XIV PEATÜKK

REEDE, 8. VEEBRUAR 2008. ESIMENE TÄISPIKK PÄEV KRABIL.

Teemaga ette rutates tuleb mul mainida, et nagu targemad pead kindlasti juba kahtlustavad, siis Krabi ei tähenda tai keeles üldsegi mitte krabi. Veidi naljakamaks läheb asi veel siis, kui kõndida enne päikeseloojangut mõõna ajal rannas. Asjast mitteteadlik turist võib kaldal kõndides maha vaadata ja endamisi ümiseda "Aaaaaaaa! Jajaa!", aga ta ei saa olla tõest kaugemal. Krabi tähendab tai keeles ühte iidset mõõka ning Krabi vapilgi on ristatud mõõgad provintsi kõrgema mäe taustal.

Me olime varem otsustanud, et Phuketi aktiivsele puhkusele peaks järgnema veidi rahulikum nädal Krabil, mil me eriti kusagile kaugemale ei lähe vaid vaatame oma ranna lähiümbrust ja võtame niisama päikest. Kõik olekski võibolla nii läinud, kui poleks olnud paari tähtsusetut tegurit nagu liiga väike bassein, mille ääres tasuta õlut ei pakuta, meie reisijuhi mölapidamatust või näiteks fakti, et tegelikult pole me üldse mingid rannainimesed (päevitasin terve Tais viibimise ajal umbes 1,5 tundi).

Peale hotelli hommikusööki, mis oli veelgi tagasihoidlikum kui Phuketil ja mida saime nautida söögisaalis, mille toolid olid 10-sest sarrusest kokku keevitatud ja roheliseks värvitud - ei, tegelikult ei näinud nad nii jõhkrad välja midagi - jäime ootama oma reisijuhti Anon'i, kellega meil oli kohtumine määratud kella 10-ks. Leidsime söögisaalist väljudes Anoni juba baarileti taga ootamas - see oli pool tundi varem. Istusime maha ja hakkasime lobisema. See oleks pidanud ametlikult olema infotund, kuid meenutas tegelikult rohkem chit-chat'i kohvitassi taga. Me rääkisime Anoniga üle kolme tunni, õigemini, enamuse ajast tema rääkis ja meie kuulasime. Ta oli üks naljakas mees, tailane Bangkokist, kuid eemalt paistis ta rohkem ameeriklase moodi välja. Nagu hiljem teada saime, siis tulenes see tema pikaajalisest töötamisest ameerika turistidega. Ta laskis ennast Andy'ks kutsuda - seda nime olevat välismaalastel parem hääldada. No meie saime Anoni hääldamisega ka kenasti hakkama, aga kuna ta ise kasutas rohkem Andy varianti, siis tuli automaatselt meilgi pigem Andy kui Anon keelele. Tai keelest rääkis ta meile ka. See on veider keel. Selle asemel, et sõnu juurde mõelda, kasutavad nad ühesilbilisi sõnajuppe, millel on erineva intonatsiooniga lausudes mitu erinevat tähendust. Ta tõi näite ning lausus: "Maa." Seejärel lausus ta: "Maa." Ja siis palus meil korrata. Arvestades selle järgi, kuidas ta naerma pahvatas, oli mul arvatavasti kaunis totter nägu ees, kui tema järel püüdsin öelda "maa" ise nuputades, mis neil kahel tema öeldud silbil vahet oli ja kas ta mitte ei ürita meid hoopis narrida. Ta kordas veel kaks korda sõna "maa" ning teatas, et esimene tähendas hobust ja teine koera. Või oli see nüüd vastupidi. Ta rääkis, et tai keeles on üldse viite moodi võimalik ühte sõna öelda ja demonstratsiooniks ütles ta meile "maa, maa, maa, maa, maa", mis kõlasid meile nagu flegmaatikust madruse hõiked, kes on juhtumisi peale pikka merereisi horisondil saart silmanud. Kui varem olime üritanud taikeelseid väljendeid selgeks saada, siis nüüd mõtlesime, et parem siiski mitte. Äkki ütleme kellelegi enda arust "Palun mulle tom jami supp ja kevadrullid ning õlu," kuid välja kukub hoopis midagi sellist, et "Teate, ma tahaks teie vanaemaga magada!".

Me saime Anonilt veel paljugi teada, tailaste ja taimaa kohta, tema töö ja unistuste kohta, birmalaste kohta, kes on tailaste naabrid ja vanad rivaalid (umbes nagu Inglismaa ja Prantsusmaa), kuid tänu militaarrežiimile praegu Taist kõvasti maha jäänud. Omalt poolt rääkisime meiegi talle Eestist ja eestlastest ja Euroopast, kuhu Anon kavatseb juba sel aastal tulla (juunis Eestisse näiteks). Ma ei tea, kas teda asi huvitas ka, sest kohati tundus mulle, et talle meeldib eelkõige ise rääkida.

