VI PEATÜKK

Tere taas. Vahepeal on olnud pikk paus ning ühtlasi väga palju sündmusi, mis kõik kisendavad avalikustamise järele, kuid teatud asjaolude tõttu, mida ka varasemalt mainisin, pole saanud neid veel kajastada. Jätkan seega juttu sealt, kus eelnevalt katkestasin, ehk sündmusteahelas on käsil parajasti 01. veebruar, reede ning ühtlasi meie esimene täispikk päev Taimaal.

Nagu mäletate, algas meie päev tuliste emotsioonidega, mis päeva lõpuks küll kenasti vaibusid, kuid mis mõnel kiuslikumal eestlasel ei läinud meelest terve reisi jooksul. Meie reisikorraldaja Tago on selline mees, kes tegelikult oma sisimas on küllalt hea südamega, kuid ei talu eriti, kui talle halvasti öeldakse. Sellest ka konflikt, mis tekkis, kuid see lahenes tasahilju järgnevate sündmuste jooksul.

Parim viis inimest maha rahustada on loomulikult hoolitseda tema kõhu eest, seega järgmine peatus Pähklikasvatuses pani inimesed unustama eelnevad probleemid ning suunas mõtted hoopis meeldivama tegevuse juurde. Olen sellest paigast juba eelmises peatükis rääkinud, kronoloogilist järjestust eirates. Igatahes olid inimesed peale seda sissepõiget märksa rahulolevamad ning edasine sündmuste käik oli veelgi parem - meid viidi lõunat sööma.

See toimus rannas puude vilus ning meile pakuti tüüpilist tai toitu, mis koosnes riisist, mereandidest ning igasugustest veidratest kasvudest. Tailased pakuvad pea alati põhitoidu kõrvale suppi, mida süüakse terve söögikorra aja. Lisaks ei tunne tailased sellist söögiriista nagu nuga ning kasutavad hoopis kahvlit ning lusikat, kusjuures kahvel on noa asemel. Sellega oli alguses raske harjuda. Enamus eurooplastest kippusid kahvliga kogu asja ära ajama ning lusikas jäi tavaliselt puutumata. Viimasel ajal olen ma õppinud neid söögiriistu ka siinse maa kommete kohaselt sihtotstarbepäraselt kasutama. See on tegelikult päris lihtne, sest on vähe asju tai toidulaual, mida lõigata tuleks, see töö on koka poolt juba ära tehtud. Üsna levinud on tais komme, et klient tuleb restorani ning osutades pesukaussides ringi kakerdavatele peajalgsetele ütleb ettekandjale: "Nottige see maha!", mille tagajärjel seesama elukas mõne hetke pärast koka noa all oma õnnetu otsa leiab. Me pole Maarjaga veel nii kaugele jõudnud, et sellist teguviisi praktiseerida. Vähe sellest, et me loomaarmastajatena ei suuda ühelegi elusolendile Saatust mängida, näevad need tegelased ikka päris ilged välja (kujutlege printerisuurust rohelist vähki või praetaldriku suurust ümmargust tegelast, mis näeb välja nagu lendav taldrik, kellele on astel tagumikku torgatud).

Järgmisena sõidutati meid kohta, mida reklaamis Tago meile kui Tai Rocca al Mare vabaõhumuuseumi, mis põhimõtteliselt pidas isegi paika. Tegemist oli näidisfarmiga, mis koosnes mitmest osast. Esimeseks oli riisikasvatus - väikene veega üleujutatud ala, kus turistide lõbuks kõblastega sopas ringi sumati (meie külastamise hetkel kedagi "aktsioonis" siiski polnud). Selle ümber sai sõita kaarikuga, mida vedasid lehmad, kes Taimaal täidavad veoloomade ülesandeid. See väljaspool meie ekskursiooni paiknev atraktsioon maksis hingehinda ning kiirus oli võite isegi arvata, milline.

