XV PEATÜKK

LAUPÄEV, 9. VEEBRUAR 2008. KRABI VIHMAMETSADES.

Niipaljukest siis meie rahulikust elust ja magamisest poole lõunani. Me tõusime veidi enne seitset ning hotelli hommikusöögile ei jõudnudki. Järele tuli väikebuss, kus oli kohalik giid - noor poiss, tõenäoliselt 20-ndate eluaastate alguses - ning neli turisti - kaks venelast ning kaks britti. Kuna olime planeerinud oma ekskursioonid teiste päevade peale võrreldes Bergeri ajakavaga, siis eestlasi sel korral ei olnud. Meil oli selle üle ainult hea meel.

Noor giid tutvustas ennast ja meie tänast ekskursiooni. Kui aus olla, siis võiks mingit eset, paika või sündmust kirjeldada mitmeti. Ma võiksin näiteks kirjutada, et meie ekskursioon oli planeeritud nii - kõigepealt vaatame buda munki, siis kuumaveeallikat ja siis metsas asuvat tiiki. Asi võib ju tore olla, loodus ja puha, aga vaevalt keegi viitsiks selle peale mitusada eesti krooni magama panna. Bergeri jutt on muidugi teisest puust. Selles on kõik ülivõrdes. Maailmas pole olemas kaunemaid kohti, kui need, mida me nüüd külastame ja Berger on teinud kõik selleks, et meie ennast nendel ekskursioonidel hästi tunneksime - me jääme kindlasti rahule ja kui meil on tekkinud juba ilusaid unelmaid, milline meie järgnev trip olla võiks, siis kujuta pilti - tegelikult on kõik veel palju palju palju imelisem. Ja kõike seda AINULT xxxxxxxxx rahaühiku eest! Ekskursioonide hinnad mulle üldiselt meeldivad, eriti numbri esimene pool, aga lõpupoole tuleb liiga palju nulle.
Giidi tutvustus jäi kahe äärmuse vahepeale ja selles suhtes oli tõele kõige lähemal.

See oli tore ekskursioon, tänu ainult kuue turisti osavõtule äärmiselt rahulik ja samuti anti meile ka veidikene aega erinevates paikades peatumiseks. Kõige esimene koht oli, nagu juba öeldud, buda munkade, võiks öelda vist, et kommuun. See asus vaikses kohakeses mäe külje all (ei saa öelda, et jalamil kuna selle kandi mägedel on ainult püstloodis seinad ning mäe tipp). All oli buda tempel. See oli kaheksatahuline mitte eriti suur aasiapärane hoone. Ma ei saanud aru, mis otstarbel see ehitis on püstitatud, sest peamine tempel asus teises kohas. Mägesid moodustavate kivimürakate vahel olevatesse lõhedesse olid rajatud trepid. Ühte treppi mööda hakkasime minema. Igal pool olid ahvipärdikud. Need olid esimesed, keda me Tais viibimise ajal nägime. Ahvid olid vabad ning neil oli voli minna sinna ja teha seda, mida neile meeldis. Paistis, et ahvidele meeldib üle kõige, kui mungad ja turistid neid nuumavad.

Teisel pool mägesid oli mets. Seal kulges mäekülje kõrval rada, mis viis ühe järjekordse "templini" - see kujutas endast lihtsalt kalju seina ette valatud platvormist, mille kaljupoolsesse seina oli paigutatud üks suurem buda kuju ja väiksemaid pühakujukesi. Kaljuseina reljeef moodustas huvitavaid süvendeid ja konarusi. Mõnesse neist olid mungad oma eluaseme ehitanud. Oleks olnud ilmselt romantiline, kui mitte poleks need ehitatud käepärastest materjalidest. Nad nägid kaunis koledad välja.

Kondasime veel metsas ringi. Metsas kasvasid huvitavad puud, mille tüve ristlõige meenutas tähtvilja. Ühe sellise tüve juures magas kilpkonn. Tema kilp oli umbes supipoti suurune. Kilpkonn oli oma kotta tõmbunud ega teinud turistidest välja. Meie giid koputas talle kilbi peale. Too ei vaevunud isegi varbaid liigutama, mis kilbi alt veidi välja paistsid.

Kaugemal metsas asus midagi koopalaadset, mis oli samuti religioossetel eesmärkidel kasutusele võetud. Meile näidatu ka puud, mis oli olnud mitutuhat aastat vana, kuid mille torm 2006. aastal maha murdis. Ülejäänud suured puud seal metsas olid nooremad. Nende vanus jäi alla tuhande aasta.

Liikusime tagasi teisele poole mäge. Põhimõtteliselt andis giid meile kaunis vabad käed - me võisime minna ja uurida paika nagu meile meeldis. Pildistasin natukene pärdikuid, kes puude otsas ja kõikjal mujal neile ulatatud banaane nosisid. Seejärel läksime Maarjaga Tiigrikoopa templisse. See on üks väidetavalt Krabi kuulsamaid templeid. Tegelikult koobas mäeküljes, mille ette ehitatud hoone. Koopaosa on buda päralt - seal asuvad kujud ja mungad viivad läbi oma rituaale. Inimkäte loodud ruumiosa on tõenäoliselt lihtrahva päralt. Sisenemisel seoti meile käe ümber paelad. Neil on mingi religioosne tähendus, aga ma ei saanud täpselt aru, mis see oli.

