VIII PEATÜKK

TEISIPÄEV, 05. VEEBRUAR 2008. SUKELDUMISE ESIMENE PÄEV

Tõusime varakult ning sõitsime kiiresti Chalongi, mis on üks idapoolse ranna äärne asula Phuketi lähedal. Kuna tal on hea sadam, siis on siin palju sukeldumiskeskusi. Vastupidiselt eelmisele päevale, kus hoolimata sellest, et olime oma mõõdud Tagole varustuse komplekteerimiseks küll öelnud, kuid saime hoopis täiesti suvalise varustuse, oli seekord meil võimalik oma varustus ise kokku panna. Mis osutus hiljem väga kasulikuks, sest halvasti istuv varustus võib rikkuda kogu sukeldumise mõnu.

Me läksime ühe umbes 30 inimest mahutava kajutitega laevaga, mis oli spetsiaalselt sukeldumise jaoks valmistatud - see tähendas avarat ala veepiirile kõige lähemal oleval tekil laeva ahtris ning platvormi, kust sukeldujad said kenasti vette hüpata ning laevale ronida. Koos seitsme eestlasega sõitis meiega kaasa veel kümmekond soomlast ning kaks venelast. Eestlastest tegid kolm isikut endale OWD litsentsi, kaks olid "vanad kalad" ning meiega oli ka veel meie sukeldumisinstruktori õde. Meile anti kajut kolmandal tekil. See oli pisikene kahekohaline ruum, mis mahutas kahte voodit ning ühte külmkappi. Ruumi oli piisavalt ning kõik mahtus kenasti ära. Sõit esimese sukeldumiskohani oli pikk ning esimene pool päevast kulus põhiliselt logelemisele, mida sa teha kas kajutis, samal tekil asuvas vabaõhu-istumiskohas või kõige ülemisel tekil, mis oli lihtsalt alumise katus. Lained olid tugevad, võtsime Maarjaga igaks juhuks tableti.

16:00, KOH BIDA NOK, PHI-PHI SAARESTIK, ESIMENE SUKELDUMINE, u. 15 m.

Laiuskraad: 7°39'12.18''N
Pikkuskraad: 98°45'49.8''E

Esimene sukeldumispaik oli valitud Phi-Phi saarestikus, mis asub 45 km Phuketist ida pool ja mis kuulub üldiselt Krabi alla, kuna on sellele lähemal (30 km).

Igale sukeldumisele eelnes lühikene kohatutvustus ning olulise meeldetuletamine - vee all kasutatavad zhestid, ohutusnõuded jne. Olime pidama jäänud Tai sellele piirkonnale nii iseloomuliku kaljusaare kõrvale. Panime varustuse selga ning hüppasime vette.

Esimene sukeldumine oli lihtsalt ringiujumine, harjutusi veel ei tehtud. Olin oma maski sisekliimat väga hooletult reguleerinud (seda tehakse reeglina maski sisse sülitades ning hiljem laialiaetud sülje mahaloputamises), mistõttu üsna pea hakkas mask uduseks minema. Seetõttu sukeldumise lõpuks oli minu nähtavus suhteliselt kasin. Midagi ma siiski tähele panin. Kaljusaar jätkus vee all küllalt järsu nurga all kulgeva seinana, mille küljes siis kees troopilise vee elu. Erinevaid väiksemaid kalakesi oli hulgim, samuti väga palju paksu valge vagla moodi tegelasi, kelle üks ots oli kivi külge kinnitunud ning teine vedeles kas lihtsalt maas või vonkles kivi kohal vees. Suuri kalu ei näinud ehkki keegi teadis rääkida, et kaljuseinast veidi eemal vees olevat olnud suur tume haikala kujuline kogu. Kuna keegi lähemalt seda näha ei jõudnud, siis jäi selle päritolu ebaselgeks. Teatavasti matkivad mõned väikeste kalade parved suurte kalade kujusid, et kaitsta ennast ärasöömise eest. Vee all on üldse hämmastav, mida kõike pole välja mõeldud, et kas ise ellu jääda või teisi kinni püüda.

Peale umbes 45 minutilist suplust ronisime tagasi laevale.

17:30, KOH BIDA NOK, TEINE SUKELDUMINE, u. 6 m.

Instruktor Maido lasi kaptenil otsida mõne madalama koha, kus me saaksime oma harjutusi teha. Selline koht leidus ühe kaljuseina läheduses. Hüppasime vette ja ujusime seina äärde. Maido vaatas natukene ringi ning teatas siis, et leidis meile ilusa kohakese. "Ahjaa," ütles ta meile veel, "kui alla jõuate, siis vaadake, et te meresiilide otsa ei astu, neid on siin palju." Meresiil on üks pisikene õunasuurune must siniste spanjelisilmadega (mida tal on rohkem kui üks paar) kera, mille küljes on umbes 15-20 cm pikkused teravad ogad. Need pole myrgised, kuid tungivad igasugustest riietest läbi ja teevad väidetavalt üsna haiget rääkimata sellest, et haavad lähevad pärast mädanema. Ütleksin, et väide - meresiile on siin palju - oli isegi veidi tagasihoidlik. Nimelt võis neid valusaid okaskerasid näha pea kõikjal kuhu ka ei vaadanud. Vaid ühes väikeses kohas, kuhu neli sukeldujat püsti tihedalt üksteise kõrvale litsudes end hädavaevalt ära mahutasid, leidus üks puhas kivine koht.
Ja seal siis tegime oma viimased harjutused. Esimeseks harjutuseks oli loomulikult kurikuulus kõigi lemmik - ilma maskita hingamine. Olgugi, et Maarja polnud eelmine kord nina kinni hoidnud, tuli temalgi see harjutus uuesti teha. Kuna olin juba mitu päeva ja natuke ka ööd ennast selle mõttega harjutanud, siis alustasin oma katset suhteliselt rahulikult. Ning rahulikuks ma jäingi sooritades ülesande kõigi reeglite kohaselt ning ilma igasuguste viperusteta. Ütleksin, et see lisas kõvasti enesekindlust ning edaspidi, kui mul maski või isegi ninna ja hingamisteedesse vahest vett sattus, ei olnud see minu jaoks enam eriline probleem.
Teise või õigemini kolmanda ülesande (maski ülesandeid oli kaks) nimetus oli "kontrollitud hädatõus ujudes". Nimelt on vee alt võimalik mitmel viisil välja tulla ning need on järjestatud ohutuse ning mugavuse järgi, kusjuures kontrollitud hädatõus on üks viimasemaid ehk siis vähemeelistatumaid. Kõige lihtsam variant on loomulikult üritada normaalselt pinnale kerkida - iseenda balloonist hingates, rahulikult kerkides mitte üle 18 m/min. See peaks välistama igasugused probleemid. Teine variant, kui endal õhk otsa peaks saama, on kasutada kaaslase lisaotsa. Kolmas variant, kui kaaslase lisaotsaga peaks midagi juhtuma, on kordamööda hingata läbi ühe otsa - ülesanne, mida me eelmisel päeval olime proovinud. Neljandaks tuligi kontrollitud hädatõus, kus sukelduja, kellel tõenäoliselt on õhk otsa saanud võtab kopsud viimast õhku täis ning alustab ülespoole ujumist ise samal ajal öeldes "aaa", mis on vajalik seetõttu, et kuna õhu ruumala teatavasti rõhu vähenedes kasvab, siis tuleb üleliigne õhk kopsudest kiiresti välja lasta. Selline siis ülesanne, mis tuli mul kenasti välja, kuid mis Maarjal läks kehvemini lihtsalt seetõttu, et ta unustas ära, mida millises järjekorras tuli teha. Igatahes lõppes sellega meie veealune piinamine ning tulime taas paati, tutvumata seekord lähemalt veealuse eluga.

20:30, KOH HAA YAI, ÖÖSUKELDUMINE, u. 13 m

Laiuskraad: 7°25'37.08"N
Pikkuskraad: 98°53'14.34"E

Meid oli viidud ligi 30 km lõuna poole, kus asub paar kaljumürakat, mida kutsutakse nimega Koh Ha Yai.

Olime Maarjaga väga imestunud kuuldes, et meid algajaid viiakse öösukeldumisele. Seda ei tohiks me teha isegi peale litsentsi kättesaamist - see on Advanced OWD litsentsi omanike pädevuses. Ometi ei tehtud meile mingit hinnaalandust. Valisime välja endale sobivad taskulambid ning läksime jälle alla.

Tuleb tunnistada, et taskulambid olid sitad ning ühel hetkel hakkasin ma jälgima rohkem Maido lampi, mis oli mitu korda võimsam, kui minu oma. Sukeldumine ise sujus kenasti - kulgesime mööda kaljuseina ning otsisime taskulambiga põnevat ja vaatamisväärset. Huvitav oli seda jälgida - eemal paistsid ainult nõrgad teiste sukeldujate tulukesed ning nende taga vaevumärgatav kogu, lähemal suuremad valguslaigud, mis paljastasid veealuse elu. Ja muus kohas ümberringi ainult pilkane pimedus. 25 meetrise nähtavusega on päevavalguses alati üles vaadates veepind näha. Seekord polnud midagi - vaata üles, vaata alla - kõikjal tühjus. Tundus nagu hõljuks kosmoses. Kõik oli vaikne ning sukeldujate aeglaselt kulgevad valgusvihud tekitasid kuidagi kummalise rahu ja kindlustunde - justkui midagi poleks enam mitte kunagi katki. See oli huvitav kogemus hoolimata sellest, et öist elu me nägime äärmiselt vähe - paistis, et röövkalad on enesele kusagil mujal parema jahimaa leidnud.

Öösukeldumisega lõppeski meie esimene sukeldumispäev. Peale põgusat sauna läksime kajutisse ja vajusime rahutusse unne.

Krabi National Park Success Resort. Krabi. Tai