X PEATÜKK

11:00, HIN DAENG, ANDAMANI MERI, VIIES SUKELDUMINE, u. 15 m.

Laiuskraad: 7°8'45.96''N
Pikkuskraad: 98°49'26.34''E

Olin vahepealse tunnikese veetnud kajutis vedeledes. Laev loksus endiselt olles nüüd kahele kivirahnule lähemal. Hin Daeng, nagu seda kohta kutsuti, oli Hin Muangist veidi suurem ala, kus oli natukene ka horisontaalsemat pinda vastukaaluks Hin Muangi pea püstloodis sügavikku laskuvale seinale.

Sukeldumine algas tõrgetega. Eelmisest korrast veel väsinuna hüppasime vette ning kulgesime tasapisi rahnude poole. Maarjal tuli lest jalast ära, kuid õnneks oli instruktor kohe jaol ning püüdis lesta kinni. See oli hea, sest lest võib väga vabalt ennast kand ees nagu torpeedo põhja suunas minema sättida. Järgmisena leidis Maarja, et ta on ka oma juuksekummi suutnud ära kaotada. Seda avastas ta siis, kui juuksekumm tema silmade eest mööda ujus. Maarja sai juuksekummi tagasi ning siis tuli minu kord. Olime just laskumist alustanud, kui umbes 3 meetri peal tundsin, et ei suuda paremat kõrva tasakaalustada. Tõusin pinnale tagasi ja proovisin paari minuti pärast uuesti, kuid tulemusteta. Otsustasime instruktoriga, et pean oma sukeldumise katkestama. Seejärel tuli meil kuidagiviisi oma laevale märku anda. See polnudki nii lihtne, sest laine peitis aeg-ajalt sukeldujad laeva vaateväljast ning laeva meeskond oli ka üks paras pohhuistide kamp, kes eriti teraselt silmapiiri ei jälginud. Laevani ujumine ei tulnud kõne alla - selleks olime temast liiga kaugel ning hoovused oleks meid avamerele viinud, kust sukeldujat üles leida on juba äärmiselt raske. Instruktoril oli kaasas täispuhutav märguandmise poi. Sellega signaliseerimine äratas ühe meile lähemal asuva samuti sukeldumislaeva tähelepanu, kelle kaudu suutsime siis lõpuks enda laevale märku anda. Nägime, et kummipaati ronis mees ning suundus laisalt meie suunas. Jäin paati ootama, samas kui ülejäänud sukeldujad jätkasid oma laskumist. Kummipaat jõudis minuni ja seal istus üks pohhuistist meeskonnaliige. Ta viskas mulle nööri ning veendumata eriti, kas ma selle kätte sain, ütles mulle "hold on!", keeras selja ning pani mootorile tuurid sisse. Olin arvanud, et saan enda raskusvöö paadimehele ulatada - nii on lihtsam paadi taga lohiseda -, kuid mees ei saanud nähtavasti minu kavatsustest aru. Kui paat minema tuhises, jäi mul hädavaevalt nii palju aega, et raskusvöö jälle kinni vajutada, nöörist haarata ning regu suhu panna, mida tegin juba poolenisti vee all olles. Õnneks läks edaspidi kõik õnnelikult ja ka laeva sain suhteliselt lihtsalt. Võtsin varustuse seljast, loputasin end ning jäin teisi ootama.

Niiviisi lihtsalt laevas molutada oli küllaltki igav. Uurisin silmapiiri ja eemal olevat laeva ning pidasin endamisi aru, kas poleks pidanud ikkagi kolmandat korda laskuda üritama. Ometi pidin endale tunnistama, et kõrv polnud mul teps mitte korras. Neelatades ei käinud paremast kõrvast läbi seda heli nagu tavaliselt ning nina kinni pigistades ning puhudes läks lukku ainult vasak kõrv - paremat nagu poleks olnudki. Kuulmisega oli siiski kõik korras.

Peale pooletunnist igavlemist ilmusid lõpuks esimesed sukeldujad rahnude vahel nähtavale. Neid oli tõesti raske märgata ning hädavaevalt oli võimalik nende arvu kindlaks teha. Meie kummipaadil kulus umbes 15 minutit, et ühte seltskonda ära tuua ning neid seltskondi oli neli või viis. Eestlaste tiim, kes oli tegelikult ka kõige kaugemal, jäeti loomulikult viimaseks nagu alati.

Kui nad laeva juurde jõudsid, oli näha, et nad olid päris kurnatud. Tüdrukutel oli ülestulemisega päris tegemist ning üks neist vajus platvormile astudes lausa põlvili nii, et meeskonnaliikmed pidid ta püsti aitama. Kuid sellest hoolimata kuulsin, et asi oli olnud seda väärt - ma olin loobunud tõenäoliselt senimaani kõige põnevamast sukeldumisest. Palju oli näha olnud mureene, samuti lõvikalasid, huvitavaid koralle ja muud. Mina isiklikult polnud näinud veel mitte ühtegi mureeni ega lõvikala.

Maarja oli kurnatud ega teadnud, kas ta tahabki enam järgmisele sukeldumisele minna. Mina tahtsin, kuid polnud kindel, kas ma kõrva selleks ajaks korda saan. Õnneks oli meil veel natukene aega. Jätsime Hin Muangi ja Hin Daengiga nägemiseni ning siirdusime jälle põhja poole Tai rannikule lähemale.

Niine 11. Tallinn. Eesti