XI PEATÜKK

14:30 KOH HAA YAI, ANDAMANI MERI, KUUES SUKELDUMINE, u. 15 m.

Pealelõuna paiku jõudsime taas tagasi paika, kus tegime oma kolmanda ehk öösukeldumise. Paiga nimeks Koh Haa Yai, mis on Koh Haa saarestikus üks suurem saareke. Külastatav paik on tegelikult üks teatud koht saare lõunaküljel, mis pakub huvitavaid elamusi oma iseäraliku veealuse reljeefiga sisaldades ka kolme koopalaadset süvendit, millest kaks kõrvutiasetsevat on omavahel ühendatud. Paik on hea ka oma suhtelise isoleerituse tõttu, kus kõrvalolevad kaljumürakad sulgevad suurematele hoovustele ja tuultele soodsa ilma korral sinna tee nii, et sukeldujad saavad suhteliselt rahulikes vetes oma asju toimetada.

Maarja enesetunne oli nüüd üsna hea ning mina olin avastanud, et oma kõrvade ning hingamisteede vahelise kanali läbilaskeklappe saan väga edukalt "lõgistada" küpsiseid süües. Peagi avastasin, et neelamisel kostub jälle vana hea "klõks" ehkki puhumistehnikat kasutades ei suutnud ma paremat kõrva lukku saada. Otsustasime kahekesi, et jätkame oma sukeldumist.

See oli erakordselt tark otsus. Kõigist sukeldumistest laabus seekord meil kõik kõige paremini ning minu jaoks oli see nähtu poolest kõige rikkalikum kogemus. Suured kalad jäid ikka veel nägemata, kuid see-eest nägin ära kõik väiksemad huvitavamad tegelased.

Lõvikala on alati tore vaatepilt oma suhteliselt sõjaka välimuse tõttu. Tegemist on ühe vöödilise (mustvalge kala puhul meenutab sebrat) tegelasega, kelle muidu suhteliselt tavalisele kujule lisavad efekti tervet tema keha ümbritsevad noa- või mõõgatera kujulised uimed. Tekib küsimus, kas selline kala oma puhvis paabulinnulaadse olekuga on üldse võimeline kiiremaid liigutusi ette võtma. Kuid veealuse maailma puhul on sukeldujate jaoks olemas teatud lihtne reegel - kui keegi näeb äraütlemata ilus või äraütlemata kole välja või ei lase jalga, siis ära teda puutu! Lõvikala kuulub nende hulka, kelle välimus on erakordselt efektne. Kuid tegemist on kurikavala väikese põrgulisega. Oma ülepakutud sulestikku kasutab ta saaklooma nurkaajamiseks, et siis välkkiirelt noolekujulisena sööstes ta kinni krabada ning nahka pista. Tema seljauimed pidid olema küllaltki mürgised (inimesele mitte eluohtlikult), mistõttu käperdada teda ei maksa. Ei õnnestunud näha lõvikala jahipidamist, kuid see elukas on rahulikult kaljunuki ääres molutades samuti pilkupüüdev tegelane.

Tema täielik vastand on kivikala. Nagu nimigi ütleb, näeb see kala välja nagu tükk kivimit. Teda on väga raske märgata, kuna ta sulandub ümbritseva kaljuga nii perfektselt ühte, et eristamine on keeruline isegi väga lähedalt vaadates. Seda kala vaadates tundub, et ta on justkui sajandeid ühe koha peal istunud, mistõttu tema selga on juba sammal ning taimede ja mereelukate fossiilid kinnitunud. Märkasin ühte isendit ainult seetõttu, et ta otsustas "haigutada". Seejärel suutsin juba ka tema silmi eristada. Kivikala on samuti mürgine ja üks põhjusi, miks pole hea mõte sukeldujal mööda merepõhja ringi püherdada.

Sellel reisil nägin lõpuks ära ka mureeni, keda Maarja oli märganud peaaegu igal sukeldumisel, eriti palju aga sel korral, kui mina olin sunnitud katkestama. Teda iseloomustades sobib kõige paremini Maarja antud kirjeldus - kujutage ette põlvikut, mille keegi on endale kätte tõmmanud, sõrmenukkide kohale kaks nööpi õmmelnud ning siis pöialt ja sõrmi kasutades nuku rääkimist imiteerib. Tõepoolest, elukas on nii totra välimusega, et mõjub poolfabrikaadina, justkui oleks looja järgmise kala disainimisel oma töö pooleli jätnud jõudes põhimõtteliselt elukale pähe teha ainult primitiivsed silmad ning suu. Angerjalaadne käsivarrejämedune must või tumepruun kala on enamuse keha ulatuses kergesti haavatav, mistõttu otsib endale sobiva süvendi või koopakese, mille sisse peitu poeb nii, et ainult saagiootel peanupp välja paistab.

See oli tore sukeldumine ja mul on hea meel, et me mõlemad sellest osa võtsime ja et mu kõrv lasi mul ikka alla minna. Jäi veel viimane sukeldumine, mille pidime sooritama kohas, millel nimeks Koh Haa Neua.

Niine 11. Tallinn. Eesti