XVII PEATÜKK

ESMASPÄEV, 11. VEEBRUAR 2008. KAJAKISÕIT MANGROOVIMETSADES.

Kajakiga sõitma läksime lootuses näha loomi, linde ja putukaid, millest me ikka veel puudust tundsime. Meid võttis vastu noor, umbes 17-aastane noormees jamaika kootud mütsiga. Ta oskas inglise keeles päris pikki vestlusi arendada, kuid tema aktsent oli lihtsalt kohutav. Ta oli sõbralik ning paistis teadvat täpselt, mida me tahame. Me olime ainukesed kajakisõitjad tema juhtimise all ning päris varakult platsis, mistõttu oli lootust veidi rahulikumat turistivaba päeva nautida.

Kajakid olid kerged plastist alused. Meile anti standardne kahe inimese sõiduk. Maarja istus ette, mina taha. Pidime kõigepealt sadamast üle lahe kaljude juurde sõitma. Ilm oli tuuline, mistõttu aerutada tuli üsna intensiivselt. See osa sõidust oli puhas sport, puhkusega polnud seal midagi pistmist. Jäime ühele madalikule paariks minutiks tõusu ootama, siis sa edasi sõita. Aerudelt tilkuvast veest olin juba esimese paari minuti jooksul altpoolt üsna märjaks saanud ning põhimõtteliselt tuli edasise reisi jooksul veelombis istuda. Tegelikult see ei häirinud mind sugugi, ma teadsin, kuhu ma tulnud olin. Aerutasime kaljude vahel oleva väikese rannakeseni, kus maabusime korraks. Parajasti lahkus üks turistide kajak, mis oli üllataval kombel juba enne meid sinna jõudnud. Saarel elas üksik pärdik. See oli aravõitu, kuid maias tegelane. Meie giid andis talle banaani, mille too kohe kinni pistis. Märkasime pärdiku lõua all jämedat moodustist, nagu kasvajat. Juhtisime sellele giidi tähelepanu, kes ütles, et pärdikud hoiavad seal oma banaanitagavara. Et ahnitseda endale kõike, mis pakutakse, hoiavad nad seal seda osa, mida kohe ära ei suudeta süüa. Ja tõepoolest, mõne aja pärast kadus ühtäkki moodustis ära ning ahv hakkas rahulolevalt matsutama.

Asutasime end minekule täpselt õigel hetkel, kui nägime eemalt juba tervet hordi turiste tulemas. Need olid hiinlased, mille tundis ära mitte nende välimuse järgi - nii pika maa pealt oli rassi raske kindlaks teha - vaid selle järgi, et neil olid päästevestid seljas. Hiinlased armastasid päästeveste pea igal pool kanda. Phi-Phi saartel meiega koos olnud kaks hiinlast kandsid isegi snorgeldamise ajal päästeveste ja mõned tegid seda rannas ujudes.

Sisenesime kaljude vahele. See koht meenutas kanjonit. Kui aus olla, siis seda kutsutigi kanjoniks. Vesi oli siin peegelsile ja kajakid libisesid hääletult mööda veepinda. Olime kaasa võtnud oma veekindla fotoka. Tegin sellega aeg-ajalt pilte. Oli mõõdukalt soe ilm, päike otse sinna kaljude vahele ei paistnud. Tsikaadid siristasid, kuid muidu polnud peale aerude tekitatud veepladina mingisugust heli. Giid juhatas meid ühe laguuni juurde. See oli viie meetri laiuse sissepääsuga umbes 40-50 meetrise läbimõõduga ümmargune sopp. Ümberringi küündisid püstloodis kaljud 30 meetri kõrgusele - looduslik katel. Giid arvas, et siin võiks väikese peatuse teha. Lasime ennast kajakkidele selili ning kuulasime, kuidas tsikaadid siristasid. Just sellisest asjast olin puudust tundnud. See oli täielik rahu, ei ühtki segavat häält, turistide kisa, inimeste lähedalolekut meelde tuletavaid helisid. Tundus, et suvi on vallutanud terve maailma. Püüdsin kujutleda lörtsi, vihma ja külma, kuid see ei tulnud mul kuidagi välja. Peale suve polnud lihtsalt miski muu võimalik.

