VIII PEATÜKK

TEISIPÄEV, 05. VEEBRUAR 2008. SUKELDUMISE ESIMENE PÄEV

Tõusime varakult ning sõitsime kiiresti Chalongi, mis on üks idapoolse ranna äärne asula Phuketi lähedal. Kuna tal on hea sadam, siis on siin palju sukeldumiskeskusi. Vastupidiselt eelmisele päevale, kus hoolimata sellest, et olime oma mõõdud Tagole varustuse komplekteerimiseks küll öelnud, kuid saime hoopis täiesti suvalise varustuse, oli seekord meil võimalik oma varustus ise kokku panna. Mis osutus hiljem väga kasulikuks, sest halvasti istuv varustus võib rikkuda kogu sukeldumise mõnu.

Me läksime ühe umbes 30 inimest mahutava kajutitega laevaga, mis oli spetsiaalselt sukeldumise jaoks valmistatud - see tähendas avarat ala veepiirile kõige lähemal oleval tekil laeva ahtris ning platvormi, kust sukeldujad said kenasti vette hüpata ning laevale ronida. Koos seitsme eestlasega sõitis meiega kaasa veel kümmekond soomlast ning kaks venelast. Eestlastest tegid kolm isikut endale OWD litsentsi, kaks olid "vanad kalad" ning meiega oli ka veel meie sukeldumisinstruktori õde. Meile anti kajut kolmandal tekil. See oli pisikene kahekohaline ruum, mis mahutas kahte voodit ning ühte külmkappi. Ruumi oli piisavalt ning kõik mahtus kenasti ära. Sõit esimese sukeldumiskohani oli pikk ning esimene pool päevast kulus põhiliselt logelemisele, mida sa teha kas kajutis, samal tekil asuvas vabaõhu-istumiskohas või kõige ülemisel tekil, mis oli lihtsalt alumise katus. Lained olid tugevad, võtsime Maarjaga igaks juhuks tableti.

16:00, KOH BIDA NOK, PHI-PHI SAARESTIK, ESIMENE SUKELDUMINE, u. 15 m.

Laiuskraad: 7°39'12.18''N
Pikkuskraad: 98°45'49.8''E

Esimene sukeldumispaik oli valitud Phi-Phi saarestikus, mis asub 45 km Phuketist ida pool ja mis kuulub üldiselt Krabi alla, kuna on sellele lähemal (30 km).

Igale sukeldumisele eelnes lühikene kohatutvustus ning olulise meeldetuletamine - vee all kasutatavad zhestid, ohutusnõuded jne. Olime pidama jäänud Tai sellele piirkonnale nii iseloomuliku kaljusaare kõrvale. Panime varustuse selga ning hüppasime vette.

Esimene sukeldumine oli lihtsalt ringiujumine, harjutusi veel ei tehtud. Olin oma maski sisekliimat väga hooletult reguleerinud (seda tehakse reeglina maski sisse sülitades ning hiljem laialiaetud sülje mahaloputamises), mistõttu üsna pea hakkas mask uduseks minema. Seetõttu sukeldumise lõpuks oli minu nähtavus suhteliselt kasin. Midagi ma siiski tähele panin. Kaljusaar jätkus vee all küllalt järsu nurga all kulgeva seinana, mille küljes siis kees troopilise vee elu. Erinevaid väiksemaid kalakesi oli hulgim, samuti väga palju paksu valge vagla moodi tegelasi, kelle üks ots oli kivi külge kinnitunud ning teine vedeles kas lihtsalt maas või vonkles kivi kohal vees. Suuri kalu ei näinud ehkki keegi teadis rääkida, et kaljuseinast veidi eemal vees olevat olnud suur tume haikala kujuline kogu. Kuna keegi lähemalt seda näha ei jõudnud, siis jäi selle päritolu ebaselgeks. Teatavasti matkivad mõned väikeste kalade parved suurte kalade kujusid, et kaitsta ennast ärasöömise eest. Vee all on üldse hämmastav, mida kõike pole välja mõeldud, et kas ise ellu jääda või teisi kinni püüda.

Peale umbes 45 minutilist suplust ronisime tagasi laevale.

17:30, KOH BIDA NOK, TEINE SUKELDUMINE, u. 6 m.

Instruktor Maido lasi kaptenil otsida mõne madalama koha, kus me saaksime oma harjutusi teha. Selline koht leidus ühe kaljuseina läheduses. Hüppasime vette ja ujusime seina äärde. Maido vaatas natukene ringi ning teatas siis, et leidis meile ilusa kohakese. "Ahjaa," ütles ta meile veel, "kui alla jõuate, siis vaadake, et te meresiilide otsa ei astu, neid on siin palju." Meresiil on üks pisikene õunasuurune must siniste spanjelisilmadega (mida tal on rohkem kui üks paar) kera, mille küljes on umbes 15-20 cm pikkused teravad ogad. Need pole myrgised, kuid tungivad igasugustest riietest läbi ja teevad väidetavalt üsna haiget rääkimata sellest, et haavad lähevad pärast mädanema. Ütleksin, et väide - meresiile on siin palju - oli isegi veidi tagasihoidlik. Nimelt võis neid valusaid okaskerasid näha pea kõikjal kuhu ka ei vaadanud. Vaid ühes väikeses kohas, kuhu neli sukeldujat püsti tihedalt üksteise kõrvale litsudes end hädavaevalt ära mahutasid, leidus üks puhas kivine koht.
Ja seal siis tegime oma viimased harjutused. Esimeseks harjutuseks oli loomulikult kurikuulus kõigi lemmik - ilma maskita hingamine. Olgugi, et Maarja polnud eelmine kord nina kinni hoidnud, tuli temalgi see harjutus uuesti teha. Kuna olin juba mitu päeva ja natuke ka ööd ennast selle mõttega harjutanud, siis alustasin oma katset suhteliselt rahulikult. Ning rahulikuks ma jäingi sooritades ülesande kõigi reeglite kohaselt ning ilma igasuguste viperusteta. Ütleksin, et see lisas kõvasti enesekindlust ning edaspidi, kui mul maski või isegi ninna ja hingamisteedesse vahest vett sattus, ei olnud see minu jaoks enam eriline probleem.
Teise või õigemini kolmanda ülesande (maski ülesandeid oli kaks) nimetus oli "kontrollitud hädatõus ujudes". Nimelt on vee alt võimalik mitmel viisil välja tulla ning need on järjestatud ohutuse ning mugavuse järgi, kusjuures kontrollitud hädatõus on üks viimasemaid ehk siis vähemeelistatumaid. Kõige lihtsam variant on loomulikult üritada normaalselt pinnale kerkida - iseenda balloonist hingates, rahulikult kerkides mitte üle 18 m/min. See peaks välistama igasugused probleemid. Teine variant, kui endal õhk otsa peaks saama, on kasutada kaaslase lisaotsa. Kolmas variant, kui kaaslase lisaotsaga peaks midagi juhtuma, on kordamööda hingata läbi ühe otsa - ülesanne, mida me eelmisel päeval olime proovinud. Neljandaks tuligi kontrollitud hädatõus, kus sukelduja, kellel tõenäoliselt on õhk otsa saanud võtab kopsud viimast õhku täis ning alustab ülespoole ujumist ise samal ajal öeldes "aaa", mis on vajalik seetõttu, et kuna õhu ruumala teatavasti rõhu vähenedes kasvab, siis tuleb üleliigne õhk kopsudest kiiresti välja lasta. Selline siis ülesanne, mis tuli mul kenasti välja, kuid mis Maarjal läks kehvemini lihtsalt seetõttu, et ta unustas ära, mida millises järjekorras tuli teha. Igatahes lõppes sellega meie veealune piinamine ning tulime taas paati, tutvumata seekord lähemalt veealuse eluga.

20:30, KOH HAA YAI, ÖÖSUKELDUMINE, u. 13 m

Laiuskraad: 7°25'37.08"N
Pikkuskraad: 98°53'14.34"E

Meid oli viidud ligi 30 km lõuna poole, kus asub paar kaljumürakat, mida kutsutakse nimega Koh Ha Yai.

Olime Maarjaga väga imestunud kuuldes, et meid algajaid viiakse öösukeldumisele. Seda ei tohiks me teha isegi peale litsentsi kättesaamist - see on Advanced OWD litsentsi omanike pädevuses. Ometi ei tehtud meile mingit hinnaalandust. Valisime välja endale sobivad taskulambid ning läksime jälle alla.

Tuleb tunnistada, et taskulambid olid sitad ning ühel hetkel hakkasin ma jälgima rohkem Maido lampi, mis oli mitu korda võimsam, kui minu oma. Sukeldumine ise sujus kenasti - kulgesime mööda kaljuseina ning otsisime taskulambiga põnevat ja vaatamisväärset. Huvitav oli seda jälgida - eemal paistsid ainult nõrgad teiste sukeldujate tulukesed ning nende taga vaevumärgatav kogu, lähemal suuremad valguslaigud, mis paljastasid veealuse elu. Ja muus kohas ümberringi ainult pilkane pimedus. 25 meetrise nähtavusega on päevavalguses alati üles vaadates veepind näha. Seekord polnud midagi - vaata üles, vaata alla - kõikjal tühjus. Tundus nagu hõljuks kosmoses. Kõik oli vaikne ning sukeldujate aeglaselt kulgevad valgusvihud tekitasid kuidagi kummalise rahu ja kindlustunde - justkui midagi poleks enam mitte kunagi katki. See oli huvitav kogemus hoolimata sellest, et öist elu me nägime äärmiselt vähe - paistis, et röövkalad on enesele kusagil mujal parema jahimaa leidnud.

Öösukeldumisega lõppeski meie esimene sukeldumispäev. Peale põgusat sauna läksime kajutisse ja vajusime rahutusse unne.

Krabi National Park Success Resort. Krabi. Tai

VII PEATÜKK

PÜHAPÄEV, 03. VEEBRUAR 2008. PHUKETI LINN JA ÖÖTURG

Meie kolmas reis toimus õhtupoole ning eesmärgiks oli külastada Phuketi linnakese ööturgu. Meil oli aega kella 15:00-ni, mistõttu õnnestus seekord vähese erandina siin Taimaal ennast hommikul täielikult välja magada. Esimese poole päevast vedelesime hotelli basseinis.

Kella kolme paiku saabus väikebuss. Autojuht näitas meile nimekirja. Uurisin seda juba huviga, ega pidanud pettuma. Seekord olin mr. Vaak. "Kraaks!" tahtsin öelda bussijuhile, kuid teades, et see iroonia lendab tuulde, ainult muigasin suunurgast ning ütlesin, et põhimõtteliselt on ta, jah, tulnud meie järele.

Reisi jooksul näidati meile põgusalt ka Phuketi linna. See on pisikene linnake, mis toimib Phuketi saare keskusena ning mille mõnisada aastat tagasi rajasid Portugaallased rauamaagi kaevandamise eesmärgil. Töölised toodi sisse hiinast. Seetõttu kujunes siin välja omapärane arhitektuuristiil, kus majade välisilme oli portugalipärane ning seest nägid välja hiina moodi. Viimast ei saanud kahjuks kontrollida, kuid Phuketi "vanalinnal" oli tõepoolest mõningane Vahemereline hõng olemas. Phuketi linn ise on kaunis eklektiline nagu ikka Aasia asulad ning ei paista õigupoolest mitte millegagi silma. Üldiselt on terve Phuket üks paras asula, mille asustustihedus on midagi sarnast mõningates Tallinna äärelinnade pooleliolevates arenduspiirkondades. Seega Phuketi linna eristamine ülejäänud saarest on pigem formaalne.

Käisime ühes hiina templis. See oli värviline, eelkõige punastes toonides hoone, mille sisemusse oli meeletul hulgal erinevas suuruses "Rõõmsa Buddha" kujukesi kuhjatud. See sarnanes rohkem suveniirimüüja müügiboksiga, mitte aga pühamuga. Mind vapustasid aga hoopis fotod mingitest traditsioonilistest pidustustest, kus hiinlased omale põske suured augud lõikavad ja siis sealt igasugu kaikaid ja terariistu läbi topivad (teine ots tuleb suust välja). Selle mõttest ma ei saanud absoluutselt aru, aga võigas oli vaadata küll, eriti noori naisi.

Kui kell oli piisavalt palju, läksime turule. Jällegi võis paralleele tuua vana hea Kadaka turuga. Vahekäikude kohale olid tõmmatud presendist katted, mis asusid maksimaalselt 1.70 m kõrgusel, mistõttu võite isegi arvata, kui mõnus mul seal käia oli. Kuna turg oli orienteeritud pigem kohalikele, siis eurooplase hiigelkeha jaoks seal ühtegi eset müüa ei pakutud (näiteks meeste sandaalide ja plätude numbrid lõppesid 42 peal). Peale mõningast uitamist ja tõdemist, et meil pole seal suurt midagi osta (suveniire ju ka ei müüdud), otsustasime Maarjaga hakata gurmaanlusega tegelema. Nimelt võttis veerand turgu enda alla toitlustamine, mis kujutas endast söögikohtade ja kokakunsti kurioosumite tohuvabohu. Peale esimest ringi saime aru, et pole mõtet otsida midagi meie jaoks arusaadavat, sest enamuse asjade kohta ei osanud me isegi seda öelda, kas tegemist on loomse, taimse või merelise päritolu toiduga. Alustasime siis huupi ühest asjast, mis kujutas endast vist grill-kaheksajalga, mille sisu oli poolvedela muna sarnane. Seda grilliti tavaliste puupulkade otsas otse ostja silme all. Ta maitses nagu täiesti maitsetu asi, nagu kaheksajalg, mille sisse pandud toores muna. Ilmselt oli mõeldud tarbida ikkagi koos kastmega, mida me ei soovinud lisaks saada. Järgmisena võtsime midagi ohutumat - minule Changi õlu ja Maarjale Liptoni jäätee. Seejärel kulus veel tükk aega, kus me midagi ei ostnud. Siis aga leidsime koha, kus pakuti asju, mille põhilise massi moodustas nuudel. Võtsime kaks erinevat "vähese tshilliga", mis tähendas seda, et suulagi oli pärast punane ja valutas, aga nahk päris maha ei tulnud. Maarja muutus juba julgemaks ning teatas, et tema soovib järgmisena toitu, mis tekitaks vajadust õhtul endale paar pitsi konjakit sisse kallata. Leidsin siis tema jaoks ühed kevadrulli moodi tundmatu sisuga ja ilmselt palmilehte keeratud asjandused, mida näppisid pesemata laual kohaliku tailanna pisikesed käekesed. Maarja arvas, et nii ekstreemseks ei maksa ka minna. Kaalusime veel mingi kala- või seenerulli varianti ning mitmeid erinevaid lihasid, kuid ühtki neist siiski ei ostnud. Siirdusime hoopis magustoidu kallale, mis tähendas, et sõime ära ühe pehme vahvli kookospähkli täidisega ning jõime kaks piimajooki, ühe kohvimaitselise ning teise lillat värvi, kuid arusaamatu maitselise, kuna tailanna vigane inglise keel jäi meile mõistetamatuks ning maitsest ka aru ei saanud. Samas oli ta päris hää.

Nende maitseelamustega me oma turulkäigu lõpetasimegi. Tagasiteel sõitsime veel ühe mäe otsa, kust sai Phuketi linna öist panoraami pildistada. Seejärel viidi meid hotellidesse tagasi.

ESMASPÄEV, 04. VEEBRUAR 2008. SUKELDUMINE RACHA YAIL

Laiuskraad: 7°36'39.79"N
Pikkuskraad: 98°22'18.04"E

Racha Yai on pisikene saarekene umbes 25 km Phuketist lõuna pool, kus käiakse üldiselt sukeldumas või rannas. Phuketi ja Krabi ümbruse saarekesed, nagu ma korduvalt olen maininud, on kõik väga sarnased kivikuhjatised püstloodis merest kerkimas, mille ääres mõnikord võib leiduda tuulevaikne lahesopp liivase rannaribaga. Just selline Racha Yai oligi.

Kuna olime Tai reisi tarbeks juba Tallinnas oma sukeldumise kursusega alustanud ning teooria ja basseinitunnid läbinud, siis Tais jäi meil läbida teine pool kursust - sukeldumine avamerel.

Läksime sinna väikese, umbes 30-40 inimest mahutava ilma kajutiteta laevakesega, kus oli nii soomlasi kui eestlasi, nii algajaid sukeldujaid, "vanu kalu", snorgeldajaid kui lihtsalt peesitajaid. PADI OWD litsentsi üritasid saada peale meie veel viis inimest.

Meie instruktoriks oli üks meie giididest - Maido. Nii Tago kui Maido on sukeldumisinstruktorid ja see neid tegelikult Berger Reisidega kokku viiski. Maido on noor, umbes minuvanune või minust paar aastat vanem mees. Ta andis kõigepealt kordamiseks mõned teooriaküsimused, millest meie kaks pääsesime, kuna olime teooriakursuse läbinud alles nii hiljuti. Kohale jõudes panime varustuse selga ning siirdusime umbes 3 meetri sügavusse vette oma harjutusi tegema.

Sukeldumise harjutused kujutavad endast tegelikult teatud probleemide läbimängimist, mis vee all ette võivad tulla. Neid on mitmeid erinevaid ning igale algajale sukeldujale võivad täiesti erinevad ülesanded raskeks osutuda. Kuna sukeldumine tänapäevase varustusega on tehtud ohutumaks kui näiteks snorgeldamine, siis kõik, mis sinuga vee all juhtuda võib, on enamjaolt sukelduja enese süü tingitud tavaliselt sellest, et satutakse paanikasse.

Meil mõlemil oli teatud ülesanne, millega me basseinis polnud kõige paremini hakkama saanud. Maarja probleemiks oli neutraalse ujuvuse saavutamine. Selgituseks - ujuvus on kehal positiivne, kui ta hulbib pinnal, negatiivne, kui ta vajub põhja. Sukeldujale on kõige olulisem oma seljas oleva vesti sisse lastava õhukoguse balanseerimisega ja õige lisaraskuse kaasavõtmisega saavutada olukord, kus ta oma sügavust vees reguleerib enda kopsudega. Tuleb mainida, et inimest vee alla saada on üpris keeruline. Varustus - kalipso, õhuballoon, regulaator, vest - kaaluvad k6ik kokku üle 30 kilogrammi. Kuid sellest on vähe. Iga sukelduja peab enda vööle riputama lisaraskused, mille hulk sõltub inimese kehaehitusest ja kaalust. Muide, sajakilone mees peab reeglina enda vee alla saamiseks rohkem raskusi kaasa võtma kui 70 kilone mees. Minul oli kaasas umbes 7 kilo lisaraskust, Maarjal umbes sama palju. Need on tegelikult lihtsalt tinaplönnid, mis vööle riputatakse.
Seega, et inimest vee alla saada, peab ta endaga kaasa võtma ligi 40 kilogrammi ning ka siis võib esineda probleeme, kus vee alla saamine on üks paras keberniit. Samas, kui raskusega üle pingutada, toimuvad laskumised ning tõusud väga järskude üleminekutena. See on ohtlik nii kõrvadele kui ka sellele, et põhja olemasolu korral tuleb sukeldujal "käpp maha panna", mida sellisel korallrifil pole eriti tark tegu teha - maapind võib peita endas mida iganes. Maarjal midagi seesugust oligi. Basseinis ujus ta pahatihti nagu koolend räim, kõht ülespoole, triivides sinna, kuhu vool parajasti viis. Racha Yail sai ta lõpuks oma ujuvuse enam-vähem paika.

Kuid minu probleem oli teist laadi. Kursusel tuleb teha mitu "maski" harjutust. See tähendab tegelikult ühte ja sedasama - sukelduja silmad ja nina saavad vett täis ning tal tuleb niimoodi suu kaudu hingates mõnda aega vastu pidada. Minul tekitas see ülesanne basseinis meeletut raskust - niikui mu ninasõõrmed veega kokku puutusid, tekkis spontaanne refleks, mis kõik minu hingamisteed sulgesid. Seega polnud erilist kasu regulaatorist ehk regust, mille kaudu õhk oli saadaval - ma ei suutnud normaalselt hingata. Kui ma ennast jõuga sisse hingama panin, avastasin ma enda ehmatuseks, et ma ei suuda välja hingata. Seega olid ühel hetkel minu kopsud pilgeni õhku täis, kuid sellest hoolimata valdas mind tugev lämbumistunne. See tekitas lisapaanikat, mis kulmineerus sellega, et tõmbasin endale nina kaudu tublisti vett kopsudesse. Selliselt möödusid minu katsed Kalev Spa basseinis, millest kõige ilgem oli katse 4 meetri sügavusel, mis lõppes paanilise pinnalerabelemisega ning tohutu veekogusega bronhides.
Võite ette kujutada minu hirmu, kui ma avastasin, et mul tuleb teha seda nüüd kolme meetri sügavusel soolases vees.

Niikui me vee alla saime, oli esimeseks asjaks kohe maski ülesanded. Esiteks tuli mask poolenisti vett täis lasta ning siis tühjendada. See on suhteliselt kerge - see, et maski natukene vett satub, on üsna tavapärane nähe. See väike veekogus ei tungi ka ninasõõrmetesse. Maski tühjendamine toimub alati nina kaudu õhku välja puhudes. Ülesande tegin ära ilma suuremate probleemideta. Seejärel tuli mask tervenisti vett täis lasta. Võtsin kopsud õhku täis ja pigistasin silmad kinni. Ninasõõrmetesse tungiv vesi oli ebameeldiv, kuid kohe alustasin maski veest tühjendamist. Ka see ülesanne möödus rahulikult. Ja siis tuli minu õudusunenägu ehk mask täiesti peast ära võtta ning 30 sekundit hingamist regu kaudu. Õnneks olin avastanud ühe nipi, kus nina sõrmedega kinni hoides pole mingit probleemi hingamist kontrolli all hoida. Teadsin, et nii ei tohi teha, kuid ma ei saanud sinna midagi parata. Tegin oma ülesande niiviisi ära.

Järgmine ülesanne oli "lestadel kiikumine" - sukelduja lebab kõhuli põhjas ning õhu sissehingamise tagajärjel peab tema ülakeha vaikselt üles kerkima. See on neutraalse ujuvuse ülesanne ning eeldab vesti sees oleva õhu hoolikat reguleerimist. Ujuvuse ülesanded ei tekitanud mulle kunagi raskusi ja ka Maarja sai kenasti hakkama. Seejärel ujusime natukene ringi umbes kuni 8 m sügavuses vees.

Ausalt öelda oli esimene hetk meres kaunis kõhedust tekitav. Sa hõljuksid nagu kusagil keset eimiskit ning sinu maksimaalne vaateulatus on hea nähtavuse korral 25 meetrit. Peale seda barjääri võib olla misiganes. See veealuse maailma piiritus on alguses häiriv, kuid ühel hetkel muutub ta hoopis meeldivaks ning ühel hetkel juba ongi just piirituse tunne see, mille pärast sukeldujad seda spordiala armastavad. Ja just seetõttu on sukeldumine rohkem psühholoogilist laadi tegevus. Sa õpid seal iseendaga toime tulema, üle saama oma pseudoprobleemidest ja hirmudest, usaldama oma varustust ning jälgima täpselt distipliini, teades, et iga reegli rikkumisele võib karistuseks järgneda suured tervisekahjustused või isegi surm. Kõige olulisem on vee all säilitada rahu ja ainuüksi selle kontrolli säilitamisega saab tunnetada, kui rahulik ja imeline on tegelikult veealune elu.

Teine sukeldumine järgnes umbes tunnike peale esimest. Jätkasime oma harjutusi. Selleks korraks tuli teha järgmist - vabaneda oma raskusvööst ning see siis jälle endale ümber panna - koordinatsiooniharjutus, mis õpetab, kuidas kõige lihtsamaid asju mitte keeruliseks ajada; seejärel tuli seljast võtta vest koos ballooniga ning see tagasi selga panna - asi, mis võib vajalikuks osutuda vee all kuhugi, näiteks taimestikku kinni jäädes; ning veel tuli meil läbi mängida õhu jagamise harjutus - igal sukeldujal on ballooni küljes kaks regulaatori otsa, teine eelkõige buddy jaoks, kellel õhk otsa saanud, aga seda võib ka ise kasutada kui peamine ots mingil põhjusel rikki peaks minema. õhujagamise harjutus tähendas aga seda, et mingil põhjusel pole lisaotsa võimalik kasutada ning seega tuleb kordamööda hingata läbi ühe sukelduja peaotsa. Esmapilgul võib tunduda õudne enda hingamistoru vee all suust ära võtta, kuid tegelikult on see kaunis lihtne tegevus. Ka regu ise on ehitatud nii, et suhu tagasi pannes on võimalik välja puhudes või kui kopsudes õhku napib, siis regu peal olevat nuppu vajutades torus olev vesi välja juhtida. Regu on lollikindel riist, sinna sisse võib köhida või isegi oksendada, teda on võimalik ühe hetkeda puhtaks lüüa. See ülesanne, mis tegelikult polnud kronoloogiliselt viimane, möödus kõigil viperusteta.

Teise sukeldumise lõpus anti meile väga vähe aega ringiujumiseks. Just siis, kui hakkas põnevaks minema, andis instruktor signaali, et tuleb pinnale ujuda. Selleks päevaks olidki sukeldumised läbi.

Olles tagasi laevas, saime teada, et litsentsid meil sellega veel käes ei ole ja mõned harjutused tuleb veel teha. Samuti teatas Maido, et need, kes maski ülesande puhul nina kinni hoidsid, peavad selle harjutuse uuesti tegema. Seekord juba 6 meetri sügavuses vees. Kuna ma olin enam-vähem kindel, et nii ta kujuneb, siis see mind eriti ei liigutanud. Hakkasin ennast vaikselt ette valmistama järgmiseks kahepäevaseks sukeldumismaratoniks endamisi arutades, kas ma kunagi üldse OWD litsentsi kätte saan või mitte. Sellised olid ka umbes minu mõtted, kui ma sama päeva õhtul hotellis voodisse pugesin.

Krabi National Park Success Resort. Krabi. Tai

VI PEATÜKK

Tere taas. Vahepeal on olnud pikk paus ning ühtlasi väga palju sündmusi, mis kõik kisendavad avalikustamise järele, kuid teatud asjaolude tõttu, mida ka varasemalt mainisin, pole saanud neid veel kajastada. Jätkan seega juttu sealt, kus eelnevalt katkestasin, ehk sündmusteahelas on käsil parajasti 01. veebruar, reede ning ühtlasi meie esimene täispikk päev Taimaal.

Nagu mäletate, algas meie päev tuliste emotsioonidega, mis päeva lõpuks küll kenasti vaibusid, kuid mis mõnel kiuslikumal eestlasel ei läinud meelest terve reisi jooksul. Meie reisikorraldaja Tago on selline mees, kes tegelikult oma sisimas on küllalt hea südamega, kuid ei talu eriti, kui talle halvasti öeldakse. Sellest ka konflikt, mis tekkis, kuid see lahenes tasahilju järgnevate sündmuste jooksul.

Parim viis inimest maha rahustada on loomulikult hoolitseda tema kõhu eest, seega järgmine peatus Pähklikasvatuses pani inimesed unustama eelnevad probleemid ning suunas mõtted hoopis meeldivama tegevuse juurde. Olen sellest paigast juba eelmises peatükis rääkinud, kronoloogilist järjestust eirates. Igatahes olid inimesed peale seda sissepõiget märksa rahulolevamad ning edasine sündmuste käik oli veelgi parem - meid viidi lõunat sööma.

See toimus rannas puude vilus ning meile pakuti tüüpilist tai toitu, mis koosnes riisist, mereandidest ning igasugustest veidratest kasvudest. Tailased pakuvad pea alati põhitoidu kõrvale suppi, mida süüakse terve söögikorra aja. Lisaks ei tunne tailased sellist söögiriista nagu nuga ning kasutavad hoopis kahvlit ning lusikat, kusjuures kahvel on noa asemel. Sellega oli alguses raske harjuda. Enamus eurooplastest kippusid kahvliga kogu asja ära ajama ning lusikas jäi tavaliselt puutumata. Viimasel ajal olen ma õppinud neid söögiriistu ka siinse maa kommete kohaselt sihtotstarbepäraselt kasutama. See on tegelikult päris lihtne, sest on vähe asju tai toidulaual, mida lõigata tuleks, see töö on koka poolt juba ära tehtud. Üsna levinud on tais komme, et klient tuleb restorani ning osutades pesukaussides ringi kakerdavatele peajalgsetele ütleb ettekandjale: "Nottige see maha!", mille tagajärjel seesama elukas mõne hetke pärast koka noa all oma õnnetu otsa leiab. Me pole Maarjaga veel nii kaugele jõudnud, et sellist teguviisi praktiseerida. Vähe sellest, et me loomaarmastajatena ei suuda ühelegi elusolendile Saatust mängida, näevad need tegelased ikka päris ilged välja (kujutlege printerisuurust rohelist vähki või praetaldriku suurust ümmargust tegelast, mis näeb välja nagu lendav taldrik, kellele on astel tagumikku torgatud).

Järgmisena sõidutati meid kohta, mida reklaamis Tago meile kui Tai Rocca al Mare vabaõhumuuseumi, mis põhimõtteliselt pidas isegi paika. Tegemist oli näidisfarmiga, mis koosnes mitmest osast. Esimeseks oli riisikasvatus - väikene veega üleujutatud ala, kus turistide lõbuks kõblastega sopas ringi sumati (meie külastamise hetkel kedagi "aktsioonis" siiski polnud). Selle ümber sai sõita kaarikuga, mida vedasid lehmad, kes Taimaal täidavad veoloomade ülesandeid. See väljaspool meie ekskursiooni paiknev atraktsioon maksis hingehinda ning kiirus oli võite isegi arvata, milline.

Sealsamas lähedal oli kummipuuistandus. Tai valitsus on kaval. Kuna Tai kliimas narkootilise tooraine kasvatamine on üldiselt käkitegu, siis seisis valitsus suure probleemi ees, kuidas taolisele elatusviisile piir panna.
Lahenduseks tehti nii - valitsus ostab ära kogu kummipuu istanduse saagi soodsate hindadega. Samuti määrati väga karmid karistused oopiumi ja teiste narkootiliste toorainete kasvatajatele. See juuris efektiivselt välja oopiumi ning tõi selle asemele kautshuki, millega tegelemine osutus inimestele kasulikumaks. Seega on oopium levinud Tais praegu rohkem põhjapool, kus oopiumi kasvatamine ja suitsetamine on igipõline traditsioon, milles kohalikud eriti midagi taunimisväärset ei kipu nägema. Arvestades veel maastiku ja looduse eripära, kus ainus võimalus istandusi avastada on helikopteriga madalalt üle mägede lennates, siis võib aru saada, miks põhja pool pole sellele piiri panna suudetud.

Seejärel lasti turiste konveiermeetodil elevantide seljas sõita. See kujutas endast turistide sõidutamist 200 meetrit mööda käänulist teed, mille kestel kavalpead ka oma fotokaga pilti tegid, mille siis kärmelt vahepeal välja lasid ja turistidele röögatu summa eest maha müüsid (sada eesti krooni). Leppisime Maarjaga kokku, et kui ta midagi tahab saada (meestel ehk minul ei ole ju midagi vaja), siis maagiline lause on: "Situ pappi, mees!". Kahjuks kuulsin ka seekord ma seda maagilist lauset, seega ilustab koju jõudes meie öökapikest üks halva kvaliteediga kommertsist ja turisti lüpsipiimast läbiimbunud foto kahest elevandi seljas istuvast Eesti lollpeast.

Elevandiatraktsiooni juurde kuulus ka noorte beebielevantide show, kus nad tegid igasugu totruseid, mida inimesed neid tegema olid sundinud (esijalgadel seis, tantsimine muusika rütmis, jalgpalli mängimine jne). Samas oli elevante vaadata natukene meeldivam, kuna nad on nii suured loomad, et paistavad tegevat tegelikult siiski seda, mida ise tahavad. Kurb hetk saabus hoopis siis, kui algas pärdikute "show", kus väiksed vaesed ahvikesed pidid, köis kaelas, karmi ülevaataja käe all istesse tõusu, kookospähkli korjamist ja igasuguseid muid mõttetusi tegema. Seda oli kaunis ebaloomulik ja ebameeldiv vaadata.

Õnneks polnud järgmine koht seotud enam "loomapiinamisega" vaid hoopis keha (ja vaimu) ravimisega - meid viidi aroomisauna. See oli üks naljakas paik. Nagu ma olen juba maininud, siis tunnevad tailased suhteliselt vähe muret selle pärast, mitu ruutmeetrit tuleks ehitusaluse pinna sisse arvata ehk siis lahti seletades, suletud ruumi ja vaba looduse vahel kulgev piir on kaunis ebamäärane. Selle sauna puhul oli vahet võimatu märgata.
Tegemist oli vaheseinte ja varikatuste rägastikuga, mis olid tihedalt taimedesse põimunud ja nende vahel siin-seal mõned kinnisemad ruumid - wc, dush ja aroomi(auru)saun. Süsteem oli seal muidugi veider - mehed ja naised jaotati kahte gruppi ning igaühele anti üks korv vajalike esemetega - meestele saunalina ning lillelised shortsid, naistele mingi hõlstilaadne asi, mida teatud tehnika abil oli võimalik ilusasti ümber panna. Oma isiklikud asjad sai lukustavasse kappi panna, jalanõud vahetati kohalike plätude vastu. Külastajaid juhendasid ja aitasid sõnagi inglise keelt mitte oskavad väikesed tai naised. Ümberriietumine oli ilmselt mõeldud dushiruumis, mida kahjuks oli ainult kaks või kolm meie rohkem kui kümnemehelise grupi peale. Mainiksin siinkohal veel, et tailased on üldiselt kaunis häbelikud ning isegi ujumas käivad sageli riietega, seega kui meie pohhuistidest eesti mehed ennast häbi tundmata kohe sealsamas alasti koorisid, siis olid tai naistöötajad muidugi parajalt ähmi täis. Meile tegi see muidugi ainult nalja ja ausalt öelda tai naistele ka. Igatahes see aromaatne tai aurusaun oli kena värskendus päeva lõpuks.

Enne kojuminekut viidi meid ka väidetavalt maailma suurimasse juveelipoodi. Pood oli suur tõesti, kuid kuna Pattaya ning Bangkoki sarnased juveelipoed tituleerivad ennast samamoodi, siis on selle paikapidavus kaunis kahtlane. Pood oli, nagu arvata oligi, oma interjöörilt kenasti üle pakutud, kuid sealsamas pakkus klientidele ehk siis väsinud meeskodanikele, kes oma naiste survel olid pidanud selle kolgata tee ette võtma, tasuta viskit, kohvi, teed, vett ja õlut. Kui ma õigesti mäletan, siis me suutsime Maarjaga seal isegi raha laristada. Meid peeti venelasteks kusjuures. Muide, kui lugeja arvab, et vene ja inglise keelt segamini rääkivast tailasest on lihtne aru saada, siis tulgu ja kuulaku kõigepealt ise.

See oli meie viimane peatuspunkt selle reisi raames ning siis sõidutati meid koju. Õhtul läksime väikesele osturingile ehk see tähendas seda, et ma võtsin oma Õllenäljas keelepaeltele kaks Changi - kohaliku marki. Maarja otsustas tarbida ühe durianinimelise koogi. Juba seda pakendit nähes andis mulle mingi tagumine ajusagar märku, et ma olen selle vilja kohta kusagilt midagi kurjakuulutavat lugenud ja hiljem hotelli jõudes osutusid minu kartused tõeks. See oli tõesti SEE vili! Rohelist värvi martsipani või marmelaaditaoline ollus haises nagu reovee kummivoolik. Maitse oli tal nagu magusal reovee kummivoolikul.

Meie õhtu lõppes ühes restoranis, kus me saime ühe efektiivse välimusega kala omanikuks. See oli alustuseks päris eksootiline roog, kuid nüüd, peale rohkem kui nädalast Tais viibimist, igatsen ma meeletult ühe korraliku metsaseenesousti ja keedetud kartulite järele.

LAUPÄEV, 02. VEEBRUAR 2008. PHANG NGA RANNIK JA JAMES BONDI SAAR

Ärkasime varakult nagu ikka. Seekordne reis viis meid Phang Nga kanti. See on mandriosa, mille kaudu pääseb Phuketi saarele. See oli tegelikult merereis ning sihtkohaks oli saarestik Phang Nga rannikul, kus muuhulgas on filmitud ka 70-ndatel James Bondi film "the Man with the Golden Gun" Roger Mooriga peaosas. Nagu arvata võite, on see James Bondi saar nagu teda nimetatakse, muutunud tõeliseks turistimagnetiks, kuhu mustlased on oma suveniiripõrgu püsti pannud ja mis hoolimata oma ilust, on kaotanud ilmselt paljugi oma "neitsilikkusest".

Me seilasime sinnakanti ühe keskaegses stiilis purjeka peal, mis nägi eemalt ehedam välja kui selle pardal viibides. Loomulikult ei sõitnud ta suurema osa teest purjede jõul, mis olid ainult efekti mõttes. Samas polnud tegemist ka butafooriaga vaid täiesti toimivad purjed tõmmati üles reisi teisel poolel. Esimene osa reisist oli unine sõit mööda tüünet merd. Ühel hetkel hakkas silmapiiril nägema ka huvitavaid kaljumoodustisi. Nende keskele jõudes istusime ümber pikka mootorpaati, mis meid läbi mangroovisalude ning kaljusaarte kõigepealt meremustlaste külla viis.

See küla oli tõesti vaatamist väärt. Et seda paremini kirjeldada, tuleb mul alustada ajaloost. Küla asutasid neli mustlaskaluri perekonda, kes saabusid sinnakanti vist 18-ndal sajandil. Enamus saari kujutavad endast sealkandis lihtsalt kivimürakaid, mis kerkivad püstloodis merepinnast ülespoole. Ainult vähestel neist on midagi rannataolist. Mustlasperede väljavalitud saar oli üks säärastest. Loomulikult ajapikku nende asula kasvas ning kuna kuskilt maad juurde võtta polnud, hakkasid nad oma maju vaiadele ehitama. Tänaseks elab seal umbes 1300 inimest ning see kujutab endast vaiadel asulat - tihedalt üksteise kõrval asuvad majad, mille vahel kulgevad laudteed. See küla oli midagi sellist, mille puhul ei usukski, et selline asi meie sajandil veel üldse eksisteerib. Tekkis küsimus, miks inimesed seal elavad?
Kujutlege mustlaste räpast elustiili, nende maitsemeelt, maju, mis on kokku klopsitud kurat teab millest mõeldavast ja mõeldamatust, mille kõrval kontrastiks sammaste ja balustraadiga "villad". Laudteed, mille laudu pole isegi üritatud kuidagi kohakuti ajada, mõõna ajal kuivale jäänud "sisehoovidest", mille mudasel pinnal kakerdab ringi miljon krabi, keda õgivad porised pardid ja kanad. Ja kiigakem sisse ka majaesse endisse - hämarad urkad, kus on mõnes asju sedavõrd palju, et neid pole kusagile ära mahutada, seega sarnanevad kolikambriga. Või vastupidi, täiesti tühjad ruumid, kus sees vaid üks päevinäinud diivan, mille poroloon tilpneb kümnest kohast välja. Ja sealsamas 32 tolline LCD telekas.
Või siis jälle kooritud puidust kokku klopsitud toolid ning tuliuus nahkdiivan ja jällegi telekas, mille ees kymmekond külalast põrandal lebamas. See oli koht, mida tasub vaadata, mistahes emotsioone see külastajas ka ei tekita. Me suutsime Maarjaga seal korralikult ära eksida ning tuiasime ringi mõningates kohtades, milles oli raske aru saada, kas tegemist oli avaliku ruumiga või kellegi privaatse elamispinnaga. Õige tee leidmine oli võimalik ainult tänu sellele, et sadamale lähemal asuv piirkond kujutas ennast turutaolist ala, kus kohalikud igasugust nänni müüsid ning et me aeg-ajalt läbi pilude paistva merevaate järgi küla servale kõndisime ning sealt üle mere vaadates oma asukoha kindlaks määrasime. Ometi suutsime kadunud olla piisavalt vähe aega, et meie puudumist oleks grupis märgatud.

Järgmiseks sõitsimegi oma paadikestega Bondi saarele. Pildid sellest alast vaatavad vastu igalt Phuketis, Krabil või mujal sarnases paigas müüdavalt postkaardilt. Sellele saarele on ennast sisse seadnud terve hord ilmselt samast külast mustlasi, kes seal enam-vähem samu asju müüvad. Ostsime saarelt kaks külmkapimagnetit ja ühe haralise merekarbi. Tingisime küll kõvasti alla, aga olen kindel, et saime ikkagi kõvasti lutti.


Tagasiteel Phuketile toimus ka väikene suplus keset merd. Vesi oli rahulik ja ülisoe. Väidetavalt oli see umbes 32 kraadi. Ega ta eriti ei värskendatud tõesti. Vees olles tundsin aeg-ajalt mingit nõrka nõgese moodi kipitust. Ometi ei pannud ma tähele, et keegi mind hammustanud oleks. Alles hiljem sain ma oma sukeldumisinstruktorilt teada, et need võivad olla meduusi merre vedelema jäänud niidijupid. Kuna nad on praktiliselt läbipaistvad, siis on neid vees pea võimatu märgata ja nad võivad vedeleda kus iganes. Hiljem olen meres ujudes veel mitu korda sarnast asja tundnud. Põhjus jääb aga siiani ebaselgeks. Muide, meduuse oli vees näha päris palju. Neile meeldib üldiselt avamerel veepinna lähedal tolkneda.



Olen täna päris palju jõudnud ära rääkida. Edasise jutuga jätkan homme, kui kõik hästi läheb. Siin Krabi hotellis on küll internet tasuline, kuid samas pole 20 minuti piirangut, mistõttu saab kokkuvõttes ikka midagi rääkida ka. Interneti tuba on muidu päris imelik - kujutab endast lihtsalt ühte kontoriruumi moodi tuba, mis asub receptioni leti taga ning mis mahutab täpselt üht arvutit ning diivanit. Justnagu oleksin admini tagaruumis. Aga mis ma ikka lobisen, homme jälle pikk reisupäev - lähme Phi-Phi saart külastama.

Krabi National Park Success Resort. Krabi. Tai

V PEATÜKK

Terekest. Meie aeg siin Phuketil hakkab juba vaikselt otsa saama, kuid ma pole veel midagi jõudnud meie tegemiste kohta rääkida. Tehkem siis üks lühiülevaade.

KOLMAPÄEV, 30. JAANUAR 2008. SAABUMINE TAIMAALE.

Esimesel õhtul siia jõudes ei teinud me loomulikult suurt midagi. Tutvusime oma hotelliga nagu ma eespool rääkisin. Istusime rõdul ja ma pildistasin meie aeda. Profülaktika mõttes pistsime Maarjaga ühe pitsi konjakit kinni. Järgmisel hommikul oli infotund kell 12 päeval. Seega saime ennast korralikult välja magada.

NELJAPÄEV, 31. JAANUAR 2008. INFOTUND JA TUTVUMINE HOTELLI LÄHIÜMBRUSEGA.

Neljapäevases infotunnis suutsime endale mõnuga eksursioone rabada. Meie reisikorraldajaks oli üks kogukas mees, kes välimuselt sarnanes 50-aastase Baari-Talisega. Nimigi oli sama tavatu - Tago. Ta oli naljakas mees, kes vastuoksa oma tahumatule välimusele oli rõõmsameelne ning kroonilise mölapidamatusega. Ta soovitas kõiki ekskursioone nagu tõelisi pärle. Vastupidiselt ootustele, arvestades tema põhielukutset professionaalse sukeldujana, mainis ta sukeldumisvõimalust ainult möödaminnes. Pressisime temalt informatsiooni, kuidas oleks võimalik oma litsents Tais ära teha. Võtsime kolm päeva sukeldumist.

Neljapäeva õhtul uurisime oma hotelli lähiümbrust ning põikasime sisse ühte tupiktänavasse, kus eelmisel õhtul oli üks hindu välimusega poiss meile tai massaaži reklaamlipiku ulatanud. Poiss tundis meid kohe ära ja juhatas massaažisalongi. Sarnaseid on siin Phuketil pea igal tänaval. Tavaliselt on tegemist ühe ruumiga, mis on jaotatud väikesteks madratsit ja patja ning vahest ka voodit sisaldavateks boksideks, millele saab kardina ette tõmmata. Maarja valis õlimassaazhi, mina tai massaaži. Tegelikult oli valida oma 20 erineva massaažiliigi vahel (erootiline body massage välja arvatud). Meid hakkasid mudima siis kaks häbelikku tai neiut, kes kokku kaalusid umbes sama palju, kui üks meist. Minu väänamisel kasutas massöör ära kogu oma keharaskuse, kuid sellest piisas hädavaevalt, et minu selga pingest vabastada. Ütleksin oma esimese massaažikogemuse kohta, et oleksin eelistanud rohkem tähelepanu saada seljale, mis oli pikast lennureisist väsinud, mitte aga jalgadele, mis olid tähelepanu keskpunktis. Aga see oli vist ka minu viga, et ma oma soove teatavaks ei teinud. Maarjale paistis aga asi meeldivat - tema ainult nurrus seal kõrval.

Hiljem, kui oli juba pimedaks läinud, võtsime oma esimese tai õhtueine. Maarjale kevadrullid ja midagi paneeritud krevetilaadset, mulle mingi taimedest ja mereandidest ollus, millest ma eelpool olen juttu teinud.

Me suutsime tol päeval ära proovida veel oma hotelli basseini ning käia peale õhtusööki Kata rannas, kuhu me kogu oma Tai reisi jooksul enam kordagi ei sattunud.

REEDE, 01. VEEBRUAR 2008. PHUKETI SAARETUUR.

Järgmine päev algas aga äpardustega. Olime hotelli fuajees oma bussi ootamas, kui sisse astus umbkeelne tai autojuht ning otsis turiste, keda ära viia. Ta näitas meile paberit, mille peale oli kirjutatud "James Bond Island" - see on üks ekskursioon, kuhu pidime järgmisel päeval minema. Nähes seda, me loomulikult rohkem ei uurinud vaid ütlesime, et meie Bondile ei lähe. Noh, tegelikult oli see meie bussijuht, kes ootas meid, kuid miskipärast on kohalike turismifirmade puhul kombeks, et nimekiri kirjutatakse mingi suvalise paberilipaka peale, millel pole antud reisiga suurt midagi pistmist. Noh, nii me siis ootasime - bussijuht väljas koos bussitäie eestlastega meid, meie fuajees neid. Olles umbes 35 minutit niiviisi oodanud, otsustasin helistada oma reisikorraldajale, kellelt kuulsime olukorrast.

Tegemist oli Phuketi saaretuuriga, kus pidime külastama olulisi kohti ja seda väikebussidega kuna suured pole Phuketi kitsaste ja käänuliste kõrvalteede jaoks kõlbulikud. See tähendas loomulikult seda, et esimene tunnike käis üks bussiralli, et tagumine, meid oodanud buss võiks teistele järele jõuda. Päeva programm oli kaunis tihe, mida samas meile ka eelnevalt oli mainitud - mitte peatuda ühes kohas rohkem kui pool tundi. Seega nägime päeva jooksul suhteliselt palju, kuid kõike väga põgusalt. Mu mälu ei ole enam see, mis Eestis tööd rügades, aga muuhulgas käisime ära järgmistes kohtades:

- mäe otsas, kust avanes vaade Phuketi läänerannikule - Kata, Karoni ja Patongi rannad, kolm hobuseraua kujulist lahesoppi. Kohustuslik postkaardi pilt enda fotokasse.



- hindu templis, mis oli ühtlasi ka majakas ja mis asus samuti mäe otsas ja millesse sisenemiseks tuli jalanõud jalast võtta. Selline komme, muide, võib esineda ka suvalises söögikohas. Rannapiirkondades kohtab siiski harva, arusaadavalt miks. Paistab, et Tais on elevant püha loom (mitte ainult ei paista vaid ongi). Tai oleks Siim Kirsipuu põrgu ja taevas ühekorraga - ta võiks erinevaid elevantide kujusid muretseda endale nii palju, et nendest maja ehitada, kuid selle tasuks peaks ta nädal aega järjest ainult riisi sööma.

- Kronoloogia on mul raudselt sassis, aga ütleme nii, et järgmisena käisime pähklikasvatuses, õigemini selle poes. Pähklite tootmist meile ei näidatud, küll aga sai ennast pähkli- ja mereannisnäkist lolliks osta. Võtsime endale korvitäie erinevaid snäkke, mis kas olid imeliku välimusega või siis maitsesid kas imelikult või imeliselt (kõiki tooteid sai eelnevalt proovida). Ühed ilge välimusega purustatud krabi snäkid võtsin ekstra oma töökaaslaste tarvis :-)

- Järgmisena leidsime ennast järjekordse templi eest. Seekord oli see Buddhale pühendatud ja koosnes tegelikult hoonetekompleksist. Nagu meile hiljem seletati, oli sellel platsil sel päeval reisikorraldajate üllatuseks turg, mistõttu rahvast oli palju ja parkida polnud kuhugi. Väikebussid sõitsid igaüks ise kanti ja keegi ei teadnud, kuhu peaks minema või kaua võib olla. Giidid olid kadunud kui tina tuhka. See tekitas muidugi mitmes eestlases pärast suurt nördimust ja sõnasõda giididega kuna üks neist oli julgenud kellelegi öelda, et too peaks juba bussis olema selle asemel, et turu peal tolkneda. Ühesõnaga, üks suur arusaamatus ja halenaljakas oli vaadata, aga edasine päev läks juba veidi paremini.

Praegune järjejutt sai taas oma lõpu. Järgmine osa ilmub kõige varem kahe päeva pärast ja siis juba Krabil või siis ei ilmu üldsegi (oleneb olukorrast Krabil)

Kata Palm Resort & Spa. Phuket. Tai

IV PEATÜKK

Pühapäev, 03. veebruar 2551

Panin kirja aastaarvu, mis Tais parajasti käsil. Aga mingem oma looga edasi. Mul on veel nimelt mõned valdkonnad, mida pole kommenteerinud. Kõigepealt

TOIT

Hotellis anti loomulikult euroopapärast toitu (ilmselt lollide rootslaste tõttu, kes tulevad Taimaale friikartulit ja kokakoolat jooma nagu me ühes restoranis nägime). Esimesel õhtul käisime ühes restoranis, kus pakuti väidetavalt taipärast toitu. See oli midagi sarnast nagu umbes Pärnu maanteel Kathmandus pakutakse. Ehk siis aasiapärane tõesti, aga mitte eriti üllatav. Eile palusin restoranis kelneril mulle serveerida kõige parem ja kõige eksootilisem taipärane toit. Ta pakkus kõige kallimat. Palusin tal välja pakkuda mõni teine. Selleks osutus üks laimi või sidruniga maitsestatud kala. Huvitava maitsega ta oli ja nägi efektiivne välja kah, aga polnud ikka nagu see, mida ma ootasin. Kuni täna õnnestus lõpuks ära käia Phuketi turul. Ja vat see oli huvitav koht. Muidu müüdava poolest mitte midagi erilist - Kadaka turu taoline. Kuid ühes otsas pakuti söögipoolist. Ja mida kõike seal ei leidunud. 90% asjadest nägid sellised välja, et mul polnud õrna aimugi, mis asjad need võiks olla. Kui jõuan järjega selle päeva kirjelduseni, siis räägin kindlasti pikemalt.

Kata Palm Resort & Spa. Phuket. Tai

III PEATÜKK

KAUBANDUS

Oleme loomulikult kuurorti südames, mistõttu hinnad küündivad siin Eesti tasemele ja kohati ületavad neid. Alkohol on väga kallis. 0,33 l õlu maksab eesti rahas 10 krooni, 0,5 l aga lausa 16 krooni. Tundub, et kasulikum on osta väiksemaid purke. Õlu ise muide maitseb väga sarnaselt Saku Originaalile või A. Le Coq'ile. Veini hinnad on täiesti laes, Two Oceans maksis 790 bahti (üle 250 krooni). Toit on samas suhteliselt odav. 200 eesti krooni eest saame kahekesi siin restoranis kõhu täis, joogid summa sisse arvatud. Muud esemed on hinna poolest kõikuvad ja mõnikord sõltuvad sellest, kuidas oskad kaubelda. Siin leidub nii fikseeritud hindadega kohti kui kauplemise kohti.

Tai on väga tsiviliseeritud riik, seega sobib inimestele, kes otsivad eksootikat, kuid ei taha loobuda kõigist euroopalikest mugavustest. Mobiililevi on hea, kusjuures mobiili omavad ka kõik kohalikud autojuhid, giidid, hotellitöötajad jt. Internetiühendus on ka talutav (DSL), ehkki enamjaolt tasuline, wifi levialasid vähe ja needki tasulised. Pangaautomaate leidub isegi väiksemates kohtades, nagu see, kus meie oleme. Pangaautomaadid on iseenesest keerulised ja igaüks neist isemoodi. Meie esimene kogemus oli ühe hotelli läheduses asuva automaadiga. Pin koodi sissetoksimisega sai hakkama, edasine tegevus läks aga kreisiks. Oli kolm valikut, savings, withdrawal ja mingi kolmas veel. Proovisime nad kõik läbi, mõnikord kataloogipuus jõudes täiesti mõeldamatutesse paikadesse. Terve hunnik termineid nagu funds, credit, check jne, kuid mitte kuskil meile nii vajalikku ja lihtlabast sõna nagu CASH. Okei, withdrawali all oli veel kolm valikut, mille hulgast valisime huupi "savings", mille tagajärjel avanes lõpuks paljutõotav summa valik. Hiljem leidsime veelgi keerulisema aparaadi, mil ei olnud enam ka sõna withdrawal.

Enamus tailasi siin kuurordis saavad aru lihtsamatest inglisekeelsetest väljenditest, hotellide ümbruses suudab pea iga kaupmees öelda "tere, kuidas läheb" nii inglise, soome, rootsi, saksa kui vene keeles. Kahjuks on nende inglise keele hääldus lihtsalt kohutav ning sageli "söövad" ära nad kõik susisevad häälikud sõna lõpus ning vahetevahel ka r-tähed. Kuna vähestele inglisekeelsetele väljenditele nende sõnavaras ühtegi alternatiivi ei leidu, siis, kui turist nendest aru ei saa, kordavad nad seda sama fraasi mitu-mitu korda, millega pole loomulikult mitte midagi peale hakata. Kord juveelipoes, kus pakuti tasuta õlut, viskit ja kuumi jooke, palus Maarja mul leti taga riiulil olevat likööri tellida. Oma soovi teatavaks tehes vastas tailanna mulle "no, no, tussoo." Ma selle peale, et "Väh?". Selle peale kordas tailanna mulle vähemalt kümme korda "tussoo, tussoo". Seejärel tuli teine tailanna ning näitas sõrmega silma peale ja ütles: "Only tussoo." Siis ma taipasin, et need on seal ainult vaatamiseks.

LIIKLUS

Liiklus pole Phuketil hullem kui Tallinnas. Õhtusel tipptunnil on autosid umbes sama palju liikvel või natuke vähem. Teed on kitsad ja liiklus vasakpoolne. Maarja märkas ja näitas mulle eile ühte huvitavat silti: nool vasakule ja kiri all "Turn if safe", mis tõlkes tähendab "keera, kui julged".
Väga palju uusi automarke liigub ringi, eelistatud on maasturilaadsed. Palju on Toyotasid. Nad kõik näevad välja nagu Corollad v6i Avensised, kuid nimi on mingi täiesti imelik, näiteks Vios. Toyota Hiachi on lemmikmark, nägin telekast isegi selle reklaami.

KLIIMA

Praegu on väidetavalt suhtelielt jahe aeg, seega ei tõuse temperatuur päeval üle 35 kraadi ja öösel jääb 25 kanti. Kliima on niiske, aga sellega harjub. Päike on väga kuri. Taimaal on kaks aastaaega - kuiv aeg ja vihmaperiood. Kuiv aeg, mis kestab umbes novembrist maini, on turismi tipphooaeg. Viimased paar kuud siiski kuumuse tõttu tagasihoidlikumad. Vihmaperioodiks tõmbuvad turismiäris töötavad tailased jälle oma kodudesse ja elavad veidi rahulikumat elu.

Kata Palm Resort & Spa. Phuket. Tai

II PEATÜKK

Eelmine kord jäi jutt pooleli hotelli kirjelduse peal. Sisehoovi hõivanud džunglist ma juba rääkisin, siirdugem seekord siis hotellitoa poole. Noh, üldiselt näevad hotellitoad pildi peal paremad välja kui koha peal. Pildi peal nägi tuba välja väga hea. Olime ka lugenud, et Tais on hotellid küllaltki korralikud. Tuleb tunnistada, et koha peal nägi asi veelgi parem välja. Mõnikord rikub hea hotellitoa ära ka näiteks aknast paistev trööstitu vaade. Kuna meie hotelli toad avanevad kõik sisehoovi poole, siis on rõdult loomulikult vaade võrratu. Tundub, et tailastele on täiesti võõrad sellised terminid nagu melamiin, laminaat või ütleme siis plastik üldiselt. Spoonikunn peaks oma senise ameti vahetama Taimaal küll näiteks kabareetantsija vastu. Mööbel on kõik tehtud täispuidust ja mõjub raskepärasena. Heas mõttes. Voodit, mis on umbes 2,5 meetrit lai, tuleks liigutada vist nelja mehega. Seintel on puidust välja nikerdatud taipärased kuldsed ornamendid, mis mõjuks kitšina, mis tegelikult ongi kitš, kuid ei häiri, arvestades riiki, kus me asume ning materjali, millest need on tehtud. Tundub, et see on käsitöö - odav tööjõud Birmast?

Hotellitoas on kohvi ja tee valmistamise võimalus kahe tasuta kohvi ja teepakiga, kaks tasuta veepudelit, minibaar, tasuta seif, basseinirätikud. Avarale rõdule viib pea seinast seina kulgev klaasist lükanduks, mis on asjalikult toonklaasitud - võib paljalt toas ringi lipata. Kogu selle toreduse juures mõjub vannituba aga äärmiselt lahjalt - plaatimistöö on lohakas, mistõttu plaadid mõjuvad veelgi odavamalt kui need tegelikult on. Vannituba on avar, kuid sellest hoolimata pole pandud sinna suuremat vanni - ruumi nagu oleks. Õnneks on vannituba enam-vähem puhas - alati on olemas uued puhtad rätikud, kuigi me ei viska oma eelmiseid põrandale (please, change!). Kokkuvõtteks võib öelda, et Tai kolme tärni hotell on ilusam kui paljud Euroopa nelja tärni hotellid.

