekujulise mosaiigiga viimistletud lennujaam sisendab külastajale tunnet, et sellesse paika võiks teine kordki tulla. Guess what, see ei sisenda! Kui inimene oleks mesilane või mõni õudusfilmist tuttav lima ja rohelist mürki pritsiv hiigelkattetiivaline, siis võiks see ehk isegi õnnestuda. Mul oli väga hea meel, kui me jälle lendama hakkasime. Kui põrgu on olemas, siis Abu Dhabi oleks tõenäoliselt koht, kus sealt puhkamas käiakse.SAABUMINE
Vastu võttis kliima, mida tavaliselt kohtab madala temperatuuriga kartuliaurutuspotis. Ega nii kuum tegelikult polnudki, aga no pagana niiske. Lennujaamas oli aasialikku sebimist kõvasti ning oma kohvriga bussi poole liibates, kahel pool kadalipuna saatmas hüüded "taxi, taxi, taxi, taxi, taxi, taxi, taxi...", tekkis mul küsimus, kuhu jääb see paljukiidetud kuulus tailaste vaoshoitus ja mitte pealetükkivus. See küsimus tõusis veelgi teravamalt esile, kui meid pandi bussi, mille rohelised kardinad ja keset bussi tolknev "kroonlühter" olid nagu mõnest Estonia teatri ooperi lavadekoratsioonist.
Lennujaam asub saare põhjaosas. Enamus hotelle ja randu aga saare lõunaosas, täpsemalt läänerannikul. Meie oma asub peaaegu saare lõunatipus Kata ranna ääres. See on kolmest peamisest rannast kõige väiksem ja rahulikum. Meist lõunapoole jääb veel väiksem Nai Harni rand, mida peetakse kõige ilusamaks Phuketil.
Meie hotelli ymbrus on, nagu arvata oligi, idamaiselt kaootiline ja veidi räpanegi, arvestades prügi, mida tänavatel vedelemas leidus. Ometi ei lähe jalad päev läbi plätudega ringi trampides eriti mustaks. Hotell ise kujutab endast aga sissepoole elavat suure džunglisarnase sisehooviga neljakorruselist hoonekompleksi, mis muu maailma poole on keeranud oma parkimismaja meenutava tuima post-tala süsteemi - soojade maade hotellidele üsna iseloomulik võte. Välimisel küljel on siis koridorid, kust pääseb tubadesse - midagi sarnast siis nagu TTÜ uus ühikas. Õnneks on ta kahe korruse ulatuses igalt poolt mattunud palmidesse, mistõttu teda pole väljastpoolt eriti nähagi - küll aga võib tema eksterjööri aimata kõrvaloleva vastvalminud või isegi poolelioleva hotelli pealt. Sooja maa elanikud kipuvad arhitektuuri mõttes elama põhimõtte järgi - peaasi, et majaelanikul ilus oleks, suvalised möödakäijad pole olulised.
Sisehoov on ootuspäraselt hoopis teisest ooperist. Traditsionalistlik ja samas tagasihoidlik puitdetailidega betoonhoone embab loendamatute basseinisopikestega rohelist aeda. Palmipuud ja orhideed väänlevad kõikjal ning meie neljanda korruse hotellitoa rõdult hoomab vaevalt basseini ning samuti pole aiast peaaegu üldse võimalik meie toa akent näha. Suurem bassein on madal, vaid rinnuni, aga huvitav - alati leiaks mingi sopikese eraldatud kohas, kus vaikselt omaette peesitada. Samas on aial ülisuur miinus. Kohaliku õlle Singha 0,33 purk maksab 90 bahti. See teeb meie rahas 30 EEKi. Kui see välja arvata, siis võiks me hotellis ennast küll lolliks supelda/päevitada (loe: lamamistoolil õlut juua).Kata Palm Resort & Spa. Phuket. Tai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar