PÜHAPÄEV, 10. VEEBRUAR 2008. PHI-PHI SAARTE KRUIIS.
Juba oli käes pühapäev. Aeg lendas Tais tõesti kiiresti. Et mitte seda asjatult basseini ääres päevitades kulutada, otsustasime seda kulutada mere ääres päevitades. Seekord oli koos meiega veel kuus eestlast - kõik vanad tuttavad näod Phuketi päevilt.
Phi-Phi saartele, nagu varem mainitud, on tavalise laevaga, eeldades, et kapten kütust kokku ei hoia, ühe tunni jagu sõitu. Seekord läksime kiirpaadiga, mis mahutas umbes 20 inimest ning sõitis 60-70 kilomeetrit tunnis. Paadis oli peale eestlaste veel muudki rahvast. See oli siis meie kolmas reis Phi-Phi saartele, seekord siis ametlik. Õnneks ei oodanud me sellelt reisilt eriti midagi erilist, mida me veel näinud ei oleks. Aga olles poolteist nädalat Taimaal ära olnud, muutub kõik eriline mitte erilisest eristamatuks. Sa lihtsalt ei oska otsustada, kas järgmine hingemattev looduspilt või kaunis vaade tasub pildistamist või on see juba varem kuskil esinenud. Taimaa see piirkond on üleni ilus. Raske on midagi eraldi välja tuua.
Peale Maya ranna külastamist sõitsime teisele poole saart, kus asus väikene laguun. See oli omapärane koht kuna sissesõit oli pikliku kujuga tavapärase pilu asemel, mille taga kausjas laguunikene. Kusagil sealkandis tegime ka snorgeldamispeatuse. Hüppasin kohe madinal koos fotokaga vette - vana sukelduja nagu ma olin - ning avastasin, et snorgeldamine on vähe teine ala. Mul oli suuri kohanemisraskusi, mistõttu pildistamisest ei tulnud midagi välja. Otsustasin, et järgmise snorgli ajal jätan fotoka maha. Seekord ei õnnestunud ei pildistamine ega snorgeldamine.
Sõitsime veel mööda küllaltki mittemidagiütlevast "Viikingite koopast", kus pidavat palju pääsukesepesi olema, millest linnupesasuppi tehakse (see konkreetne koobas küll siiski kaitse all) ning maabusime Phi-Phi Donil, mis asub külg külje kõrval Phi-Phi Le'ga. Jällegi siis see tore paik, kus elu keerleb laisalt (ehkki pealtnäha toimekalt) omasoodu ning paistab, et kõigil inimestel maailmas on lõppematu puhkus. Me sõime sellel saarel lõunat, istudes mööblil, mille tailased olid selgelt üle pingutanud - enamusel naistest ulatus lõug vaevalt üle laua ja varbad ei puudutanud maad. Peale sööki anti veidi vaba aega. Paljud läksid päevitama/suplema. Meie Maarjaga läksime shopingutuurile. Avastasime, et olime ainult paarisaja meetri laiusel liivasel maakitsusel kahe mäe vahel ning kummalgi pool asus äravahetamiseni sarnane sadam. Ah see siis oli põhjus, miks mulle alguses see paik tuttav ei tundunud - eelmine kord olime maabunud teisel pool saart. Poole tunniga oli see maakitsus enam-vähem läbi käidud ning ülejäänud aja üritasime kusagil varjus kössitada. Paistis, et Phi-Phi saartel valitseb omaette kõrgendatud temperatuuriga kliima võrreldes teiste paikadega. Kaalusin suplemisvõimalust, kuid loobusin sellest kuna supelda pidavat me veel mitu korda saada.
Selles suhtes peeti sõna küll. Järgmiseks viidi meid teisele snorgeldamise tuurile. Alguses sõitsime ühe väiksema kaljusaare seina äärde, kuid miskipärast meeskonnale see koht ei kõlvanud. Seega sõitsime siis saarte vahelisele alale, avamerele, kus asus üllatavalt tasase veega koht, mida põhjustas vee väike sügavus - 1,5-3 m. Seekord jätsin fotoka maha ning snorgeldamine tuli kohe palju paremini välja. Koralle oli palju, kuid kalu vähe. Kõik kalad ka juba vanad tuttavad. Aga tore oli sellegipoolest - vesi on selles meres ikka kuradi selge - kahe kolme meetri peal ei kao isegi värvid ära, tundub nagu vett vahel polekski.
Bambusesaarel anti meile aega päris palju, mille jooksul sai nii päevitada kui supelda. Mina enamjaolt suplesin, kuigi lõpupoole lesisin niisama liival, kus päike peale ei paistnud.
Ja oligi aeg Krabile tagasi pöörduda. Eestlaste punt oli juba alguses vööris oleva istekoha endale krabanud. Plussiks oli hea ülevaade sellest, kuhu sõidetakse, miinuseks aga tugev tuul. Et kõrvapõletikku mitte saada, istusime kõik pea õlgade vahel, õnnelikemal mütsid peas, kuid mehed olid sidunud endale ümber pea t-särgid. Vaatepilt oleks olnud kentsakas, kuid seal vööris tundus see kõige loomulikum asi, mis üldse olla sai.
Tolle päeva õhtul ei viitsinud me söögikoha otsimisega rohkem vaeva näha ning läksime hotellile suhteliselt lähedal asuvasse öösiti kenasti valgustatud restorani. Need on kõik seal tegelikult varjualused või päris aias lageda taeva all asuvad istumiskohad. Tellisin mingit krabimöglat, mis sarnanes nagu täidetud muna põhimõttele - krabi ketiinkesta sisse oli krabiliha asetatud kokku segatuna igasuguste muude asjadega. Vürtse oli vähe ning maitse mahe. Mulle meeldis.
Niine 11. Tallinn. Eesti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar