V PEATÜKK

Terekest. Meie aeg siin Phuketil hakkab juba vaikselt otsa saama, kuid ma pole veel midagi jõudnud meie tegemiste kohta rääkida. Tehkem siis üks lühiülevaade.

KOLMAPÄEV, 30. JAANUAR 2008. SAABUMINE TAIMAALE.

Esimesel õhtul siia jõudes ei teinud me loomulikult suurt midagi. Tutvusime oma hotelliga nagu ma eespool rääkisin. Istusime rõdul ja ma pildistasin meie aeda. Profülaktika mõttes pistsime Maarjaga ühe pitsi konjakit kinni. Järgmisel hommikul oli infotund kell 12 päeval. Seega saime ennast korralikult välja magada.

NELJAPÄEV, 31. JAANUAR 2008. INFOTUND JA TUTVUMINE HOTELLI LÄHIÜMBRUSEGA.

Neljapäevases infotunnis suutsime endale mõnuga eksursioone rabada. Meie reisikorraldajaks oli üks kogukas mees, kes välimuselt sarnanes 50-aastase Baari-Talisega. Nimigi oli sama tavatu - Tago. Ta oli naljakas mees, kes vastuoksa oma tahumatule välimusele oli rõõmsameelne ning kroonilise mölapidamatusega. Ta soovitas kõiki ekskursioone nagu tõelisi pärle. Vastupidiselt ootustele, arvestades tema põhielukutset professionaalse sukeldujana, mainis ta sukeldumisvõimalust ainult möödaminnes. Pressisime temalt informatsiooni, kuidas oleks võimalik oma litsents Tais ära teha. Võtsime kolm päeva sukeldumist.

Neljapäeva õhtul uurisime oma hotelli lähiümbrust ning põikasime sisse ühte tupiktänavasse, kus eelmisel õhtul oli üks hindu välimusega poiss meile tai massaaži reklaamlipiku ulatanud. Poiss tundis meid kohe ära ja juhatas massaažisalongi. Sarnaseid on siin Phuketil pea igal tänaval. Tavaliselt on tegemist ühe ruumiga, mis on jaotatud väikesteks madratsit ja patja ning vahest ka voodit sisaldavateks boksideks, millele saab kardina ette tõmmata. Maarja valis õlimassaazhi, mina tai massaaži. Tegelikult oli valida oma 20 erineva massaažiliigi vahel (erootiline body massage välja arvatud). Meid hakkasid mudima siis kaks häbelikku tai neiut, kes kokku kaalusid umbes sama palju, kui üks meist. Minu väänamisel kasutas massöör ära kogu oma keharaskuse, kuid sellest piisas hädavaevalt, et minu selga pingest vabastada. Ütleksin oma esimese massaažikogemuse kohta, et oleksin eelistanud rohkem tähelepanu saada seljale, mis oli pikast lennureisist väsinud, mitte aga jalgadele, mis olid tähelepanu keskpunktis. Aga see oli vist ka minu viga, et ma oma soove teatavaks ei teinud. Maarjale paistis aga asi meeldivat - tema ainult nurrus seal kõrval.

Hiljem, kui oli juba pimedaks läinud, võtsime oma esimese tai õhtueine. Maarjale kevadrullid ja midagi paneeritud krevetilaadset, mulle mingi taimedest ja mereandidest ollus, millest ma eelpool olen juttu teinud.

Me suutsime tol päeval ära proovida veel oma hotelli basseini ning käia peale õhtusööki Kata rannas, kuhu me kogu oma Tai reisi jooksul enam kordagi ei sattunud.

REEDE, 01. VEEBRUAR 2008. PHUKETI SAARETUUR.

Järgmine päev algas aga äpardustega. Olime hotelli fuajees oma bussi ootamas, kui sisse astus umbkeelne tai autojuht ning otsis turiste, keda ära viia. Ta näitas meile paberit, mille peale oli kirjutatud "James Bond Island" - see on üks ekskursioon, kuhu pidime järgmisel päeval minema. Nähes seda, me loomulikult rohkem ei uurinud vaid ütlesime, et meie Bondile ei lähe. Noh, tegelikult oli see meie bussijuht, kes ootas meid, kuid miskipärast on kohalike turismifirmade puhul kombeks, et nimekiri kirjutatakse mingi suvalise paberilipaka peale, millel pole antud reisiga suurt midagi pistmist. Noh, nii me siis ootasime - bussijuht väljas koos bussitäie eestlastega meid, meie fuajees neid. Olles umbes 35 minutit niiviisi oodanud, otsustasin helistada oma reisikorraldajale, kellelt kuulsime olukorrast.

Tegemist oli Phuketi saaretuuriga, kus pidime külastama olulisi kohti ja seda väikebussidega kuna suured pole Phuketi kitsaste ja käänuliste kõrvalteede jaoks kõlbulikud. See tähendas loomulikult seda, et esimene tunnike käis üks bussiralli, et tagumine, meid oodanud buss võiks teistele järele jõuda. Päeva programm oli kaunis tihe, mida samas meile ka eelnevalt oli mainitud - mitte peatuda ühes kohas rohkem kui pool tundi. Seega nägime päeva jooksul suhteliselt palju, kuid kõike väga põgusalt. Mu mälu ei ole enam see, mis Eestis tööd rügades, aga muuhulgas käisime ära järgmistes kohtades:

- mäe otsas, kust avanes vaade Phuketi läänerannikule - Kata, Karoni ja Patongi rannad, kolm hobuseraua kujulist lahesoppi. Kohustuslik postkaardi pilt enda fotokasse.



- hindu templis, mis oli ühtlasi ka majakas ja mis asus samuti mäe otsas ja millesse sisenemiseks tuli jalanõud jalast võtta. Selline komme, muide, võib esineda ka suvalises söögikohas. Rannapiirkondades kohtab siiski harva, arusaadavalt miks. Paistab, et Tais on elevant püha loom (mitte ainult ei paista vaid ongi). Tai oleks Siim Kirsipuu põrgu ja taevas ühekorraga - ta võiks erinevaid elevantide kujusid muretseda endale nii palju, et nendest maja ehitada, kuid selle tasuks peaks ta nädal aega järjest ainult riisi sööma.

- Kronoloogia on mul raudselt sassis, aga ütleme nii, et järgmisena käisime pähklikasvatuses, õigemini selle poes. Pähklite tootmist meile ei näidatud, küll aga sai ennast pähkli- ja mereannisnäkist lolliks osta. Võtsime endale korvitäie erinevaid snäkke, mis kas olid imeliku välimusega või siis maitsesid kas imelikult või imeliselt (kõiki tooteid sai eelnevalt proovida). Ühed ilge välimusega purustatud krabi snäkid võtsin ekstra oma töökaaslaste tarvis :-)

- Järgmisena leidsime ennast järjekordse templi eest. Seekord oli see Buddhale pühendatud ja koosnes tegelikult hoonetekompleksist. Nagu meile hiljem seletati, oli sellel platsil sel päeval reisikorraldajate üllatuseks turg, mistõttu rahvast oli palju ja parkida polnud kuhugi. Väikebussid sõitsid igaüks ise kanti ja keegi ei teadnud, kuhu peaks minema või kaua võib olla. Giidid olid kadunud kui tina tuhka. See tekitas muidugi mitmes eestlases pärast suurt nördimust ja sõnasõda giididega kuna üks neist oli julgenud kellelegi öelda, et too peaks juba bussis olema selle asemel, et turu peal tolkneda. Ühesõnaga, üks suur arusaamatus ja halenaljakas oli vaadata, aga edasine päev läks juba veidi paremini.

Praegune järjejutt sai taas oma lõpu. Järgmine osa ilmub kõige varem kahe päeva pärast ja siis juba Krabil või siis ei ilmu üldsegi (oleneb olukorrast Krabil)

Kata Palm Resort & Spa. Phuket. Tai

IV PEATÜKK

Pühapäev, 03. veebruar 2551

Panin kirja aastaarvu, mis Tais parajasti käsil. Aga mingem oma looga edasi. Mul on veel nimelt mõned valdkonnad, mida pole kommenteerinud. Kõigepealt

TOIT

Hotellis anti loomulikult euroopapärast toitu (ilmselt lollide rootslaste tõttu, kes tulevad Taimaale friikartulit ja kokakoolat jooma nagu me ühes restoranis nägime). Esimesel õhtul käisime ühes restoranis, kus pakuti väidetavalt taipärast toitu. See oli midagi sarnast nagu umbes Pärnu maanteel Kathmandus pakutakse. Ehk siis aasiapärane tõesti, aga mitte eriti üllatav. Eile palusin restoranis kelneril mulle serveerida kõige parem ja kõige eksootilisem taipärane toit. Ta pakkus kõige kallimat. Palusin tal välja pakkuda mõni teine. Selleks osutus üks laimi või sidruniga maitsestatud kala. Huvitava maitsega ta oli ja nägi efektiivne välja kah, aga polnud ikka nagu see, mida ma ootasin. Kuni täna õnnestus lõpuks ära käia Phuketi turul. Ja vat see oli huvitav koht. Muidu müüdava poolest mitte midagi erilist - Kadaka turu taoline. Kuid ühes otsas pakuti söögipoolist. Ja mida kõike seal ei leidunud. 90% asjadest nägid sellised välja, et mul polnud õrna aimugi, mis asjad need võiks olla. Kui jõuan järjega selle päeva kirjelduseni, siis räägin kindlasti pikemalt.

Kata Palm Resort & Spa. Phuket. Tai

III PEATÜKK

KAUBANDUS

Oleme loomulikult kuurorti südames, mistõttu hinnad küündivad siin Eesti tasemele ja kohati ületavad neid. Alkohol on väga kallis. 0,33 l õlu maksab eesti rahas 10 krooni, 0,5 l aga lausa 16 krooni. Tundub, et kasulikum on osta väiksemaid purke. Õlu ise muide maitseb väga sarnaselt Saku Originaalile või A. Le Coq'ile. Veini hinnad on täiesti laes, Two Oceans maksis 790 bahti (üle 250 krooni). Toit on samas suhteliselt odav. 200 eesti krooni eest saame kahekesi siin restoranis kõhu täis, joogid summa sisse arvatud. Muud esemed on hinna poolest kõikuvad ja mõnikord sõltuvad sellest, kuidas oskad kaubelda. Siin leidub nii fikseeritud hindadega kohti kui kauplemise kohti.

Tai on väga tsiviliseeritud riik, seega sobib inimestele, kes otsivad eksootikat, kuid ei taha loobuda kõigist euroopalikest mugavustest. Mobiililevi on hea, kusjuures mobiili omavad ka kõik kohalikud autojuhid, giidid, hotellitöötajad jt. Internetiühendus on ka talutav (DSL), ehkki enamjaolt tasuline, wifi levialasid vähe ja needki tasulised. Pangaautomaate leidub isegi väiksemates kohtades, nagu see, kus meie oleme. Pangaautomaadid on iseenesest keerulised ja igaüks neist isemoodi. Meie esimene kogemus oli ühe hotelli läheduses asuva automaadiga. Pin koodi sissetoksimisega sai hakkama, edasine tegevus läks aga kreisiks. Oli kolm valikut, savings, withdrawal ja mingi kolmas veel. Proovisime nad kõik läbi, mõnikord kataloogipuus jõudes täiesti mõeldamatutesse paikadesse. Terve hunnik termineid nagu funds, credit, check jne, kuid mitte kuskil meile nii vajalikku ja lihtlabast sõna nagu CASH. Okei, withdrawali all oli veel kolm valikut, mille hulgast valisime huupi "savings", mille tagajärjel avanes lõpuks paljutõotav summa valik. Hiljem leidsime veelgi keerulisema aparaadi, mil ei olnud enam ka sõna withdrawal.

Enamus tailasi siin kuurordis saavad aru lihtsamatest inglisekeelsetest väljenditest, hotellide ümbruses suudab pea iga kaupmees öelda "tere, kuidas läheb" nii inglise, soome, rootsi, saksa kui vene keeles. Kahjuks on nende inglise keele hääldus lihtsalt kohutav ning sageli "söövad" ära nad kõik susisevad häälikud sõna lõpus ning vahetevahel ka r-tähed. Kuna vähestele inglisekeelsetele väljenditele nende sõnavaras ühtegi alternatiivi ei leidu, siis, kui turist nendest aru ei saa, kordavad nad seda sama fraasi mitu-mitu korda, millega pole loomulikult mitte midagi peale hakata. Kord juveelipoes, kus pakuti tasuta õlut, viskit ja kuumi jooke, palus Maarja mul leti taga riiulil olevat likööri tellida. Oma soovi teatavaks tehes vastas tailanna mulle "no, no, tussoo." Ma selle peale, et "Väh?". Selle peale kordas tailanna mulle vähemalt kümme korda "tussoo, tussoo". Seejärel tuli teine tailanna ning näitas sõrmega silma peale ja ütles: "Only tussoo." Siis ma taipasin, et need on seal ainult vaatamiseks.

LIIKLUS

Liiklus pole Phuketil hullem kui Tallinnas. Õhtusel tipptunnil on autosid umbes sama palju liikvel või natuke vähem. Teed on kitsad ja liiklus vasakpoolne. Maarja märkas ja näitas mulle eile ühte huvitavat silti: nool vasakule ja kiri all "Turn if safe", mis tõlkes tähendab "keera, kui julged".
Väga palju uusi automarke liigub ringi, eelistatud on maasturilaadsed. Palju on Toyotasid. Nad kõik näevad välja nagu Corollad v6i Avensised, kuid nimi on mingi täiesti imelik, näiteks Vios. Toyota Hiachi on lemmikmark, nägin telekast isegi selle reklaami.

KLIIMA

Praegu on väidetavalt suhtelielt jahe aeg, seega ei tõuse temperatuur päeval üle 35 kraadi ja öösel jääb 25 kanti. Kliima on niiske, aga sellega harjub. Päike on väga kuri. Taimaal on kaks aastaaega - kuiv aeg ja vihmaperiood. Kuiv aeg, mis kestab umbes novembrist maini, on turismi tipphooaeg. Viimased paar kuud siiski kuumuse tõttu tagasihoidlikumad. Vihmaperioodiks tõmbuvad turismiäris töötavad tailased jälle oma kodudesse ja elavad veidi rahulikumat elu.

Kata Palm Resort & Spa. Phuket. Tai

II PEATÜKK

Eelmine kord jäi jutt pooleli hotelli kirjelduse peal. Sisehoovi hõivanud džunglist ma juba rääkisin, siirdugem seekord siis hotellitoa poole. Noh, üldiselt näevad hotellitoad pildi peal paremad välja kui koha peal. Pildi peal nägi tuba välja väga hea. Olime ka lugenud, et Tais on hotellid küllaltki korralikud. Tuleb tunnistada, et koha peal nägi asi veelgi parem välja. Mõnikord rikub hea hotellitoa ära ka näiteks aknast paistev trööstitu vaade. Kuna meie hotelli toad avanevad kõik sisehoovi poole, siis on rõdult loomulikult vaade võrratu. Tundub, et tailastele on täiesti võõrad sellised terminid nagu melamiin, laminaat või ütleme siis plastik üldiselt. Spoonikunn peaks oma senise ameti vahetama Taimaal küll näiteks kabareetantsija vastu. Mööbel on kõik tehtud täispuidust ja mõjub raskepärasena. Heas mõttes. Voodit, mis on umbes 2,5 meetrit lai, tuleks liigutada vist nelja mehega. Seintel on puidust välja nikerdatud taipärased kuldsed ornamendid, mis mõjuks kitšina, mis tegelikult ongi kitš, kuid ei häiri, arvestades riiki, kus me asume ning materjali, millest need on tehtud. Tundub, et see on käsitöö - odav tööjõud Birmast?

Hotellitoas on kohvi ja tee valmistamise võimalus kahe tasuta kohvi ja teepakiga, kaks tasuta veepudelit, minibaar, tasuta seif, basseinirätikud. Avarale rõdule viib pea seinast seina kulgev klaasist lükanduks, mis on asjalikult toonklaasitud - võib paljalt toas ringi lipata. Kogu selle toreduse juures mõjub vannituba aga äärmiselt lahjalt - plaatimistöö on lohakas, mistõttu plaadid mõjuvad veelgi odavamalt kui need tegelikult on. Vannituba on avar, kuid sellest hoolimata pole pandud sinna suuremat vanni - ruumi nagu oleks. Õnneks on vannituba enam-vähem puhas - alati on olemas uued puhtad rätikud, kuigi me ei viska oma eelmiseid põrandale (please, change!). Kokkuvõtteks võib öelda, et Tai kolme tärni hotell on ilusam kui paljud Euroopa nelja tärni hotellid.

TAILASED

Vastupidiselt reklaamibrožüürides pasundatud hinnangule ei ole märganud, et tailased kogu aeg naerataksid ja lõbusad oleksid. Minu arust on tegemist hoopiski vaoshoitud ja tagasihoidlike, kuid samas väga sõbralike inimestega. Eestlasele on harjumatu, et täiesti suvaline tailane võib sind tänaval teretada. Esialgu tekib kohe kaitsereaktsioon - kas ma pean nüüd temalt midagi ostma hakkama? Aga alati see pole nii. Tegelikult võib olukordi, mil sinu rahakott on ohus ja millal mitte, eristada lihtsal viisil. "Taxi!" tähendab "Tule, ma sõidutan sind saare teise otsa hingehinna eest, kui sa tingida ei oska.". "Where are you from?" tähendab "Ma teen kindlaks sinu rahakoti paksuse ja siis müün sulle maha mõned odavad kaubad hingehinna eest kui sa tingida ei oska.". "Hello!" ilma lisakommentaarideta tähendab aga lihtsalt "Tere, armas välismaalane! See on äärmiselt tore, et sa Taimaad otsustasid külastada!" Lõuna-Tais pidi olema rohkem moslemitest tailasi, mistõttu on võibolla arusaadav ka nende tõsisem olek ning jootraha maiasmoklus - loomulikult tingitud ka saare kuurordi iseloomust. Muide, isegi need, kes ootavad, et sa nende taksosse istud või nänni ostad, on valmis lahkesti aitama, kui oled nende kaubast keeldunud. Kui oled eksinud, vajad juhtnööre sobiva hotelli leidmiseks, tahad teada, kus müüakse kõige odavamat õlut või kus on lähim pangaautomaat - alati seletatakse sulle põhjalikult, mis sul on vaja, pakkudes ka informatsiooni, mida sa pole taibanud küsida ("sinna sõidab tuk-tukiga 30 minutit ja hind on 300 bahti, aga kui tahad odavamalt, võta motorolleritakso, saad 150 bahtiga hakkama.")

ARHITEKTUUR

Kuna Tais talve ei ole, siis pole olnud neil vajadust ka midagi grandioosset ehitada. Enamus elamuid on ilmselt ühe-kahetoalised majad, mille ette on ehitatud varikatus, mille ette on ehitatud teine varikatus, mille ette on ehitatud terrass. Selline seninägematu proportsioonide tagurpidi pööramine põhjamaalase silmis tekitab tunde, et tailased vist kinniseid ruume ei armasta. Muide, meie hotelli "fuajee" on samuti pigem varjualune kui hoone. Postide vahel on ainult aknad vihma kaitseks, mis praegusel kuival ajal on loomulikult 24h pärani. Arhitektuuristiilidest ei tehta elamute puhul numbrit, ehitatakse nii nagu juhtub, peamisteks ehitusmaterjalideks puit, betoon ning punane tellis. Nagu juba mainisin, ei eksponeerita hooneid tavaliselt möödujatele. Nende välisilme ei kannata üldiselt kriitikat. Kui hoone näeb ilus välja, on sellel mingi otstarve - reeglina külastajate ligimeelitamiseks ja reeglina traditsioonilises (pseudo) ajaloolises stiilis. Tai valitsus ei näi erilist rõhku panevat planeeringutele. Ehitustegevus on häirivalt kaootiline - terve saare peal ei ole mingit loogilist teede või kvartalite struktuuri märgata ja maamärkide puudumise tõttu ei saa enamjaolt üldse aru, millises saare osas sa parajasti viibid.

Kata Palm Resort & Spa. Phuket. Tai

I PEATÜKK

Terekest siis.

Oleksin kirjutamisega juba varem alustanud ja tegelikult tegingi seda, kuid tekkisid tehnilised probleemid ja minu internetiaeg hakkas otsa lõppema. Nimelt on siin hotellis passwordiga sellised lood, et see kehtib 20 minutit. Peale seda tuleb uus password võtta. Aga see selleks. On meie reisi teise päeva lõpp ja esmamuljed on... noh, kui mitte just kuumad, siis igatahes palavad. Aga alustagem algusest.