Sealsamas lähedal oli kummipuuistandus. Tai valitsus on kaval. Kuna Tai kliimas narkootilise tooraine kasvatamine on üldiselt käkitegu, siis seisis valitsus suure probleemi ees, kuidas taolisele elatusviisile piir panna.
Lahenduseks tehti nii - valitsus ostab ära kogu kummipuu istanduse saagi soodsate hindadega. Samuti määrati väga karmid karistused oopiumi ja teiste narkootiliste toorainete kasvatajatele. See juuris efektiivselt välja oopiumi ning tõi selle asemele kautshuki, millega tegelemine osutus inimestele kasulikumaks. Seega on oopium levinud Tais praegu rohkem põhjapool, kus oopiumi kasvatamine ja suitsetamine on igipõline traditsioon, milles kohalikud eriti midagi taunimisväärset ei kipu nägema. Arvestades veel maastiku ja looduse eripära, kus ainus võimalus istandusi avastada on helikopteriga madalalt üle mägede lennates, siis võib aru saada, miks põhja pool pole sellele piiri panna suudetud.

Seejärel lasti turiste konveiermeetodil elevantide seljas sõita. See kujutas endast turistide sõidutamist 200 meetrit mööda käänulist teed, mille kestel kavalpead ka oma fotokaga pilti tegid, mille siis kärmelt vahepeal välja lasid ja turistidele röögatu summa eest maha müüsid (sada eesti krooni). Leppisime Maarjaga kokku, et kui ta midagi tahab saada (meestel ehk minul ei ole ju midagi vaja), siis maagiline lause on: "Situ pappi, mees!". Kahjuks kuulsin ka seekord ma seda maagilist lauset, seega ilustab koju jõudes meie öökapikest üks halva kvaliteediga kommertsist ja turisti lüpsipiimast läbiimbunud foto kahest elevandi seljas istuvast Eesti lollpeast.

Elevandiatraktsiooni juurde kuulus ka noorte beebielevantide show, kus nad tegid igasugu totruseid, mida inimesed neid tegema olid sundinud (esijalgadel seis, tantsimine muusika rütmis, jalgpalli mängimine jne). Samas oli elevante vaadata natukene meeldivam, kuna nad on nii suured loomad, et paistavad tegevat tegelikult siiski seda, mida ise tahavad. Kurb hetk saabus hoopis siis, kui algas pärdikute "show", kus väiksed vaesed ahvikesed pidid, köis kaelas, karmi ülevaataja käe all istesse tõusu, kookospähkli korjamist ja igasuguseid muid mõttetusi tegema. Seda oli kaunis ebaloomulik ja ebameeldiv vaadata.

Õnneks polnud järgmine koht seotud enam "loomapiinamisega" vaid hoopis keha (ja vaimu) ravimisega - meid viidi aroomisauna. See oli üks naljakas paik. Nagu ma olen juba maininud, siis tunnevad tailased suhteliselt vähe muret selle pärast, mitu ruutmeetrit tuleks ehitusaluse pinna sisse arvata ehk siis lahti seletades, suletud ruumi ja vaba looduse vahel kulgev piir on kaunis ebamäärane. Selle sauna puhul oli vahet võimatu märgata.
Tegemist oli vaheseinte ja varikatuste rägastikuga, mis olid tihedalt taimedesse põimunud ja nende vahel siin-seal mõned kinnisemad ruumid - wc, dush ja aroomi(auru)saun. Süsteem oli seal muidugi veider - mehed ja naised jaotati kahte gruppi ning igaühele anti üks korv vajalike esemetega - meestele saunalina ning lillelised shortsid, naistele mingi hõlstilaadne asi, mida teatud tehnika abil oli võimalik ilusasti ümber panna. Oma isiklikud asjad sai lukustavasse kappi panna, jalanõud vahetati kohalike plätude vastu. Külastajaid juhendasid ja aitasid sõnagi inglise keelt mitte oskavad väikesed tai naised. Ümberriietumine oli ilmselt mõeldud dushiruumis, mida kahjuks oli ainult kaks või kolm meie rohkem kui kümnemehelise grupi peale. Mainiksin siinkohal veel, et tailased on üldiselt kaunis häbelikud ning isegi ujumas käivad sageli riietega, seega kui meie pohhuistidest eesti mehed ennast häbi tundmata kohe sealsamas alasti koorisid, siis olid tai naistöötajad muidugi parajalt ähmi täis. Meile tegi see muidugi ainult nalja ja ausalt öelda tai naistele ka. Igatahes see aromaatne tai aurusaun oli kena värskendus päeva lõpuks.

Enne kojuminekut viidi meid ka väidetavalt maailma suurimasse juveelipoodi. Pood oli suur tõesti, kuid kuna Pattaya ning Bangkoki sarnased juveelipoed tituleerivad ennast samamoodi, siis on selle paikapidavus kaunis kahtlane. Pood oli, nagu arvata oligi, oma interjöörilt kenasti üle pakutud, kuid sealsamas pakkus klientidele ehk siis väsinud meeskodanikele, kes oma naiste survel olid pidanud selle kolgata tee ette võtma, tasuta viskit, kohvi, teed, vett ja õlut. Kui ma õigesti mäletan, siis me suutsime Maarjaga seal isegi raha laristada. Meid peeti venelasteks kusjuures. Muide, kui lugeja arvab, et vene ja inglise keelt segamini rääkivast tailasest on lihtne aru saada, siis tulgu ja kuulaku kõigepealt ise.

See oli meie viimane peatuspunkt selle reisi raames ning siis sõidutati meid koju. Õhtul läksime väikesele osturingile ehk see tähendas seda, et ma võtsin oma Õllenäljas keelepaeltele kaks Changi - kohaliku marki. Maarja otsustas tarbida ühe durianinimelise koogi. Juba seda pakendit nähes andis mulle mingi tagumine ajusagar märku, et ma olen selle vilja kohta kusagilt midagi kurjakuulutavat lugenud ja hiljem hotelli jõudes osutusid minu kartused tõeks. See oli tõesti SEE vili! Rohelist värvi martsipani või marmelaaditaoline ollus haises nagu reovee kummivoolik. Maitse oli tal nagu magusal reovee kummivoolikul.

Meie õhtu lõppes ühes restoranis, kus me saime ühe efektiivse välimusega kala omanikuks. See oli alustuseks päris eksootiline roog, kuid nüüd, peale rohkem kui nädalast Tais viibimist, igatsen ma meeletult ühe korraliku metsaseenesousti ja keedetud kartulite järele.

LAUPÄEV, 02. VEEBRUAR 2008. PHANG NGA RANNIK JA JAMES BONDI SAAR

Ärkasime varakult nagu ikka. Seekordne reis viis meid Phang Nga kanti. See on mandriosa, mille kaudu pääseb Phuketi saarele. See oli tegelikult merereis ning sihtkohaks oli saarestik Phang Nga rannikul, kus muuhulgas on filmitud ka 70-ndatel James Bondi film "the Man with the Golden Gun" Roger Mooriga peaosas. Nagu arvata võite, on see James Bondi saar nagu teda nimetatakse, muutunud tõeliseks turistimagnetiks, kuhu mustlased on oma suveniiripõrgu püsti pannud ja mis hoolimata oma ilust, on kaotanud ilmselt paljugi oma "neitsilikkusest".

Me seilasime sinnakanti ühe keskaegses stiilis purjeka peal, mis nägi eemalt ehedam välja kui selle pardal viibides. Loomulikult ei sõitnud ta suurema osa teest purjede jõul, mis olid ainult efekti mõttes. Samas polnud tegemist ka butafooriaga vaid täiesti toimivad purjed tõmmati üles reisi teisel poolel. Esimene osa reisist oli unine sõit mööda tüünet merd. Ühel hetkel hakkas silmapiiril nägema ka huvitavaid kaljumoodustisi. Nende keskele jõudes istusime ümber pikka mootorpaati, mis meid läbi mangroovisalude ning kaljusaarte kõigepealt meremustlaste külla viis.