Raske oli sellest paigast lahkuda, kuid lahkuma pidi, kui me ei tahtnud turistihordidele jalgu jääda. Liikusime vaikselt mööda kanjonit kuni jõudsime kohani, kus jõgi - nimetagem teda tinglikult selleks - tegi käänaku ja muutus laiemaks. Ühel pool jäi kaljusein alles, kuid teisel pool taandus ja asendus esimeste mangroovipuudega. Paarisaja meetri pärast tegi jõgi uuesti käänaku. Giid kopsis millegipärast aeruga vastu kajakki, justkui kutsudes kedagi. Õige pea selgus, et just nii see oligi. Kohe, kui käänakuni jõudsime, silmasime pärdukuid, kes puude otsas vilkalt edasi liikudes meie poole tulid. Giid, kellel oli kajaki peal risttahuka kujuline plastmassist korv, võttis sellest välja esimese banaani, tükeldas juppideks ja loopis vette. Kohe laskus esimesena kohale jõudnud ahv sabapidi vee kohale ja kahmas banaani endale. Olin just endamisi mõelnud, mis juhtub banaanidega siis, kui need satuvad vees kohta, kus ahvid neid puu otsast kätte ei saa. Kohe sain oma küsimusele vastuse. Giid viskas ühe banaanitüki keset jõge, mis oli selles kohas võibolla kõigest 5-7 meetrit lai. Banaanitüki plärtsatusele järgnes kohe kaks-kolm suuremat lärtsatust. Seejärel ilmusid vee alt nähtavale ahvipead, mis hakkasid elu eest banaani poole ujuma. Esimene õnnelik krahmas banaani endale ning suundus mangroovipuu otsa sööma. Kui juhtumisi mõni noorem ahv jõudis esimesena banaanini või kui inimene kogemata "valele" ahvile tüki ulatas, said vanemad väga pahaseks. Noort ahvi jälitati seni, kuni too banaani jälitajale loovutas või kui ta suutis ohutusse paika põgeneda. Ahvide karjas, kus oli hinnanguliselt kuni 40 isendit, kehtis karm džungliseadus - kes tugevam ja kiirem, saab toidu endale. Kisklejateks ja banaaniõgijateks olid eelkõige isased, emased hoidsid ahvilapsi kandes kaugemale ja vaatasid pealt. Ahvid ei peljanud ka meie kajakkide peale hüpata ehkki giid hoiatas meid, et me neid ei käpiks, nad võivad hammustada. Üks iseäranis jultunud tüüp pani giidi kilekoti pihta. Seejuures pidi ta põgenemiseks vette hüppama ja ujuma, mis võimaldas giidil teda mõlaga taga ajada. Pärdik jättiski koti sinnapaika ja tegi putket.

Olime päris pikalt ahvidega möllanud, mistõttu hiinlased jõudsid meile järele. Tundus, et aeg on meilgi edasi liikuda. Me keerasime kitsamasse jõeharusse, kuhu hiinlased järele ei tulnud. Jõudsime taas kaljuseina äärde. Seekord jäi see meist vasakule. Kulgesime pikalt mööda käänulisi radu tihedate mangroovijuurte vahel ja teiste sõitjate hõiked enam meieni ei kostnud. Ühe koopa juures jäime seisma, et veetõusu oodata - muidu polnud võimalik edasi sõita. Senikaua hakkas meie giidist poiss ananassi koorima. Mina lõbustasin ennast kalade söötmisega. Need olid barrakuda moodi piklikud kuni 20 cm pikkused pisikesed kalakesed. Neil oli pikk ahenev nina, kuid suu ei asunud mitte nina otsas nagu oleks võinud arvata vaid silmade juures - seal, kus "nina" algas. Suu oli pealpool nina, mistõttu tundusid nad väga ebaoptimaalsed. Kui neile visatud banaanikooretükk põhja hakkas vajuma, pidid nad tüki alla sõitma, et seda kätte saada. Kui tükk päris põhjas oli, siis muutus neil võimatuks seda suhu panna. Mõni üritas tükki põhjast kätte saada nii, et keeras ennast külili ja katsus huultega haarata. Seejuures jäi tema nina talle muudkui ette. Väga totter oli vaadata.

Ei saanud me sealgi turistidest rahu. Peagi jõudsid mingit teist teedpidi ülejäänud meile järele. Nemadki jäid tõusu ootama. Sõime parajasti giidi kooritud ananassi kui eemalt saabusid pärdikud. Alguses arvasin, et need eelmised on meile järele tulnud, kuid giidilt saime teada, et need on teisest liigist. Tõepoolest, need olid veidi kõhnemad ning pealae peal oli neil karvadest hari nagu punkaril. Nood punkarahvid olid julgemad kui eelmised ning ühtlasi võis neid ka katsuda. Ahvid ronisid vabalt mööda paate ning lunisid turistidelt maiuspalasid. Kuna minu käes oli parajasti ananassijupp, siis vaatas nii mõnigi pärdik seda suure ärevusega. Lõpuks hüppaski üks neist meie paati ning noolis ananassi. Filmisin teda oma seebikarbiga ja samal ajal ulatasin ananassitükke. Lõpuks ronis too pärdik mulle põlve otsa. Andsin fotoaparaadi giidile, et ta minust pilti teeks, kuid ahv otsustas just siis jalga lasta. Ahvid ei lahkunud paatidest ka siis, kui kajakid liikuma hakkasid. Mõni ülbik koukis kajakist sinna kummiga kinnitatud veepudeli, võttis korgi maha ning jõi. Enamus inimesi oli kõik maiuspalad juba ahvidele ära jaganud, mistõttu kaotasid need lõpuks huvi. Ükshaaval tilkusid nad tagasi puude otsa ja läinud nad olidki. Meie tee viis aga tagasi sadamasse, millele lähenesime nüüd teiselt poolt. Kui minnes oli sadam olnud kuiv porine riba, siis nüüd oli veetase tõusnud juba pea poolteist meetrit.

Peale lõunasööki sealsamas sadamas viidi meid tagasi hotelli. See oli tõeliselt tore reis, rahulik ja väga kauni looduse keskel. Ka turistid, kellega me aeg-ajalt kokku saime, ei rikkunud meeleolu, sest meie tore giid oskas meid alati teist teed mööda juhtida, kus olime ainult meie kolmekesi.

Kell oli alles kahe või kolme paiku, seega jäi meil piisavalt aega hotellis niisama jobutamiseks. Maarja pesi paar riideeset ära, mina käisin internetis. Õhtul läksime Luna restorani, mis oli esimesel õhtul külastatud restorani ligidal. Tellisin mingi seenesoustiroa, mis oli ses mõttes hea, et vürtse eriti ei olnud, ja maarja midagi, mis oli sama vürtsine, kui minul mittevürtsine. Ta oli sunnitud enamuse järgi jätma, sest seda polnud isegi riisi peale haugates võimalik ära tarbida. Loomulikult üritas ta mind seda ära sööma sundida, aga keeldusin kategooriliselt - minu magu ainult nurrus samal ajal.

Kuna restoran oli otse rannas, siis õnnestus meil vaadata, kuidas suuremad krabid ringi siblisid. Need olid need tontkrabid-augukaevajad. Seekord sai näha, kuidas nad oma urgu süvendavad - kui pisikesed tegid, nagu lugeja mäletab, pisikesi kuulikesi, siis suured kandsid sõra peal liivahunnikut nagu süles ning viskasid selle siis "pahh!" uru lähedusse maha. Olime otsustanud, et peale õhtusööki lähme neid alla vaatama, aga Maarja oli ebaõnnestunud toiduvaliku tõttu natukene tujust ära ja nii me siis läksime hotelli tagasi.

V. Reimani tänavas. Tallinn. Eesti.