LENNUREIS

Sõidutati meid kohale ühe Finnairi lennukiga, mis oli tsipa suurem kui need Eesti Õhu omad. See tähendab siis eelkõige seda, et on võimalik rohkem rahvast sisse toppida. Rahvastiku tihedus on seejuures aga sama. Omad plussid siiski suuremal lennukil on. Turbulentsid ei ole nii tunda ning õhkutõusmine ja maandumine on palju sujuvam. Meil Maarjaga vedas. Meie kõrvalt lahkus rea kolmas inimene ja meie saime siis natukene oma istmel "laiutada". Suur tänu Finnairile, kes on osavasti 11 ja poole tunnise lennureisi jaganud kaheks - 5:45 tundi Abu Dhabisse, seal tund aega vahet ning siis veel 5:45 tundi Phuketile. Abu Dhabi on üks meeletu paik. Seal on üldiselt... liiv. Ja mõned naftapuuraugud. Kui maailmas leidub veel trööstitumat asulat kui see, siis mina pole seda igatahes näinud. Põnev oli ka lennujaam. Keegi "kompositsioonitajuga" ehitusmeister oli leidnud, et mesilastaru ning Star Warsi kosmosejaama vahepealset meenutav seest rohelise kärjekujulise mosaiigiga viimistletud lennujaam sisendab külastajale tunnet, et sellesse paika võiks teine kordki tulla. Guess what, see ei sisenda! Kui inimene oleks mesilane või mõni õudusfilmist tuttav lima ja rohelist mürki pritsiv hiigelkattetiivaline, siis võiks see ehk isegi õnnestuda. Mul oli väga hea meel, kui me jälle lendama hakkasime. Kui põrgu on olemas, siis Abu Dhabi oleks tõenäoliselt koht, kus sealt puhkamas käiakse.

SAABUMINE

Vastu võttis kliima, mida tavaliselt kohtab madala temperatuuriga kartuliaurutuspotis. Ega nii kuum tegelikult polnudki, aga no pagana niiske. Lennujaamas oli aasialikku sebimist kõvasti ning oma kohvriga bussi poole liibates, kahel pool kadalipuna saatmas hüüded "taxi, taxi, taxi, taxi, taxi, taxi, taxi...", tekkis mul küsimus, kuhu jääb see paljukiidetud kuulus tailaste vaoshoitus ja mitte pealetükkivus. See küsimus tõusis veelgi teravamalt esile, kui meid pandi bussi, mille rohelised kardinad ja keset bussi tolknev "kroonlühter" olid nagu mõnest Estonia teatri ooperi lavadekoratsioonist.

Lennujaam asub saare põhjaosas. Enamus hotelle ja randu aga saare lõunaosas, täpsemalt läänerannikul. Meie oma asub peaaegu saare lõunatipus Kata ranna ääres. See on kolmest peamisest rannast kõige väiksem ja rahulikum. Meist lõunapoole jääb veel väiksem Nai Harni rand, mida peetakse kõige ilusamaks Phuketil.

Meie hotelli ymbrus on, nagu arvata oligi, idamaiselt kaootiline ja veidi räpanegi, arvestades prügi, mida tänavatel vedelemas leidus. Ometi ei lähe jalad päev läbi plätudega ringi trampides eriti mustaks. Hotell ise kujutab endast aga sissepoole elavat suure džunglisarnase sisehooviga neljakorruselist hoonekompleksi, mis muu maailma poole on keeranud oma parkimismaja meenutava tuima post-tala süsteemi - soojade maade hotellidele üsna iseloomulik võte. Välimisel küljel on siis koridorid, kust pääseb tubadesse - midagi sarnast siis nagu TTÜ uus ühikas. Õnneks on ta kahe korruse ulatuses igalt poolt mattunud palmidesse, mistõttu teda pole väljastpoolt eriti nähagi - küll aga võib tema eksterjööri aimata kõrvaloleva vastvalminud või isegi poolelioleva hotelli pealt. Sooja maa elanikud kipuvad arhitektuuri mõttes elama põhimõtte järgi - peaasi, et majaelanikul ilus oleks, suvalised möödakäijad pole olulised.

Sisehoov on ootuspäraselt hoopis teisest ooperist. Traditsionalistlik ja samas tagasihoidlik puitdetailidega betoonhoone embab loendamatute basseinisopikestega rohelist aeda. Palmipuud ja orhideed väänlevad kõikjal ning meie neljanda korruse hotellitoa rõdult hoomab vaevalt basseini ning samuti pole aiast peaaegu üldse võimalik meie toa akent näha. Suurem bassein on madal, vaid rinnuni, aga huvitav - alati leiaks mingi sopikese eraldatud kohas, kus vaikselt omaette peesitada. Samas on aial ülisuur miinus. Kohaliku õlle Singha 0,33 purk maksab 90 bahti. See teeb meie rahas 30 EEKi. Kui see välja arvata, siis võiks me hotellis ennast küll lolliks supelda/päevitada (loe: lamamistoolil õlut juua).

Kata Palm Resort & Spa. Phuket. Tai