See küla oli tõesti vaatamist väärt. Et seda paremini kirjeldada, tuleb mul alustada ajaloost. Küla asutasid neli mustlaskaluri perekonda, kes saabusid sinnakanti vist 18-ndal sajandil. Enamus saari kujutavad endast sealkandis lihtsalt kivimürakaid, mis kerkivad püstloodis merepinnast ülespoole. Ainult vähestel neist on midagi rannataolist. Mustlasperede väljavalitud saar oli üks säärastest. Loomulikult ajapikku nende asula kasvas ning kuna kuskilt maad juurde võtta polnud, hakkasid nad oma maju vaiadele ehitama. Tänaseks elab seal umbes 1300 inimest ning see kujutab endast vaiadel asulat - tihedalt üksteise kõrval asuvad majad, mille vahel kulgevad laudteed. See küla oli midagi sellist, mille puhul ei usukski, et selline asi meie sajandil veel üldse eksisteerib. Tekkis küsimus, miks inimesed seal elavad?
Kujutlege mustlaste räpast elustiili, nende maitsemeelt, maju, mis on kokku klopsitud kurat teab millest mõeldavast ja mõeldamatust, mille kõrval kontrastiks sammaste ja balustraadiga "villad". Laudteed, mille laudu pole isegi üritatud kuidagi kohakuti ajada, mõõna ajal kuivale jäänud "sisehoovidest", mille mudasel pinnal kakerdab ringi miljon krabi, keda õgivad porised pardid ja kanad. Ja kiigakem sisse ka majaesse endisse - hämarad urkad, kus on mõnes asju sedavõrd palju, et neid pole kusagile ära mahutada, seega sarnanevad kolikambriga. Või vastupidi, täiesti tühjad ruumid, kus sees vaid üks päevinäinud diivan, mille poroloon tilpneb kümnest kohast välja. Ja sealsamas 32 tolline LCD telekas.
Või siis jälle kooritud puidust kokku klopsitud toolid ning tuliuus nahkdiivan ja jällegi telekas, mille ees kymmekond külalast põrandal lebamas. See oli koht, mida tasub vaadata, mistahes emotsioone see külastajas ka ei tekita. Me suutsime Maarjaga seal korralikult ära eksida ning tuiasime ringi mõningates kohtades, milles oli raske aru saada, kas tegemist oli avaliku ruumiga või kellegi privaatse elamispinnaga. Õige tee leidmine oli võimalik ainult tänu sellele, et sadamale lähemal asuv piirkond kujutas ennast turutaolist ala, kus kohalikud igasugust nänni müüsid ning et me aeg-ajalt läbi pilude paistva merevaate järgi küla servale kõndisime ning sealt üle mere vaadates oma asukoha kindlaks määrasime. Ometi suutsime kadunud olla piisavalt vähe aega, et meie puudumist oleks grupis märgatud.

Järgmiseks sõitsimegi oma paadikestega Bondi saarele. Pildid sellest alast vaatavad vastu igalt Phuketis, Krabil või mujal sarnases paigas müüdavalt postkaardilt. Sellele saarele on ennast sisse seadnud terve hord ilmselt samast külast mustlasi, kes seal enam-vähem samu asju müüvad. Ostsime saarelt kaks külmkapimagnetit ja ühe haralise merekarbi. Tingisime küll kõvasti alla, aga olen kindel, et saime ikkagi kõvasti lutti.


Tagasiteel Phuketile toimus ka väikene suplus keset merd. Vesi oli rahulik ja ülisoe. Väidetavalt oli see umbes 32 kraadi. Ega ta eriti ei värskendatud tõesti. Vees olles tundsin aeg-ajalt mingit nõrka nõgese moodi kipitust. Ometi ei pannud ma tähele, et keegi mind hammustanud oleks. Alles hiljem sain ma oma sukeldumisinstruktorilt teada, et need võivad olla meduusi merre vedelema jäänud niidijupid. Kuna nad on praktiliselt läbipaistvad, siis on neid vees pea võimatu märgata ja nad võivad vedeleda kus iganes. Hiljem olen meres ujudes veel mitu korda sarnast asja tundnud. Põhjus jääb aga siiani ebaselgeks. Muide, meduuse oli vees näha päris palju. Neile meeldib üldiselt avamerel veepinna lähedal tolkneda.



Olen täna päris palju jõudnud ära rääkida. Edasise jutuga jätkan homme, kui kõik hästi läheb. Siin Krabi hotellis on küll internet tasuline, kuid samas pole 20 minuti piirangut, mistõttu saab kokkuvõttes ikka midagi rääkida ka. Interneti tuba on muidu päris imelik - kujutab endast lihtsalt ühte kontoriruumi moodi tuba, mis asub receptioni leti taga ning mis mahutab täpselt üht arvutit ning diivanit. Justnagu oleksin admini tagaruumis. Aga mis ma ikka lobisen, homme jälle pikk reisupäev - lähme Phi-Phi saart külastama.

Krabi National Park Success Resort. Krabi. Tai