Teised turistid olid juba autos, kui meie parklasse jõudsime. Kuhu neil küll nii kiire on? Meie buss sõitis edasi järgmisesse kohta. Läbi tiheda võsa liikusime mööda betoonist valatud teed kuni jõudsime kahe väikese hooneni. Need olid tegelikult riietus- ja dushiruumid ning wc. Nägin puulehtede vahel Tai reisi esimest ämblikku. See oli kudunud umbes kahe meetri peale puude vahele imepeenikese vaevumärgatava võrgu. Ämblik oli samas täiesti arvestatava suurusega, ületades igasuguse eesti ämbliku. Pisikese keha ning imepikkade jalgadega musta-kollasekirju tegelane istus täies ulatuses koibi välja sirutades (tekkis umbes 15 cm laiune ring) vaikselt võrgul ja ootas oma saaki. Peale esimest ohoh-muljet on ämblikud üldiselt kaunis igavad tegelased.

Edasi minnes jõudsime jõekeseni. See oli kitsam ja meenutas eesti jõgesid. Mineraalvee allikas suubus jõkke paar meetrit veepiirist kõrgemal. Tekkisid trepilaadsed astangud, mille vesi oli pikapeale kaussideks uuristanud. Need olid kohati poolteist meetrit sügavad ning nendes aukudes siis inimesed kümblesidki. Vesi oli soe, umbes 40 kraadi. Kümmelda oli mõnus, aga rahvast oli natukene palju. Selles paigas anti meile aega natukene vähem. Põhjuseks oli lõunasöök, kuhu pidime järgmisena jõudma.

Lõunasöök toimus meie järgmise sihtkoha vahetus läheduses. Isu oli mul tagasihoidlik ja seda juba mitmendat päeva. Väidetakse, et tai köök on maailma üks maitsvamaid. Kindlasti on ta väga omapärane, aga Stroganoff ning keedukartul on ikkagi üle.

Vihmamets - meie järgmine külastuspaik - oli mets nagu mets ikka. Selle sees kulges matkarada, kohati laudtee, kohati pinnasetee. Kuna mets oli soine, tuli mõned niiskemad kohad ületada otsa pidi maasse tambitud tüvejuppide peale astudes. Kujutan ette, et see võis mõnele shotlasele või taanlasele, kes pole metsa oma ihusilmaga näinud, päris rabav vaatepilt olla. Eestlane oma 50% metsamaade ning 20% soodega ei kergita sellises kohas ilmselt kulmugi. Mets ja selles paiknevad mülkad olid iseenesest ilusad. See oli üks enim rohelise erinevaid varjundeid pakkuv paik, mida ma näinud olen.

Matkaraja lõpus oli retke "maasikas" - looduslik bassein nagu seda nimetati. Umbes 1,6 m sügavune tasase kivise pinnaga lomp, mis oli moodustunud lubjakivisse. Paik oli ilus, kuid taas ülerahvastatud. Üldiselt meenutas see mets mulle natukene maastikku, mida leidub Voose ümber. Suhteliselt tihe võsa asendub kohati kruusa ja liivase pinnaga lagendikega, millel kasvavad kiduramad taimed ja madalamad puud. Just üks sarnane lagendik asus kohe veesilma taga. Läksin sinna jalutama, kuid pidin kohe tagasi pöörduma. Mul ei olnud päikeseprille ning paljalt maapinnalt peegeldus vastu selline hulk päikesevalgust, mis tegi mu peaaegu pimedaks.

Saime seal päris pikalt sulistada, keegi meid tagant ei kiirustanud. Ühel hetkel lihtsalt kuivatasime end ära ja giid küsis, kas hakkame minema. Tagasitee oli mööda teist rada, mis ilmselgelt oli mõeldud autodele. Metsas käis pidevalt mingi luust ja lihast läbi lõikav vile. Küsisime giidilt, kes ütles, et need pidid tsikaadid olema. Ma ei tea, pole enne kuulnud tsikaadi vilistamas.

See oli meie viimane peatuspaik, seejärel sõitsime tagasi hotellidesse. Kuna tegemist oli poolepäevase ekskursiooniga, jõudsime tagasi juba kella kolme paiku. Kutsusime Anoni taas enda juurde. Meil oli järgnevateks päevadeks juba ostetud Phuketil kahepäevane reis, mille Bergeri reisikorraldajad olid valmis mõelnud. Kuna kõik see käib läbi kohalike reisifirmade ja asutuste, siis sõltub asjaajamine puhtal kujul kohalike tahtmisest. Tago väljamõeldud reisiprogramm ei läinud seekord läbi. Asendusreisi me ei tahtnud ning loobusime. Seega jäi meile paar päeva vaba aega, mistõttu kutsusimegi Anoni, et temalt lisaekskursioone tellida. Loomulikult käis see "teine infotund" samamoodi nagu esimene. Me lihtsalt istusime ja rääkisime paar tundi maast ja ilmast.

Meie ülejäänud õhtu kulges juba tavapärast rada. Lonkisime veidikene rannas ning seejärel peale päikeseloojangut läksime sööma. Seekord jalutasime teisele poole, rahvuspargi suunas. See oli veelgi ontlikum piirkond, kui meie hotelli ümbrus ning ettekandjate inglise keele oskus oli pöördvõrdelises seoses kaugusega ranna keskusest. Maarja tellis tiigerkrevette ja mina supi. Maarja oli oma toiduga väga rahul, mina mitte. Kodune seenekaste tuletas ennast jällegi väga tugevalt meelde ja teatas, et ta tahab, et ma teda sööksin. Seeni polnud aga kuskilt võtta.

V. Reimani tänavas. Tallinn. Eesti.