Anon määris meile kõvasti ekskursioone pähe, mis ei käinudki tal tegelikult eriti raskesti, sest olime kõiki asjaolusid arvesse võttes leidnud, et lamamistoolil lebokunne meist ei saa. Krabi reisid olid palju odavamad kui Phuketi omad ning need paistsid olevat rahulikumad ja looduslähedasemad kui eelnevad. Salamisi lootsime, et ei pea teisi eestlasi "kannatama" ja saame kuidagi anonüümsemalt seda asja nautida. Hotelliga meil juba oli vedanud - olime ainukesed eestlased selles.

Peale "põgusat" kolmetunnist vestlust Anoniga läksime randa, mis oli hotellist ainult paari minuti tee kaugusel. Üldiselt oli meie hotell "kuumast" piirkonnast eemal üsna vaikses kohas. Hotelli ees oli suur maa-ala, mis oli sama hotelliomaniku käes ning sellel ei asunud mitte midagi. Hotellist põhja poole aga jäi juba rahvuspargi ala. Seetõttu tundus alguses, et Krabi, õigemini Nopparat Thara rand on üks vaikne nurgakene, mida turistid pole veel avastanud. Äsjamainitud põhjustel polnud ka rannas lamamistoole ning rand ise suhteliselt vähese külastatavusega. See sobis meile muidugi ideaalselt. Ainus miinus oli väga lauge reljeef, mistõttu ujumiseks tuli kõigepealt 200-300 meetrit pahkluuni vees sumbata. Õhtuti enne päikseloojangut algas mõõn - siis taganes meri nii kaugele, et silm enam täpset veepiiri ei seletanud. Savisel liivapinnal tuli nähtavale see, mille taganev vesi oli sinna jätnud. Alguses vaatasime, et kaldal on väga palju teokarpe ripakil. Arvasime, et need on tühjad karbid. Ühel hetkel jäime aga maapinda silmitsema. Järsku märkasime, et kõik meie ümber sõna otseses mõttes kihas elutegevusest. Pisikesi sõrmeküünesuuruseid karbikesi oli nii et mustas ehk täpsemini valendas või kollendas ja igal pool käis mingi siblimine. Need olid imepisikesed krabid, kes paistsid olevat karbi õiged omanikud minema kihutanud (või ära söönud) ning siis nende kodu omandanud. Nad kandsid oma hõivatud omandit seljas ning ohu korral peitusid sellesse. Anon ütles, et enamus krabisid kannab molluskite karpe, kuid mõned isendid on sündinud ka koos karbiga. Ei oska seda kommenteerida. Hiljem lugesin ma, et need pisikesed krabikesed, keda nimetatakse otsetõlkes austerkrabiks, elavad tegelikult karpides koos molluskiga, keda nad otseselt ei terroriseeri, kuid oma elutegevusega võivad väidetavalt oma karbi tõelisele omanikule ka kahju tekitada. Seega peetakse neid parasiitideks.

Olles maapinda lähemalt uurinud, hakkasime lõpuks märkama ka kuival alal liiva peal olevaid mustreid, mis alguses paistsid lihtsalt liivakuhjatised. Tegelikult olid seal imepisikesed liivapallid. Need olid lehvikukujuliselt paisatud ümber hernetera suuruse augu. Selles augus elas pisikene krabi, kes august välja kaevatud liiva korrapäraselt ümber oma uru paigutab. Kaugemal "maismaal" leidus suuremaid auke - kohati lausa 5 cm läbimõõduga. Selles elasid tegelased, keda nimetatakse otsetõlkes tontkrabideks. Ma ei tea, kas nad olid pisikeste aukude omanike täiskasvanud suguvennad või eraldi liik, kuid käitumine oli neil mõlemil ühesugune. Tontkrabi on oma nimetuse saanud omaduse järgi silmapilkselt kaduda. Ja tuleb tunnistada, seda teeb ta tõesti väledalt. Ühel hetkel on ta liival ja sa ei jõua silmagi pilgutada, kui seal pole enam kedagi - nii kärmesti peitub ta oma urgu, et tundub, nagu oleks filmilindilt põgenemise koht välja lõigatud. Kõik krabid on äärmiselt arad tegelased ning augukaevajad krabid veel kõige enam. Neil on kaks antennisarnast silma, mis näevad 360 kraadi ning on valmis iga pisimagi liikumise peale putku panema. Kui ta juba oma urgu on põgenenud, siis ootab ta kannatlikult üüratuma aja, enne kui uuesti nina (ehk sõra, kuna krabi liigub külg ees) välja söandab pista. Kükitasin augu kõrval liikumatult vahest nii kaua, et veri jäi jalgades seisma ja oli raskusi püstitõusmisega, kuid krabi ei mõelnudki enda eksterjööri mulle demonstreerida. Urgu, muide, on sellel tegelasel vaja, kuna oma heast nägemisest hoolimata on tal raskusi otse üles vaatamisega, mistõttu on ta lindudele kerge saak. Urud kulgevad neil aga 45 kraadi all ning võivad olla üle meetri sügavad.

Tõusuaegses merepõhjas aga leidub veel teisigi krabiliike. Alguses arvasime, et väiksed karpidesse peituvad isendid on ainsad. Samas tundus alati, et eemal on rohkem sebimist kui meie ümber. Kahjuks peegeldas valgus märjalt saviliivalt tagasi nii, et sebimise põhjust oli raske kindlaks teha. Seega kasutasime vana head varitsemise nippi. Näiliselt üsna tühja koha peale (austerkrabisid arvestamata) kükitades hakkas pärast mõningast ootamist maapind ühtäkki liikuma. Ja juba tulidki siin-seal nähtavale esimesed tegelinskid. Need olid umbes 5-7 cm pikkused (laiused) pruunid kahe sõraga krabid, kes, veendudes, et õhk on puhas, endale liiva näost sisse lahmima kukkusid. Kui seal niiviisi natukene kükitada, võis mõne aja pärast leida, et ümberringi askeldab 30-50 krabikest - igal pool käis meeletu matsutamine. Väga kentsakas oli siis shokiteraapiat kasutada ning äkitselt püsti tõusta. Mõni krabi, kes võis olla su varbast näiteks 10 cm kaugusel, sai kindlasti kreepsu ja kõik need poolsada tegelast hakkasid ennast meeleheitlikult liiva alla kaevama. Peab tunnistama, et kui nad kord liiva all juba olid, polnud neid enam võimalik kätte saada. Võis selle koha kasvõi üles kaevata, kuid krabi oli juba läinud.

Suuremad krabid kuivale maale ei tulnud. Neid võis kohata ainult vöökõrguses vees, kui õnne oli, ning kohe põgenesid nad su eest kus seda ja teist. Neid oli erinevates värvides ja suurustes, täiesti valgetest ja sidruniviilu suurustest kuni taldrikusuuruste rohekate või pruunide tüüpideni.

Selles rannas oli tore ja me käisime seal pea igal õhtul jalutamas. Sel õhtul läksime peale rannas suplemist söögikohta otsima, mida Anon meile soovitanud oli. Asus ta ranna ääres meie hotellist lõuna pool. See oli üks suur koht ja kaunis suure külastatavusega. Kuna Krabi polnud päris täielikult kuurort, siis leidus seal ka palju kohalikke, kes peredega sööma tulid. Paljud ettekandjad ei osanud inglise keelt ning need, kes oskasid, omasid nii jubedat aktsenti, et vahest oli neist võimatu aru saada. Saime menüüd ning vaatasime pakutu üle ja loomulikult ei öelnud see meile midagi (kala, mollusk, mollusk, mollusk jne). Otsustasime siis kala kasuks. Meid teenindas üks mees, kellele ma oma soovid teatavaks tegin (kala, riis, õlu, magustoiduks praetud banaanid). Ettekandja pani kõik kirja ning jalutas minema. Maarja jäi lolli näoga järele vahtima. See oleks pidanud olema esimene hoiatus, kuid me ei saanud sellest veel aru. Kutsusime uue ettekandja - seekord naise - ning ütlesime, et tahame veel tellida. Neiu oli veidi nõutu näoga (ilmselt ei saanud hästi aru, mida me selle mehega olime enne sehkendanud), kuid valmis meid ära kuulama. Maarja tellis samuti kala ning banaanitükid kookospiimas magustoiduks. Kõrvale võttis joogi, mida võiks nimetada vist arbuusi smuutiks (inglise keeles watermelon shake) ning mis oli kujunenud ta lemmikjoogiks. Võtsin ühe samasuguse lisaks õllele veel.

Toitu tuli oodata kaua, kuid siis ilmusid esimesed asjad. Noh, ütleme nii, et nüüd me saime mehest aru küll. See oli kahe inimese ports, väikestele tailastele tõenäoliselt pere ports. Tegemist oli terve kalaga ning kausitäie asjadega, mis põhimõtteliselt oli banaan taignas. Pigistasime selle endale sisse ja tundsime, et kõhud on nüüd täis. Siis toodi meile teine kala. Ka see oli kõige saba ja karvadega tükkis. Lisaks suur kausitäis magustoitu. Tellisime veel ühed arbuusijoogid ja üritasime kuidagiviisi endale neid sööke sisse suruda. Tundes, et see on lootusetu üritus, tellisime arve, mille puhul selgus, et tagatipuks olime end üle tellinud ja mul jäi umbes 20 bahti puudu (see on alla 10 krooni). Ega siis midagi, jätsin Maarja istuma ning jooksin hotelli, mis selgus, et asus kahe kilomeetri kaugusel. Õues oli 27 kraadi sooja ja ma olin kurguni kala täis. See polnud tervisesport. Kuid lõpuks jõudsin ikkagi tagasi. Kahe terve kala, taldrikutäie riisi, kahe magustoidu ning viie joogi eest maksime kokku eesti rahas umbes 400 krooni. Sellest pea kolmandiku moodustas üks kala, mis oli teisest kolm korda kallim.

Nagu arvata võite, vajusime tol õhtul voodisse nagu tsementkotid ja jäime magama nagu notid.

V. Reimani tänavas. Tallinn. Eesti