TAILASED

Vastupidiselt reklaamibrožüürides pasundatud hinnangule ei ole märganud, et tailased kogu aeg naerataksid ja lõbusad oleksid. Minu arust on tegemist hoopiski vaoshoitud ja tagasihoidlike, kuid samas väga sõbralike inimestega. Eestlasele on harjumatu, et täiesti suvaline tailane võib sind tänaval teretada. Esialgu tekib kohe kaitsereaktsioon - kas ma pean nüüd temalt midagi ostma hakkama? Aga alati see pole nii. Tegelikult võib olukordi, mil sinu rahakott on ohus ja millal mitte, eristada lihtsal viisil. "Taxi!" tähendab "Tule, ma sõidutan sind saare teise otsa hingehinna eest, kui sa tingida ei oska.". "Where are you from?" tähendab "Ma teen kindlaks sinu rahakoti paksuse ja siis müün sulle maha mõned odavad kaubad hingehinna eest kui sa tingida ei oska.". "Hello!" ilma lisakommentaarideta tähendab aga lihtsalt "Tere, armas välismaalane! See on äärmiselt tore, et sa Taimaad otsustasid külastada!" Lõuna-Tais pidi olema rohkem moslemitest tailasi, mistõttu on võibolla arusaadav ka nende tõsisem olek ning jootraha maiasmoklus - loomulikult tingitud ka saare kuurordi iseloomust. Muide, isegi need, kes ootavad, et sa nende taksosse istud või nänni ostad, on valmis lahkesti aitama, kui oled nende kaubast keeldunud. Kui oled eksinud, vajad juhtnööre sobiva hotelli leidmiseks, tahad teada, kus müüakse kõige odavamat õlut või kus on lähim pangaautomaat - alati seletatakse sulle põhjalikult, mis sul on vaja, pakkudes ka informatsiooni, mida sa pole taibanud küsida ("sinna sõidab tuk-tukiga 30 minutit ja hind on 300 bahti, aga kui tahad odavamalt, võta motorolleritakso, saad 150 bahtiga hakkama.")

ARHITEKTUUR

Kuna Tais talve ei ole, siis pole olnud neil vajadust ka midagi grandioosset ehitada. Enamus elamuid on ilmselt ühe-kahetoalised majad, mille ette on ehitatud varikatus, mille ette on ehitatud teine varikatus, mille ette on ehitatud terrass. Selline seninägematu proportsioonide tagurpidi pööramine põhjamaalase silmis tekitab tunde, et tailased vist kinniseid ruume ei armasta. Muide, meie hotelli "fuajee" on samuti pigem varjualune kui hoone. Postide vahel on ainult aknad vihma kaitseks, mis praegusel kuival ajal on loomulikult 24h pärani. Arhitektuuristiilidest ei tehta elamute puhul numbrit, ehitatakse nii nagu juhtub, peamisteks ehitusmaterjalideks puit, betoon ning punane tellis. Nagu juba mainisin, ei eksponeerita hooneid tavaliselt möödujatele. Nende välisilme ei kannata üldiselt kriitikat. Kui hoone näeb ilus välja, on sellel mingi otstarve - reeglina külastajate ligimeelitamiseks ja reeglina traditsioonilises (pseudo) ajaloolises stiilis. Tai valitsus ei näi erilist rõhku panevat planeeringutele. Ehitustegevus on häirivalt kaootiline - terve saare peal ei ole mingit loogilist teede või kvartalite struktuuri märgata ja maamärkide puudumise tõttu ei saa enamjaolt üldse aru, millises saare osas sa parajasti viibid.

Kata Palm Resort & Spa. Phuket. Tai

I PEATÜKK

Terekest siis.

Oleksin kirjutamisega juba varem alustanud ja tegelikult tegingi seda, kuid tekkisid tehnilised probleemid ja minu internetiaeg hakkas otsa lõppema. Nimelt on siin hotellis passwordiga sellised lood, et see kehtib 20 minutit. Peale seda tuleb uus password võtta. Aga see selleks. On meie reisi teise päeva lõpp ja esmamuljed on... noh, kui mitte just kuumad, siis igatahes palavad. Aga alustagem algusest.

LENNUREIS

Sõidutati meid kohale ühe Finnairi lennukiga, mis oli tsipa suurem kui need Eesti Õhu omad. See tähendab siis eelkõige seda, et on võimalik rohkem rahvast sisse toppida. Rahvastiku tihedus on seejuures aga sama. Omad plussid siiski suuremal lennukil on. Turbulentsid ei ole nii tunda ning õhkutõusmine ja maandumine on palju sujuvam. Meil Maarjaga vedas. Meie kõrvalt lahkus rea kolmas inimene ja meie saime siis natukene oma istmel "laiutada". Suur tänu Finnairile, kes on osavasti 11 ja poole tunnise lennureisi jaganud kaheks - 5:45 tundi Abu Dhabisse, seal tund aega vahet ning siis veel 5:45 tundi Phuketile. Abu Dhabi on üks meeletu paik. Seal on üldiselt... liiv. Ja mõned naftapuuraugud. Kui maailmas leidub veel trööstitumat asulat kui see, siis mina pole seda igatahes näinud. Põnev oli ka lennujaam. Keegi "kompositsioonitajuga" ehitusmeister oli leidnud, et mesilastaru ning Star Warsi kosmosejaama vahepealset meenutav seest rohelise kärjekujulise mosaiigiga viimistletud lennujaam sisendab külastajale tunnet, et sellesse paika võiks teine kordki tulla. Guess what, see ei sisenda! Kui inimene oleks mesilane või mõni õudusfilmist tuttav lima ja rohelist mürki pritsiv hiigelkattetiivaline, siis võiks see ehk isegi õnnestuda. Mul oli väga hea meel, kui me jälle lendama hakkasime. Kui põrgu on olemas, siis Abu Dhabi oleks tõenäoliselt koht, kus sealt puhkamas käiakse.

SAABUMINE

Vastu võttis kliima, mida tavaliselt kohtab madala temperatuuriga kartuliaurutuspotis. Ega nii kuum tegelikult polnudki, aga no pagana niiske. Lennujaamas oli aasialikku sebimist kõvasti ning oma kohvriga bussi poole liibates, kahel pool kadalipuna saatmas hüüded "taxi, taxi, taxi, taxi, taxi, taxi, taxi...", tekkis mul küsimus, kuhu jääb see paljukiidetud kuulus tailaste vaoshoitus ja mitte pealetükkivus. See küsimus tõusis veelgi teravamalt esile, kui meid pandi bussi, mille rohelised kardinad ja keset bussi tolknev "kroonlühter" olid nagu mõnest Estonia teatri ooperi lavadekoratsioonist.

Lennujaam asub saare põhjaosas. Enamus hotelle ja randu aga saare lõunaosas, täpsemalt läänerannikul. Meie oma asub peaaegu saare lõunatipus Kata ranna ääres. See on kolmest peamisest rannast kõige väiksem ja rahulikum. Meist lõunapoole jääb veel väiksem Nai Harni rand, mida peetakse kõige ilusamaks Phuketil.

Meie hotelli ymbrus on, nagu arvata oligi, idamaiselt kaootiline ja veidi räpanegi, arvestades prügi, mida tänavatel vedelemas leidus. Ometi ei lähe jalad päev läbi plätudega ringi trampides eriti mustaks. Hotell ise kujutab endast aga sissepoole elavat suure džunglisarnase sisehooviga neljakorruselist hoonekompleksi, mis muu maailma poole on keeranud oma parkimismaja meenutava tuima post-tala süsteemi - soojade maade hotellidele üsna iseloomulik võte. Välimisel küljel on siis koridorid, kust pääseb tubadesse - midagi sarnast siis nagu TTÜ uus ühikas. Õnneks on ta kahe korruse ulatuses igalt poolt mattunud palmidesse, mistõttu teda pole väljastpoolt eriti nähagi - küll aga võib tema eksterjööri aimata kõrvaloleva vastvalminud või isegi poolelioleva hotelli pealt. Sooja maa elanikud kipuvad arhitektuuri mõttes elama põhimõtte järgi - peaasi, et majaelanikul ilus oleks, suvalised möödakäijad pole olulised.

Sisehoov on ootuspäraselt hoopis teisest ooperist. Traditsionalistlik ja samas tagasihoidlik puitdetailidega betoonhoone embab loendamatute basseinisopikestega rohelist aeda. Palmipuud ja orhideed väänlevad kõikjal ning meie neljanda korruse hotellitoa rõdult hoomab vaevalt basseini ning samuti pole aiast peaaegu üldse võimalik meie toa akent näha. Suurem bassein on madal, vaid rinnuni, aga huvitav - alati leiaks mingi sopikese eraldatud kohas, kus vaikselt omaette peesitada. Samas on aial ülisuur miinus. Kohaliku õlle Singha 0,33 purk maksab 90 bahti. See teeb meie rahas 30 EEKi. Kui see välja arvata, siis võiks me hotellis ennast küll lolliks supelda/päevitada (loe: lamamistoolil õlut juua).

Kata Palm Resort & Spa. Phuket. Tai