Neljapäev, 14. veebruar 2008

IX PEATÜKK

KOLMAPÄEV, 06. VEEBRUAR 2008. SUKELDUMISE TEINE PÄEV.

Veetsime rahutu une õõtsuvas laevas, mis oli terve öö seilanud, et järgmisesse sukeldumispaika jõuda. Õõtsumine mind tegelikult ei häirinudki, pigem see, et tekiks oli minu pikkusele mittesobiv lina - eelistan öösel enda peal midagi raskemat tunda. Äratus oli vara - juba kell 8:00 pidi olema esimene sukeldumine. Väikene hommikusöök sisse (isu polnud kellegi) ja seejärel varustus selga ning vette!

8:00, HIN MUANG, ANDAMANI MERI, NELJAS SUKELDUMINE, u. 21 m

Laiuskraad: 7°9'33.90"N
Pikkuskraad: 98°49'52.74"E

Sukeldumise paigad ning tingimused läksid aina kreisimaks. Olime öösel sõitnud ning nüüd jõudnud Phuketist 90 km kagu poole. Vaated olid jahmatavad. Kogu silmapiiri ulatuses ei olnud näha mitte midagi peale vee. Meie laevast veidi eemal asusid kaks kaljunukki, millest kõrgem asus umbkaudu 3 m veepiirist ülalpool. See oli Hin Daeng, kuid mitte sinna ei kavatsetud seekord sukelduda. Sihtkohaks oli hoopis Hin Muangi nimeline veealune kalju. See on umbes 200 meetrit pikk ning 20-40 meetrit lai püstloodis 60 m sügavusest merest ülespoole tõusev kivimürakas, mille kõrgeim tipp jääb 8 m allapoole merepinda. Paiga tutvustus oli paljutõotav ning ma ei oleks ka kaks päeva tagasi arvanud, et söandaksin sellises kohas selliste kogemustega sukelduda. Kuid need paar päeva merel olid õpetanud enesele nii mõndagi. Laine oli suur ning sukeldujad kakerdasid merre nagu kari just munast koorunud pardipoegi. Meie algajate punt kasutas sukeldumiseks laeva ankruköit. See kulges umbes 60 kraadise nurga all üle veealuse kaljunuki tühjusesse. Nähtavus oli küll umbes 25 meetrit, kuid 60 m allpool asuvat merepõhja selle juures ei näe. Köie kasutamine oli tark otsus, umbes 15 meetri sügavusele jõudes sattusime kohe hoovuse keskele, mis üritas sukeldujaid kaljust eemale kanda. Esimesed paar minutit oli päris kõhe, kuid autosugestsiooni tulemusena suutsin ennast päris rahulikuks sundida. Instruktor käskis meid kaljuseina lähedusse hoida - seal on hoovus nõrgem. Samas oli seda seal piisavalt palju, et ennast aeg-ajalt jälle meelde tuletada. Raiskasin oma ajutiste rabelemistega mõttetult õhku.

Kalaelu oli seal huvitav, kuid midagi erakordselt uut me ei kohanud. Sukeldujad üritasid kõik ühe silmaga teisel pool laiuvat sinist silmas pidada, lootes seal kohata mantasid, haisid või vähemalt mõnda raipoegagi. Kuid sügav sinine oma saladusi ei avaldanud. Meile jäi vaid Hin Muangi pisemat elu tundma õppida.

Kalad on sellises kohas toredad - sukeldujat peavad nad umbes sama ohtlikuks kui triivivat puuronti. Üks kõige iseloomulikumaid tegelasi sellistel riffidel on üks rombikujuline musta-kollasetriibuline pikliku mokaga kala. Ujusin ühel sellisel natuke aega järel - ta lasi ennast nii lähedale, et ma oleksin võinud teda keelega limpsida, kui see oleks vee all võimalik olnud. Loomulikult ei lase nad ennast puudutada vaid ujuvad laisalt käeulatusest kaugemale teades, et sukelduja pole piisavalt kiire, et neile järele jõuda. Mõni kala tuleb lausa ise uudistama, mõni üritab sukelduja käsivarsi mekkida, kuid leides, et need pole mingid maiuspalad, kaotab peagi huvi ning ujub muid toimetusi tegema. Tore on seal ringi hulpida ning siis äkitselt ilmub kusagilt sinu selja tagant välja mingi kala, kes ujub maski ette ning jääb sinna korraks seisma - maskist 10 cm kaugusele - justkui andes mõista: "Eks vahi siis, milline iludus ma olen. Aga kätte sa mind ei saa!"

Suutsin mingil imekombel kusagil 50 bari väga kiiresti ära hingata. Selleks hetkeks, kui hakkasime üles tulema, oli mul 45 bari järel. Viimast 50 bari loetakse alampiiriks, mille juures peaks hakkama pinnale tõusma. Meie tõusu sisse kuulus ka kolmeminutiline ohutuspeatus 5 meetri peal - see on vajalik, et kehasse kogunenud lämmastik jõuaks sealt väljuda, tekitamata kehas suuremaid mulle, mille tagajärjel tekib inimesel nähtus, mida tuntakse üldiselt dekompressioonihaiguse nime all. Üldiselt jäävad hobisukeldumised piiridesse, kus dekompressiooniohtu ei ole, kuid kuna me soovisime samal päeval veelgi sukelduda, käis vahepeatus rutiinse ettevaatusabinõu juurde.

Tõusime pinnale samas kohas kus sukeldumist alustasime. Mul oli järel ainult 20 bari (üldiselt ei soovitata ballooni kunagi tühjaks hingata - see lühendab ballooni eluiga - ehk 10 bari minimaalselt peaks alati sisse jääma). Kohe, kui olime pinnale jõudnud, otsustas Maarja, et nüüd on paras aeg hakata kalu toitma. Laev oli veidi eemale triivinud ning asus meist nüüd üsna kaugel. Meil oli üks mootoriga kummipaat, mis loomulikult ei suutnud korraga kõiki 20 sukeldujat laevale viia. Seega hakkas meie punt siis omal jõul laeva poole ujuma. See oli päris raske - lainete ning hoovuste koosmõjul tuli meil päris kõvasti tööd teha, olles ise peale sukeldumist ning pidevast hoovustega võitlemisest kaunis väsinud. Kuid see polnud veel katsumuste lõpp. Olles laevani jõudnud, tuli sellele ka ronida. Kuid laine oli väga suur. Kord oli laeva platvorm merepinnaga tasa, sekund hiljem sellest aga poolteist meetrit kõrgemal. Sellistes tingimustes tuli kuidagi saada jalast ära lestad, need laeva meeskonnale ulatada ning siis kuidagiviisi redelit mööda laevale ronida. Olles redelile roninud, kui platvorm oli veepiirile kõige lähemal, oli kõige raskem moment, kui laine laeva üles viskas. Kehakaalule lisandunud 50 kilogrammi tabasid nagu oleks kotitäis tsementi äkitselt turjale visatud. Oli puhas ime, kui suutsid libedast redelipulgast kinni hoida. Kuidagiviisi saime siiski kõik laeva. Ma ei tea, kuidas tüdrukud sellega hakkama said, aga nad olid tublid.

Kahe sukeldumise vahepeal anti jälle süüa. Isu puudus endiselt, kuid tekkinud oli tahtmine lihtsalt vedeleda.

V. Reimani tänavas. Tallinn. Eesti

Kommentaare ei ole: