XVI PEATÜKK

PÜHAPÄEV, 10. VEEBRUAR 2008. PHI-PHI SAARTE KRUIIS.

Juba oli käes pühapäev. Aeg lendas Tais tõesti kiiresti. Et mitte seda asjatult basseini ääres päevitades kulutada, otsustasime seda kulutada mere ääres päevitades. Seekord oli koos meiega veel kuus eestlast - kõik vanad tuttavad näod Phuketi päevilt.

Phi-Phi saartele, nagu varem mainitud, on tavalise laevaga, eeldades, et kapten kütust kokku ei hoia, ühe tunni jagu sõitu. Seekord läksime kiirpaadiga, mis mahutas umbes 20 inimest ning sõitis 60-70 kilomeetrit tunnis. Paadis oli peale eestlaste veel muudki rahvast. See oli siis meie kolmas reis Phi-Phi saartele, seekord siis ametlik. Õnneks ei oodanud me sellelt reisilt eriti midagi erilist, mida me veel näinud ei oleks. Aga olles poolteist nädalat Taimaal ära olnud, muutub kõik eriline mitte erilisest eristamatuks. Sa lihtsalt ei oska otsustada, kas järgmine hingemattev looduspilt või kaunis vaade tasub pildistamist või on see juba varem kuskil esinenud. Taimaa see piirkond on üleni ilus. Raske on midagi eraldi välja tuua.

Phi-Phi saarestikus on kaks peamist saart - Phi-Phi Don, kus on sadamad ning käib põhiline melu (seal peatusime, kui Krabile sõitsime) ning Phi-Phi Le, mis on enamjaolt, arvestades tema reljeefi, asustamata, kuid kus asub mitmeid looduslikke vaatamisväärsusi. Lisaks on väiksemaid saari nagu Koh Bida Nok, kus käisime sukeldumas, kuid mis on reeglina lihtsalt tükk kivi. Phi-Phi Le oli meie esimene sihtpunkt. Sõitsime ümber saare ning kõigepealt randa, mida kutsutakse Maya Bay'ks. See paik polnud eriti populaarne, kuni 1999. aastal vändati seal film "the Beach", mis jooksis eile ka televiisorist ning kus peaosas võis näha Leonardo DiCapriot. Selle saare külastamise ajal ma seda filmi veel näinud polnud, vaatasin ta ära alles peale Tai reisi. Maya Bay on pisikene ning üsna kaunis valge liivaga rannake, nagu nendel saartel neid igal pool leidub. Filmis linnulennult kuvatud Paradiisisaar pole aga mitte Phi-Phi Le ega samanimeline saareke "Paradise Island" Hongi saarestikus vaid puhas arvutianimatsioon. Phi-Phi Le peal on inimesele kättesaadavaid kohti väga vähe. Maya rannast sai sisemaale jalutada umbes 100 meetrit, siis tuli teisel pool juba meri vastu. Vastaskaldal asuv "rand" oli tegelikult 20 meetrise raadiusega sopp, mida eraldas merest umbes 2 meetri kõrgune kiviklibu, mille vahelt vesi tõusu ajal "randa" voolas. Maya rannas anti meile tunnike aega, mille kestel sai ilusasti ringi uudistada, vees sulistada või päevitada - kuidas keegi soovis.

Peale Maya ranna külastamist sõitsime teisele poole saart, kus asus väikene laguun. See oli omapärane koht kuna sissesõit oli pikliku kujuga tavapärase pilu asemel, mille taga kausjas laguunikene. Kusagil sealkandis tegime ka snorgeldamispeatuse. Hüppasin kohe madinal koos fotokaga vette - vana sukelduja nagu ma olin - ning avastasin, et snorgeldamine on vähe teine ala. Mul oli suuri kohanemisraskusi, mistõttu pildistamisest ei tulnud midagi välja. Otsustasin, et järgmise snorgli ajal jätan fotoka maha. Seekord ei õnnestunud ei pildistamine ega snorgeldamine.

Sõitsime veel mööda küllaltki mittemidagiütlevast "Viikingite koopast", kus pidavat palju pääsukesepesi olema, millest linnupesasuppi tehakse (see konkreetne koobas küll siiski kaitse all) ning maabusime Phi-Phi Donil, mis asub külg külje kõrval Phi-Phi Le'ga. Jällegi siis see tore paik, kus elu keerleb laisalt (ehkki pealtnäha toimekalt) omasoodu ning paistab, et kõigil inimestel maailmas on lõppematu puhkus. Me sõime sellel saarel lõunat, istudes mööblil, mille tailased olid selgelt üle pingutanud - enamusel naistest ulatus lõug vaevalt üle laua ja varbad ei puudutanud maad. Peale sööki anti veidi vaba aega. Paljud läksid päevitama/suplema. Meie Maarjaga läksime shopingutuurile. Avastasime, et olime ainult paarisaja meetri laiusel liivasel maakitsusel kahe mäe vahel ning kummalgi pool asus äravahetamiseni sarnane sadam. Ah see siis oli põhjus, miks mulle alguses see paik tuttav ei tundunud - eelmine kord olime maabunud teisel pool saart. Poole tunniga oli see maakitsus enam-vähem läbi käidud ning ülejäänud aja üritasime kusagil varjus kössitada. Paistis, et Phi-Phi saartel valitseb omaette kõrgendatud temperatuuriga kliima võrreldes teiste paikadega. Kaalusin suplemisvõimalust, kuid loobusin sellest kuna supelda pidavat me veel mitu korda saada.

Selles suhtes peeti sõna küll. Järgmiseks viidi meid teisele snorgeldamise tuurile. Alguses sõitsime ühe väiksema kaljusaare seina äärde, kuid miskipärast meeskonnale see koht ei kõlvanud. Seega sõitsime siis saarte vahelisele alale, avamerele, kus asus üllatavalt tasase veega koht, mida põhjustas vee väike sügavus - 1,5-3 m. Seekord jätsin fotoka maha ning snorgeldamine tuli kohe palju paremini välja. Koralle oli palju, kuid kalu vähe. Kõik kalad ka juba vanad tuttavad. Aga tore oli sellegipoolest - vesi on selles meres ikka kuradi selge - kahe kolme meetri peal ei kao isegi värvid ära, tundub nagu vett vahel polekski.

Snorgeldamiskohast oli näha ka meie järgmist sihtkohta - Bambusesaart. See saar erines seninähtuist kuna ei koosnenud mäest vaid oli lauge puudega kaetud maa, mis meenutas meie Eesti Käsmu kanti. Lained olid toredad, nende peale sai end selili visata ja siis lasta kaldale uhtuda. Vahest juhtus ka, et uhtus hoopis avamerele, siis tuli hoolikalt jälgida, et ikka tagasi jõuaks ujuda. Rannas ujusid ringi juba esimesest snorgeldamisest tuttavad 7 cm pikkused halli-kollasevöödilised kalad. Need on maiad saia ja banaani peale ning turistid polnud ka kadedad neid loopima. Filmisin veealust sebimist natukene.

Bambusesaarel anti meile aega päris palju, mille jooksul sai nii päevitada kui supelda. Mina enamjaolt suplesin, kuigi lõpupoole lesisin niisama liival, kus päike peale ei paistnud.

Ja oligi aeg Krabile tagasi pöörduda. Eestlaste punt oli juba alguses vööris oleva istekoha endale krabanud. Plussiks oli hea ülevaade sellest, kuhu sõidetakse, miinuseks aga tugev tuul. Et kõrvapõletikku mitte saada, istusime kõik pea õlgade vahel, õnnelikemal mütsid peas, kuid mehed olid sidunud endale ümber pea t-särgid. Vaatepilt oleks olnud kentsakas, kuid seal vööris tundus see kõige loomulikum asi, mis üldse olla sai.

Tolle päeva õhtul ei viitsinud me söögikoha otsimisega rohkem vaeva näha ning läksime hotellile suhteliselt lähedal asuvasse öösiti kenasti valgustatud restorani. Need on kõik seal tegelikult varjualused või päris aias lageda taeva all asuvad istumiskohad. Tellisin mingit krabimöglat, mis sarnanes nagu täidetud muna põhimõttele - krabi ketiinkesta sisse oli krabiliha asetatud kokku segatuna igasuguste muude asjadega. Vürtse oli vähe ning maitse mahe. Mulle meeldis.

Niine 11. Tallinn. Eesti.